Ron Paul | Ron Paul Institute
NATO külma sõja järgne ajalugu näitab, et organisatsiooni “parim enne” tähtaeg on ammu möödas. Pärast Varssavi pakti lõppu meeleheitlikult missiooni otsides, otsustas NATO 1990ndate lõpus, et Clintoni administratsiooni ajal saab organisatsioonist “inimõiguste” militariseerimist toetav jõud.
Kadunud oli “ülemaailmse kommunismi oht”, mida kasutati NATO 40-aastase tegutsemise õigustamiseks, nii et NATO kujundas end ümber relvastatud atlantistlikuks superkangelaste rühmituseks. Kõikjal, kus oli “ebaõiglus” (Washingtoni neokonservatiivide määratluse kohaselt), oli NATO relvade ja pommidega valmis sekkuma.
USA sõjalis-tööstuslik kompleks oli õnnega koos. Kõik Beltway mõttekojad, mida nad rikkalikult rahastavad, leidsid lõpuks kindla tee, et rahavood edasi voolaksid. Küsimus oli alati rahas, mitte julgeolekus.
Esimest korda katsetati NATOt kui inimõiguste superkangelast 1999. aastal Jugoslaavias. Kõigile teistele peale NATO ja selle neokonservatiividest juhtidele DCs ja paljudes Euroopa pealinnades oli see kohutav ning õigustamatu katastroof. Seitsekümmend kaheksa päeva kestnud pommitamine riigis, mis ei ohustanud NATOt, põhjustas tuhandete tsiviilisikute surma, hävitas riigi infrastruktuuri ja jättis maha vaesestatud uraani sisaldanud laskemoona jälje, mis mürgitab maastikku veel mitmeks põlvkonnaks.
Alles eelmisel nädalal meenutas tenniselegend Novak Djokovic, mis tunne oli põgeneda oma vanaisa kodust keset ööd, kui NATO pommid langesid ja selle hävitasid.
Siis asus NATO Liibüas Gaddafi valitsust kukutama. Korporatiivne ajakirjandus kordas neokonservatiivide valesid, et riigi pommitamine, rahva tapmine ja valitsuse kukutamine lahendaks kõik Liibüa inimõiguste probleemid. Nagu võis ennustada, ei lahendanud NATO pommid Liibüa probleeme, vaid tegid kõik hullemaks. Kaos, kodusõda, terrorism, orjaturud, rusuv vaesus – pole ime, et Hillary Clinton, Obama ja teised neokonid ei taha tänapäeval Liibüast rääkida.
Pärast ebaõnnestumiste seeriat, mis on pikem, kui meil siin ruumi on, otsustas DC kontrollitud NATO 2014. aastal teha kõik endast oleneva ja võtta “režiimivahetuseks” sihikule Venemaa ise. Esimene samm oli demokraatlikult valitud Ukraina valitsuse kukutamine, mille eest hoolitsesid Victoria Nuland ja ülejäänud neokonid. Teine samm oli kaheksa aastat kestnud massiline NATO sõjaline abi Ukraina putšivalitsusele, mille eesmärk oli võidelda Venemaa vastu. Viimane samm oli see, et 2022. aastal lükati tagasi Venemaa taotlus pidada läbirääkimisi Euroopa julgeolekukokkuleppe üle, mis takistaks NATO armeede tiirutamist Venemaa piiril.
Vaatamata peavoolumeedia ja USA valitsuse propagandale on NATO olnud Ukrainas umbes sama edukas kui Liibüas. Sadu miljardeid dollareid on tuulde loobitud ning ajakirjanikud nagu Seymour Hersh ja teised on dokumenteerinud, toidetakse selle rahaga vaid massilist korruptsiooni.
Ainus erinevus on seekord see, et NATO sihtmärk – Venemaa – omab tuumarelvi ja peab seda varisõda oma eksistentsi jaoks eluliselt tähtsaks.
Kuid nüüd on NATO, hoolimata oma ebaõnnestumistest, otsustanud alustada konflikti ka Hiinaga. Võib-olla selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale oma katastroofilt Ukrainas. Eelmisel nädalal teatas NATO, et avab Jaapanis oma esimese Aasia kontori. Mis järgmiseks, NATO liikmelisuse tagamine Taiwani jaoks? Kas Taiwan on vabatahtlikult NATO uus “Ukraina” – ohverdades end Hiinale NATO näiliselt lõputu konfliktihimu leevendamise nimel?
Jääb vaid loota, et Ameerika valib 2024. aastal presidendi, kes lõpuks ometi lõpetab NATO surmava maailmaturnee.
