Vitsakeeld võib tulla järgmise aasta lõpuks

Linda Pärn
Naine24
15. juuni 2012

Sotsiaalministeeriumi Laste ja perede osakonna nõunik Hanna Vseviov rääkis, et uus lastekaitse seadus on hetkel koostamisel ja selle tähtaeg on 2013. aasta lõpp. Laste kehalise karistamise keelustamise põhimõte ehk vitsakeeld on nõuniku sõnul kindlasti üks neid teemasid, mille toomist lastekaitse seadusesse tõsiselt kaalutakse.

«Vajadus selleks on olemas – lisaks sellele, et seadustega reguleeritakse juba ühiskonnas kehtivaid norme, on seadusesätete abil võimalik ka ühiskonna hoiakuid kujundada ning kehalise karistamise selgesõnaline keelustamine näitab ühiskondlikku kokkulepet selle osas, mis on aktsepteeritud ja mis mitte,» selgitas Vseviov.

Sotsiaalministeeriumi nõuniku selgitusel võtab inimeste hoiakute ja arusaamade muutumine kindlasti aega. «Kasvatusalastes küsimustes on see seotud ka põlvkondade vahetusega – see tähendab, et muutused laste kehalises karistamises võivad tulla alles uue vanemate põlvkonnaga, kuid eeltöö selleks on vajalik juba praegu.

Kuna jätkuvalt on Eestis neid lapsevanemaid, kelle arvates on lapsele laksu andmine, tutistamine ja sakutamine normaalseks kasvatuse osaks, siis ei ole nõuniku arvates nähtavasti veel nendeni jõudnud arusaam, et valik pole löömise ja vabakasvatuse vahel. Laste distsiplineerimisel on ka efektiivsemaid ning vägivallavabasid meetodeid.

Vanemlusprogramm

Seega ongi Vseviovi sõnul paralleelselt seadusloomega vaja arendada koolitusi, mis oleks suunatud nii vanematele kui ka õpetajatele ja teistele lastega tegelevatele spetsialistidele. «Sotsiaalministeerium on toetanud ja toetab mitmete vabaühenduste ja teiste organisatsioonide tegevust lapsevanemate koolitamisel, samuti on ministeeriumis käimas ettevalmistavad tegevused selleks, et rakendada Eestis mujal maailmas väga efektiivseks osutunud vanemlusprogramm.»

Vanemlusprogrammi sisuks on nõuniku selgitusel vanemate nõustamine, nende kasvatusalaste ja konfliktilahendusoskuste suurendamine ja muudki. «Lisaks teadmistele ja oskustele on laste kehaline karistamine vanemate poolt seotud ka nende stressi ja pere- ning partnerlussuhetega. Paljud väikelaste vanemad on kimpus magamatuse, stressi ja depressiooniga ning selliste probleemide ennetamiseks on olulised nii perearsti tugi kui näiteks perekoolides antavad nõuanded ja raseduskriisinõustamise teenus.»

Vseviov selgitas, et hoiakud laste kehalise karistamise osas käivad käsikäes ka teiste arengutega – sellega, kas last võetakse kui võrdväärset partnerit ja täiskasvanuga samade inimõigustega väikest inimest, keda on võimalik ja tasub kaasata nii pere-, kooli- kui ühiskonnaellu. «Õiguskantsleri Kantselei ja Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uuring ilmestab just erisust selles, kuidas suhtutakse konfliktide lahendamisse füüsiliselt täiskasvanute ja kuidas täiskasvanu ning laste vahel.»

Nõunik tõi välja, et paljude silmis on füüsiline vägivald täiskasvanute vahel lubamatu, kuid ometi peetakse lapse füüsilist karistamist justkui tavapäraseks nähtuseks. «Siin on võimalus vaid jätkata tööd ühiskonna teavitamise osas, et lapse puhul kehtivad samad inimõigused, mis täiskasvanute puhul, et õiguste tagamine tagab ka kohustuste järgimise – kohustuse järgida teiste inimõigusi, et vägivallamustrid kipuvad korduma ja olukorras, kus vanem lahendab lapsega konflikte füüsiliselt, kipub laps seda tegema oma eakaaslastega ning tulevikus ise täiskasvanu ja lapsevanemana.»

Laps peab reeglitest aru saama

Vseviovi selgitusel aitab koduste reeglite paikapanemisel laste kaasamine ja nendega läbirääkimine vältida olukordi, mil laps ei ole reeglitega kursis või ei mõista nende sisu, mistõttu ei mõista ta ka karistuse põhjust.

«Samas tuleb eelmainitud uuringule viidates öelda, et antud sihtgrupi hulgas (täiskasvanud ja lapsed alates neljandast klassist) ei ole füüsiline karistamine sugugi levinud meetod ja vanemad pigem selgitavad lastele, miks nende tegu polnud õige, pahandavad ja suunavad paremini käituma,» nentis ta.

Seega on füüsiline karistamine nõuniku sõnul pigem erandlik, kuigi see vajab sellegipoolest tähelepanu. «Kuid oluline on see, et ka ühiskonda ei jõuaks pidevalt see sõnum, et «kõik» karistavad lapsi füüsiliselt, sest nii soodustame arusaama sellest, et füüsiline karistamine ongi norm.»

Allikas

Katkend George Orwell’i (Eric Arthur Blair) romaanist “1984″, mis kirjeldab totalitaarsest tulevikuühiskonda, millele ka meie sammhaaval läheneme. Järgnevad read on siia lisatud selleks, et illustreerida antud uudise sügavamat olemust.

… Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi raamas. See nägi välja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin äsja kőik segi trampinud. Pőrandal vedelesid sporditarbed: hokikepid, poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pööratud määrdunud spordipükse, ja laual oli kuhi musti toidunőusid ning kortsunud vihikuid. Seintel oli Noorsooühingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat. Kogu majale ühisest keedetud kapsa lőhnast tungis siin läbi vänge higilehk, mis kuulus – see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada, – isikule, keda parajasti kohal polnud. Teises toas püüdis keegi kammi ja tualettpaberi abil kaasa mängida marsimuusikat, mida tuli ikka veel teleekraanist.

“Need on lapsed,” ütles proua Parsons, heites areldi pilgu ukse poole. “Nad pole täna välja saanud. Ja muidugi – -” …

… Parsons oli Winstoni kaasametnik Tőeministeeriumist. Ta oli tüse, kuid toimekas ja rabavalt rumal mees, täis nürimeelset vaimustust, – üks neid täiesti kőhklematuid ustavaid rügajaid, kellest Partei stabiilsus sőltus rohkemgi kui Mőttepolitseist. Äsja, kolmekümne viieselt, oli ta peaaegu vägisi Noorsooühingust välja arvatud, aga enne Noorsooühingusse astumist oli tal őnnestunud Luurajate ridades aasta üle määratud aja olla. Ministeeriumis oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei läinud mőistust vaja, aga samal ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kőigis teistes komiteedes, mis organiseerisid ühismatku, spontaanseid meeleavaldusi, säästukampaaniaid ja muid vabatahtlikke üritusi. Piipu imedes vőis ta vaikse uhkusega teatada, et ta on viimase nelja aasta jooksul igal őhtul Ühiskondlikust Keskusest läbi astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tőendus, saatis teda igal pool, kus ta liikus, ja jäi temast maha ka pärast tema lahkumist. …

… Jalgu trampides ja kammipilli joristades tormasid lapsed elutuppa. …

“Käed üles!” röögatas üks metsik hääl.

Üheksa-aastane kena välimusega sitke poiss oli laua varjust püsti karanud ja sihtis Winstonit mänguautomaatpüstoliga, temast paar aastat noorem őde matkis venna liigutust puutükiga. Mőlemal oli seljas Luurajate vorm: lühikesed sinised püksid, hall särk ja punane kaelarätt. Winston tőstis käed pea kohale, aga tal oli väga ebameeldiv tunne, poisi käitumine oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mängu.

“Sa oled reetur!” röökis poiss. “Sa oled mőtteroimar! Sa oled Euraasia spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind soolakaevandusse!”

Ja äkki pistsid nad tema ümber karglema, karjudes “reetur” ja “mőtteroimar”, ja väike tüdruk jäljendas venda igal sammul. See oli kuidagi kőhedust tekitav nagu tiigripoegade mäng, kellest kasvavad peagi inimsööjad. Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, üsna ilmne soov Winstonit lüüa vői peksta ja teadmine, et ta on peagi küllalt suur, et seda teha. Hea veel, et tal ei ole tőelist püstolit, mőtles Winston.

Proua Parsonsi silmad vilasid närviliselt Winstonilt lastele ja tagasi. Elutoa valguses märkas Winston üllatusega, et kortsudes naise näol [oligi] tolm.

“Nad on täna nii lärmakad,” ütles ta. “Nad on pettunud, et nad ei saanud poomist vaatama minna, see’p see on. Minul pole aega neid viia, ja Tom ei ole veel töölt tulnud.”

“Miks me ei lähe poomist vaatama?” möirgas poiss täiest kőrist.

“Poomist vaatama! Poomist vaatama!” lällutas väike tüdruk ringi keksides.

Winstonile meenus, et mőnedes sőjaroimades süüdistatud euraaslastest vangid pidi sel őhtul Pargis üles poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli populaarne vaatemäng. Lapsed nőudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston jättis proua Parsonsiga hüvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud mööda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse. Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pööras ümber ja nägi proua Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat taskusse.

“Goldstein!” karjus poiss, kui uks ta järel sulgus. Aga kőige enam rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal näol.

Tagasi oma korteris, möödus ta kiiresti teleekraanist ja istus uuesti laua taha, ikka veel kukalt hőőrudes. Muusika teleekraanist oli lőppenud. Selle asemel kirjeldas sőjaväelase järsk hääl julma naudinguga Islandi ja Fääri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust.

Selliste lastega, mőtles ta, on selle vaese naise elu küll hirmus. Veel aasta vői kaks, ja nad hakkavad teda ööl kui päeval jälgima, otsides ketserluse märke. Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mőttessegi Partei distsipliini vastu mässu tősta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kőike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine – laste jaoks oli see nagu imetore mäng. Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mőtteroimarite vastu. Üsna tavaliseks oli muutunud üle kolmekümneaastaste inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka pőhjust, sest peaaegu iga nädal kirjutati “Timesis” väikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt “laps-kangelane”), kes, kuulnud mőnd kompromiteerivat märkust, olid vanemate peale Mőttepolitseis kaevanud.

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.