Chris Morrison | DailySceptic
Unustage ära väited, et debatt on lõppenud ja teadlased on kõik ühel meelel. Need on poliitilised hüüdlaused, mille eesmärgiks on diskusioon lõpetada ja suruda peale oma “süsinikuneutraalset” tegevuskava. Kliima pidevate muutuste üks peamisi põhjuseid on soojusvahetus nii atmosfääris kui ka Maa pinnal.
Praegune arusaam kogu olukorrast on piiratud ning tundub, et seda võimalust on ära kasutatud selleks, et süüdistada kerges kliima soojenemises vaid süsinikdioksiidi. Uus dokument nn kasvuhooneefekti kohta rõhutab hoopis ookeanide ja veeauru voogude olulist rolli. Väidetavalt on süsinikdioksiidil Maa temperatuurile ja kliimale vaid minimaalne mõju.
Dokument on avaldatud Global Warming Policy Foundationi (GWPF) poolt ja selle on kirjutanud Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni klimatoloogia komisjoni endine konsultant ja Austraalia rahvusliku kliimakeskuse endine juht William Kininmonth.
Kininmonth väidab, et ookeanid on kliimasüsteemi “elutähtsad inertsiaalsed ja soojuslikud hoorattad”. Kui tahetakse kontrollida kliimat, tuleb kontrollida ookeane, väidab ta. Ta kirjutas, et: „Ülemaailmse temperatuuri mõjutamise lootuses tehtavad jõupingutused CO2-heite vähendamiseks on asjatud.”
Kininmonthi arvates on hiljutine soojenemine „lihtsalt pidevalt muutuva ookeaniringluse kõikumiste tagajärg”. Ta märgib, et CO2-te tuleb vaadelda kui soojenemise väheolulist tegurit, mis ei muuda ookeanite mõju kliimale. Ta selgitab, et globaalse temperatuuri peamine liikumapanev jõud on energia liikumine vees, nii ookeanides kui ka atmosfääris pärast aurustumist.
Kuna CO2 kontsentratsioon suureneb 0 kuni 600 miljondikosani (rohelised ribad joonisel), muutub kasvuhooneefekti kogutugevus, mida mõõdetakse energiana, mida kasvuhoonegaasid Maa pinnale kiirgavad, vaid õige pisut (oranž joon joonisel).
Kininmonthi arvamusel on troopilised ookeanid viimasel ajal soojenenud, mitte täiendava CO2 tõttu atmosfääris, vaid seetõttu, et ookeanivoolud on aeglustunud. Soojust on vahetatud troopilise atmosfääriga ja tuuled on seda transportinud ning suurendanud põhjapolaaralade soojenemist.
On teada, et lähiminevikus on soojenemine Arktikas olnud suurem kui mujal maailmas. Ookeani pinnatemperatuur troopilistes piirkondades on palju vähem soojenenud kui Arktikas. Kuid Arktika soojenemine on toimunud valdavalt aasta külmal talvepoolaastal, mil piirkond on suures osas pimeduses.
Kininmonth selgitab, et see saab tekkida vaid soojuse transportimise tulemusena soojematelt laiuskraadidelt. Kininmonthi järeldused on muidugi teadusliku arutelu ja debati teemaks, kuid võib märkida, et nad annavad usutava ülevaate, miks lõunapooluse temperatuurid on vähemalt 50 aastat pea muutumatud püsinud.
Peavooluteadus keskendub vaid uskumusele, et ainult süsinikdioksiidil on kliimakontrolli termostaadi roll.
Nagu ka Alabama ülikooli atmosfääri- ja maateaduste professor dr John Christie hiljuti märkis: „Mudelid ei suuda taastoota täpseid energiavooge ja just see on tegelikult kliimasüsteemi toimimise sisu.”
Sellele vaatamata on kliimamudelid endiselt peamine tõestus sellest, et oleme teel kliimakatastroofi poole, kui inimesed ei lõpeta fossiilkütuste kasutamist. Kuid mida aeg edasi, seda enam seatakse kahtluse alla nende mudelite vastuoluline roll.
Hiljutises Maailma kliimadeklaratsioonis (World Climate Declaration), millele kirjutas alla umbes 250 ülikooli professorit ja mida juhtis Nobeli füüsikaauhinna laureaat, märgiti, et mudelitel oli palju puudusi ja “need pole nii usutavad, et kasutada neid ülemaailmse poliitikavahendina. Me peame vabastama end naiivsest usust poolikutesse kliimamudelitesse ja tulevikus tuleb kliimauuringutes panna rohkem rõhku empiirilisele teadusele“.
