Peter Schiff | Schiffgold.com
Kas olete kursis, et on olemas maa, kus inimesed saavad hääletada selle üle, kas riigil on üldse õigus neilt makse küsida? Kui riik pole suutnud inimestele midagi tõeliselt väärtuslikku pakkuda, võivad nad põhimõtteliselt keelduda makse maksmast seni, kuni riik nende usalduse tagasi võidab. Omavalitsustel on suur vabadus ise otsustada, millist maksu nad koguvad ja kuhu see raha läheb.
Sedasama kohalikku otsustusõigust rakendatakse peaaegu kõigis eluvaldkondades, samal ajal kui kõige olulisemad individuaalsed vabadused on kindlalt kaitstud. Selle asemel, et langeda enamuse türanniasse, on selline poliitiline kord püsinud elujõuline sajandeid.
See ei ole mingi idealistlik unistus vabadusest, vaid Šveitsi Konföderatsioon. Šveitsi riigikorraldus tugineb tugevasti subsidiaarsuse põhimõttele – mõttele, et ülesanded peaksid olema seal, kus neid kõige tõhusamalt täita suudetakse, ehk võimalikult madalal tasandil.
Merriam-Websteri sõnaraamat määratleb subsidiaarsuse põhimõttena, mille kohaselt kuuluvad need ülesanded ja funktsioonid, mida oskavad kõige tõhusamalt täita kohalikud või madalama taseme ühiskondlikud üksused, just nende tasandi pädevusse, mitte keskvõimu kätte.
Sisuliselt sekkub iga valitsemistasand alles siis, kui allpool oleva taseme võimekusest ei piisa. Selline põhimõte annab selge raamistiku iga riikliku tegevuse hindamiseks ja aitab kiiresti märgata võimu kuritarvitusi – kuritarvitusi, mida mujal maailmas peetakse sageli täiesti tavaliseks.
Šveits toetub subsidiaarsusele ennekõike sellega, et annab põhivõimu kohalikele kogukondadele. See tähendab, et võrreldes näiteks Eestiga pööratakse seal vähem tähelepanu üksikisiku absoluutsetele õigustele ja rohkem kohaliku kogukonna ühisotsustele.
Jah, mõnikord peab inimene Šveitsis järgima kohaliku kogukonna poolt kokku lepitud reegleid või otsuseid, isegi kui ta isiklikult nendega nõus ei ole — Eestis sellist kohustust tavaliselt ei teki. Samas annab väiksemates rühmades otsustamine võimaluse lahendada probleeme otstarbekalt ja oma kogukonna tegelikke vajadusi arvestades.
Ei ole vaja rakendada üleriigilisi lahendusi kohalikele muredele – šveitslased saavad päriselt ise oma elu üle otsustada, just seetõttu, et nad on nõustunud aktiivse ja kohaliku valitsemisega. Individuaalsed õigused on endiselt kaitstud, kuid kohalike tavade ja reeglitega kohanemine on olulisem kui tsentraliseeritud riikides. Šveitsi jaoks toimib subsidiaarsus hästi, sest suurim võim on just sellel tasandil, mida inimesed saavad kõige otsesemalt mõjutada.
Subsidiaarsus eeldab, et kõrgem valitsemistase sekkub alles siis, kui kohalikul tasandil jääb jõudu või vahendeid puudu. Šveitsis toimub samm-sammuline ülespoole liikumine: külad ja vallad toetuvad kantonitele, näiteks politsei töö korraldamisel ning kantonid omakorda föderaalriigile, kes vastutab näiteks relvajõudude eest.
Föderaalne tasand hoiab samuti silma peal, et kantonid ja omavalitsused kaitseksid inimeste põhiõigusi. Iga riigi puhul tuleb leida tasakaal vabaduse ja kaitse vahel – illusioon, et mõlemat saab piiramatult ja korraga, lihtsalt ei kehti.
Kuigi tugev kohalik võim asendab vajadust suure keskse riigi järele, on subsidiarsuse teine külg sama oluline: suurem riiklik tasand peab suutma kaitsta inimesi ja kogukondi olukordades, kus kohalikul tasandil jääb sellest väheks.
Riigid tekivad ju selleks, et hoida ära kaos ja kaitsta inimesi nii teiste riikida kui looduse jõudude eest. Šveitsis toimivad suuremad valitsemistasandid omamoodi kindlustuse ja tugistruktuurina, mis astub mängu siis, kui väiksemad tasandid ise hakkama ei saa.
Šveits seab kohaliku tasandi otsustusõiguse esikohale ja piirab seetõttu keskvalitsuse nii vormilist kui ka sisulist võimu. Keskvõimul on uute seaduste vastuvõtmisel ees mitmeid tõkkeid ja pidureid. President ei ole seal üksikisik, kellele antakse täidesaatev jõud, vaid see roll roteerub igal aastal föderaalse valitsusnõukogu liikmete vahel. President on üks nende hulgast — „esimene võrdsete seas” — mitte kõrgem või käsuandja.
Föderaaltasandile tuletatakse pidevalt meelde, et selle roll ei ole valitseda kantonite üle, vaid toetada neid seal, kus nad üksi toime ei tule. Keskvalitsus on kasulik vaid siis, kui selle võimu hoitakse rangelt piiratuna. Šveitslased mõistavad väga hästi, millised kiusatused ja jõujooned valitsusvõimuga kaasas käivad, ning see arusaam on hoidnud nende riiki sajandeid erakordselt iseseisvana.
Kohaliku tasandi juhtimine annab kodanikule märksa suurema sõnaõiguse ja mõju kui Eesti süsteem, kus üksikisikud seisavad hajutatuna ja eraldatuna vastu aegamisi laienevale keskvõimule. Ehk tasuks ka eestlastel mõelda, kuidas just subsidiaarsuse põhimõttest lähtuvad muudatused võiksid murendada ülevalt-alla koormavat süsteemi ning anda võimu tõeliselt tagasi rahvale.
