Ameerika finantskommentaator Peter Schiff, kes ennustas ka 2008. aasta finantskriisi tulekut, selgitab, miks on kuld rekordhinnani jõudnud. Ta toob paralleele praeguse aja ning 1970ndate vahel ning räägib tulevikus USA inflatsiooni kasvu ennustavatest andmetest.
Peter märgib kulla hinnatõusu, mida suured meediaväljaanded pole piisavalt kajastanud:
“Pühapäeva toimus oli 30-dollariline hüpe – sellist asja ei juhtu tihti. Aga veelgi kummalisem on järgnenud uudiste vaikus. Nagu polekski midagi juhtunud. Ei ühtegi suurt sündmust, eks? Lihtsalt hinnatõus. Ja see oli peale reedest, pühade-eelset peaaegu 40-dollarilist tõusu. Selliseid liikumisi ei näe just sageli. Aga veel haruldasem on see, kuidas kulla tõusu eiratakse.”
Meedia vaikus kulla teemal soosib USA-s suuri finantshuve, kes saavad kasu nõrgast majandusest ja dollarist:
“Üks põhjusi, miks CNBC ja teised analüütikud ei taha kullast rääkida, on sõnum, mida kuld edastab. Kuld ei ole lihtsalt üks kaup. See on küll kaup, aga väga eriline kaup. Kulla erilisus tuleb selle rahalistest omadustest ja majanduses etendatavast rollist. Kui rääkida metafoorist “kanaarilind kaevanduses”, siis kuld on just see. Mida kuld inimestele ütleb, kui nad oskavad kuualata? Kuld karjub, et Föderaalreservi praegune suund on vale, et intressimäärade langetamine, kui see algab, on viga.”
Inimesed nagu Alan Greenspan, Föderaalreservi endine esimees, on tunnistanud kulla tähtsust majandusliku indikaatorina, aga Jerome Powell ja praegune Föderaalreserv ignoreerivad majanduse nõrkuse märke:
“Föderaalreserv väidab, et nende otsused põhinevad kinnitatud andmetel. Miks siis kõiki neid märke eiratakse, mis näitavad, et nende inflatsioonijutt on eksitav? Powell kinnitab pidevalt, et “jah, me usume kindlalt, et inflatsioon stabiliseerub taas 2% juures. Miks? Mis annab talle sellise kindluse? Lihtsalt sellepärast, et intressimäärad tõsteti 5,25%ni? See pole oluline tase, arvestades praegust suurt inflatsiooniprobleemi.”
Iga ajaloolane tunneb ära poliitilised paralleelid 1970ndate ja tänase inflatsiooni vahel:
“Vietnami sõda oli kallis, nagu ka sõda vaesuse vastu. Ironilisel kombel kaotasime mõlemad. Vaesus võitis, aga mõlemale konfliktile kulus palju ressursse. Siis oli veel kosmose võidujooks. Seega olid valitsusel suured eelarvepuudujäägid. Kust leiti raha kõigi nende kulutuste jaoks? Laenati, eks? Nad läksid defitsiiti ja trükkisid palju raha. Ja muidugi viis see inflatsiooni ja hinnatõusuni.”
Peter peab dollari hiljutist nõrkust peamiseks faktoriks, mis mõjutab kulla hinda. Kui dollar nõrgeneb teiste valuutade suhtes, tõuseb kulla hind:
“Ma usun endiselt, et varsti näeme dollari langust teiste fiat-valuutade suhtes. Ja kui see juhtub, siis kulla hinnatõus muutub veelgi märkimisväärsemaks. Praegu oleme juba näinud suurt hinnatõusu, ilma et dollar oleks teiste fiat-valuutade suhtes nõrgenenud. Kujutage ette, kui palju tugevam oleks kulla positsioon, kui dollar langeks euro, Austraalia dollari, Kanada dollari, arenevate turgude valuutade, jeeni jne suhtes.”
Ilmselt näevad välisriikide keskpangad seda, mida Powell ei näe ning varuvad just selle tõttu kulda:
“Välismaised keskpangad saavad aru, et me ei pea inflatsiooni oluliseks. Nende käes on hulk dollareid ja näevad, et me kavatseme neid veelgi juurde trükkida. Me kavatseme intressimäärasid langetada, hoolimata sellest, et see eirab inflatsiooni vastupidist liikumist. Nad tahavad, et inflatsioon oleks 2%, aga kõik märgid viitavad sellele, et see tõuseb. Ja nende vastus on “me kavatseme intressimäärasid langetada”. Seega soovivad välismaised keskpangad sellest olukorrast väljuda.”
Arvestades kulla hinnarekordeid ja välismaiste keskpankade nõudlust kulla järele, on kuld muutunud kaitsevahendiks ebatõhusa rahapoliitika vastu. Kui Peteri ennustused tulevikuhindade osas paika peavad, on praegu investoritele ideaalne aeg oma väärismetallivarude suurendamiseks.
Kulda saaks ikka kusagilt osta pisut alla maailmaturu hinna. Kindla suuruse ja kujuga müntideks vermituna saaks seda kindlasti edasi müüja pisut üle maailmaturu hinna.
Teoreetiliselt saaks olla kuldraha käibele laskja ka mõni era-ettevõte. Ei peagi olema riik.
Müntide vermimise töökojad olid kunagi ka Tartus ja Riias. Vermiti vask- ja hõbemünte. Polnudki siis mingit riiki. Oli ordumeistrite ordu. Väärismetallist müntide vermimine ja käibele laskmine tasus “rahapajale” ise ennast ära.
(oleks ka tööd mõnele elektroonika-ettevõtjale, kes optilisi kulla puhtuse määrajaid hakkaks tootma)