Euroopa integratsioon kokku varisemas

Peter Spiegel, FT
E24
31. mai 2011

Kord kümnendis tabab Euroopa Liitu ikka mõni lõhestav kriis, mis paneb pidurid peale sõjajärgsetele püüdlustele kontinenti ühte liita.

Nende lahingute veteranid kinnitavad, et tulgu pinged siis mere tagant (Iraak) või kodust (ELi leppe hülgamine), ikka läheb kriis lõpuks üle ja Euroopa projekt jätkub.
Seekord võib siiski olla teisiti.

Viimase kuuga ei ole integratsiooniprojekt mitte üksnes pidurdunud, vaid tagurdama kukkunud.

Nii euro kui Euroopa viisavaba ringiliikumise tsoon – kaks sõjajärgse integreerumise kõige silmnähtavamat saavutust – on niivõrd tõsise rünnaku all, et ametnikud spekuleerivad avalikult nende hinguselemineku teemadel.

Möödunud nädalal osutus kreeklannast eurovolinik esimeseks kõrgeks Kreeka ametnikuks, kes pani ette, et drahm võiks tagasi tulla.

Prantsuse politseinikud ja Taani tolliametnikud on aga riigipiiridele tagasi pöördumas, et üle piiri pürgijatel silma peal hoida. Brüssel arutab aga, kuidas Schengeni reegleid ümber teha.

Niivõrd ootamatu lagunemisprotsess annab tunnistust sellest, et poliitiliste tuulte puhumise suund on järsult muutunud. Euroopa valijad, kes aasta tagasi näisid vastu tahtmist nõustuvat kasinusmeetmete ja väljaupitamistega, ei ole enam kaugeltki vaiksed ega leplikud.

Viimase kuue kuuga on valitsused kukkunud nii Portugalis kui Iirimaal, Soomes ja Hollandis aga marsivad võidukalt ülemäge populistlikud ELi-vastased parteid.

Berliinis mässavad parlamentäärid, Barcelonas protestivad tudengid, Ateena riigifirmade peakorterite ette ehitavad barrikaade ametiühingutegelased.

Euroopal tuleb küsida endalt: on see ajutine tunnetepuhang või fundamentaalne nihe poliitilisel maastikul?

USAs on sarnased, Tea Party poolt tõstatatud nõudmised sügavalt raputanud vabariiklaste plaane ning kujundanud ümber partei presidendi-kampaania.

Siiamaani on Euroopa reaktsioon olnud palju uimasem.

Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso kutsus aprillis valitsusi üles seisma vastu «populistlikele kiusatustele» ning mitte pöörama tähelepanu Euroopa-vastaste häälte nõudmistele.

Samas ei ole nende rühmituste marginaliseerimine ilmselt ei tark ega ka võimalik. Seda, kuivõrd ohtlik on eirata jõudu koguvat häälekõminat, näitab ilmekalt Holland, mis juba ligi kümme aastat peab maadlema üha enam populaarsust koguva ja põhivooluks kujuneva globaliseerumis-vastase leeriga – pärast seda, kui riigis mõrvati populistlik liider Pim Fortuyn.

Muidu on Holland ikka midagi Euroopa California sarnast olnud, seades kontinendil trende alates Baruch Spinoza valgustusideedest kuni globaalkaubanduseni, millele 17. sajandil andis tõuke hollandlaste võimas laevandus.

Rääkimata tolerantsist ja avatusest, mida sümboliseerisid Amsterdami kohvikud ja punaste laternate piirkond.

Holland on olnud ka üks Euroopa sõjajärgse integratsiooni mootoreid – kõikide suuremate institutsioonide asutajaliikmena alates NATOst kuni euro endani.

Viimaste kuudega on aga Hollandist saanud väidetavalt kõige obstruktsionistlikum riik, millega Brüssel ELi tuleviku eest võideldes rinda peab pistma.

Hollandi valitsus võitles tulihingeliselt euroala 440 miljardi eurosele päästefondile suuremate perifeeria-aitamise volituste omistamise vastu. Ühena vähestest blokeerib Holland jätkuvalt ELi laienemist Lääne-Balkanile.

Ühtlasi käib Holland Brüsselile peale, et viimane remondiks Põhja-Aafrika migrantide tulva silmas pidades oma pagulas- ja migratsioonipoliitikat.

Seda, et neid obstruktsionistideks tembeldatakse, Hollandi ametnikud ei salli. Küllap ei ole aga juhus see, et Hollandi vähemusvalitsusest sai mullu esimene euroalas, mis finantskriisi kiiluvees võimul püsimiseks avalikult ELi-vastasele erakonnale – Geert Wildersi islamivastasele Vabadusparteile – toetuma hakkas.

Tulemuseks on, et Hollandi valitsus mitte üksnes ei ignoreeri Barroso soovitust vältida populistlikke meeleolusid, vaid hoiatab ise Brüsselit: viimane pööraku rohkem tähelepanu rahva seas maad võtvale vihale ja majanduslikule ebakindlustundele. Ja võtku inimeste hirmusid tõsisemalt.

«Kõike rumalam asi, mida üldse teha võib, on seda kõike ignoreerida ja väita, et inimesed on omadega ajast maas ega mõista, mis maailmas tegelikult sünnib,» ütleb Hollandi ELi asjade minister Ben Knapen.

Selle tarkusetera peaksid kõrva taha panema ka teised euroala valitsused.

Soome liidrite unelemine pidi sel kevadel peaaegu lõppema ELi-vastaste Põlissoomlaste võiduga. Prantsuse paremäärmuslaste uus liider Marine Le Pen on oma Rahvusrinde tavapäraselt migratsiooni-vastasele retoorikale lisanud ka ELi-vastased toonid – ja kogub poolehoidjaid.

Kas populistlike murede tunnustamisest piisab aga rahva südame võitmiseks? Hollandi strateegia veel poliitilisi dividende teeninud ei ole. Märtsikuistel kohalikel vaimistel saatis Wildersit suur edu, möödunud nädalal jäi valitsuskoalitsioonil Hollandi senatis enamus saamata.

Pigem võime olla tunnistajateks põlvkonnavahetusele Euroopa poliitikas. Traditsioonilised erinevused vasak- ja paremleeri vahel on hakanud ühtlustuma.

Üksi põhivoolu sotsdemokraat ei propageeri enam tsentraliseeritud plaanimajandust. Ükski konservatiiv ei sea enam tõsiselt kahtluse alla heaoluriigi alustalasid.

Tekkimas on hoopis uus lõhe: globaliseerijate ja kohalikustajate vahel.

Nii vasakpoolsed (intellektuaalid, liberaalsed internatsionalistid) kui parempoolsed (vabakauplejad, globaalsed ärijuhid) peavad tõdema, et nende sõjajärgset konsensust on asunud raputama uus revanšistide rühmitus.

Ka see uus poliitiline jõud tuleb nii vasakult (ametiühingutegelased, valged töölised) kui paremalt (maainimestest rahvuslased, paremäärmuslikud ksenofoobid).

Mis aga peamine, tegemist võib olla uue ja enneolematu väljakutsega Euroopa projektile.

Copyright The Financial Times Limited 2011.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.