Raw Egg Nationalist | Infowars
Kõigist nn “alternatiivsetest valguallikatest” või “tulevikutoitudest” tekitab just laboris kasvatatud liha kõige tugevamat vastumeelsust. Taimsest toorainest tehtud “liha” ei kõla küll kuigi isuäratavalt, ent see koosneb siiski juba tuttavatest koostisosadest – näiteks soja- ja rapsiõlist –, millele lisatakse veel mõned lisaained. Näiteks Impossible Foods’i peamine toode, hakkliha imiteeriv segu, sisaldab geneetiliselt muundatud sojaühendit nimega “heme”, mis paneb burgeri lõigates või hammustades “veritsema”. Paljude esimene reaktsioon ongi hämmeldus: “Taimne liha!? Kuidas saab lihast rääkida, kui see tuleb taimest?”
Putukad võivad küll tunduda vastikud, kuid vähemalt on nad looduslikud. Seevastu globaalsed visionäärid tahaksid, et sööksime hoopis vabrikutes kasvatatud putukaid. Näiteks rajab Prantsuse firma Ynsect Ameerika keskossa hiigelfarmi, kus putukaid toodetakse tööstuslikult, mitte ei korjata neid lihtsalt kivide ja palkide alt.
Laboris kasvatatud liha on hoopis midagi muud. Tegemist ei ole loomuliku tootega, mis ei sarnane kuidagi viisi lihaga. Tootjad püüavad küll inimesi vastupidises veenda, kuid see on teadlik eksitamine.
Tõsi, erinevalt taimsetest lihatoitudest tehakse laboris kasvatatud liha päris loomarakudest. Kuid enamasti kasutatakse selleks nn “immortaliseeritud rakuliine” – rakutüüpi, mida inimesed ega loomad pole mitte kunagi tarbinud. Erinevus tavaliste loomarakude ja immortaliseeritud rakkude vahel seisneb selles, et tavalistel rakkudel on piiratud eluiga, samas kui need teised, nagu nimigi ütleb, võivad õigetes tingimustes (õige temperatuur, piisav toitainevaru, jääkainete eemaldamine jms) paljuneda lõputult. Just selles mõttes sarnanebki immortaliseeritud rakukude – ja ka laboris kasvatatud liha – vähirakkudega.
See on tekitanud tõsise murekoha sellistele tootjatele nagu Upside ja GOOD Meat, kes on saanud USA ametkondadelt loa oma laboris kasvatatud liha müümiseks ning seda juba restoranides klientidele pakkunud. Bloomberg kirjutas hiljuti, et mõlemad firmad keelduvad ajakirjanikega immortaliseeritud rakkude teemal üldse arutlemast, mis on vaikiv tunnistus sellest, kui tõsiseks probleemiks nad seda ise peavad. Nad loodavad, et vaikus aitab asja lihtsalt ära unustada.
Ärge saage valesti aru – laboris kasvatatud liha ei ole otseselt kasvajakude. Mõned immortaliseeritud rakuliinid on küll kasvajast pärit. Esimene neist, HeLa-rakuliin, oligi vähirakuline. Rakud võeti 1950. aastatel Baltimore’is Johns Hopkinsi haiglas Aafrika-Ameerika naise Henrietta Lacksi emakavähist. Lacks ise suri peagi pärast proovi võtmist, ent tema rakud paljunevad tänaseni (tema loost saab lähemalt lugeda raamatust „Henrietta Lacksi surematu elu“). Kui otseseid vähirakke ei kasutata, muudetakse tavalised rakud “surematuks” ensüümide, kiirguse, geenitehnoloogia või muude meetoditega. Harvadel juhtudel võivad rakud muutuda surematuks ka iseeneslikult, geneetilise mutatsiooni tõttu. Mõned üksikud koed, näiteks varajases arengufaasis tüvirakud, paljunevad loomulikult lõputult.
Immortaliseeritud rakke eelistatakse nii teadusuuringutes kui ka laboris kasvatatud liha tootmisel ühel lihtsal põhjusel – kui need on korra kätte saadud, ei ole vaja pidevalt uusi rakuproove võtta. See hoiab kokku aega ja raha. Näiteks on aastakümneid tagasi abordi käigus saadud lootekoe rakke kasutatud mõne COVID-19 vaktsiini tootmises.
Laboris kasvatatud liha puhul on immortaliseeritud rakkude kasutamisel veel üks müügiargument – tootjad saavad väita, et nende toode on “julmusevaba”. Kui rakuliin on kord olemas, ei ole vaja enam loomi uuesti tappa ega tükeldada. Nii saab jätta mulje, et liha tootmine ei tähenda enam surma. Vähemalt teoorias. Tegelikkuses pole asi sugugi nii lihtne ja eetilised taimetoitlased ega veganid ei tohiks seda liha üldse süüa.
Oluline on mõista, et ei inimesed ega loomad (sest laboris kasvatatud liha turustatakse ka lemmikloomatoiduna) pole kunagi varem selliseid immortaliseeritud rakke söönud. Me lihtsalt ei tea, kas see on ohutu ja seda kinnitavad mitmed asjatundjad. Ometi ei ole Upside’i ja GOOD Meat’i toodete sertifitseerimisel seda küsimust tõstatatud. FDA dokumentides GOOD Meat’i “kultiveeritud” kanaliha kohta lihtsalt eeldatakse, et see on täpselt sama, mis tavaline liha, mida poest või lihunikult saab. Regulatsioon keskendub vaid toiteväärtusele (valgud, rasvad, süsivesikud, mikrotoitained) ja võimalikele laboriprotsessis tekkivatele saasteohtudele, mitte sellele, kas loomne kude ise võiks olla kahjulik. Seda saaks teada vaid pikaajaliste söötmiskatsetega – mida aga ei tehta. FDA kurikuulsalt leebe järelevalvesüsteem tähendabki, et uute toodete ja koostisosade turvalisuse kontrollimine jääb suures osas tootjate endi kanda.
Nagu mainitud, pole ka “julmusevaba” silt sugugi tõene. GOOD Meat’i tegevjuht Josh Tetrick kiitleb Twitteris sageli, et nende kanaliha on “tapmisvaba”, kuid tegelikkuses on tapmine endiselt vältimatu osa protsessist ja ilmselt jääb see nii ka tulevikus. Laboris kasvatatud liha tootmiseks on hädavajalik aine nimetusega „looteveise seerum“ (FBS). Seda saadakse otse lehmade loote südamest võetud verest, sageli ajal, mil vasikas on veel elus, tapamaja põrandal. FBS on kasvukeskkonna võtmekomponent, ilma milleta rakud ei kasva õigesti. Lisaks on see ülimalt kallis – liitri hind ulatub tuhandetesse dollaritesse. Seetõttu üritatakse sellele küll luua kunstlikke asendusi, kuid seni pole need toiminud. Kuigi FBS-i kulub iga partiiga vaid väike kogus, jääb see siiski tootesse. Nii tekib absurdne olukord: kanu pole vaja tappa, kuid tiined lehmad ja nende vasikad surevad selleks ikkagi. See on probleem, millest tootjad ei soovi eriti rääkida.
Laboris kasvatatud liha absurdsused ja vastuolud, millest tootjad ise väga hästi teadlikud on, osutavad selle tegelikule eesmärgile. Seda nimetatakse “tuleviku toiduks” mitte seepärast, et see oleks eetilisem kui päris liha, vaid seepärast, et seda saab ettevõtete omandisse võtta. Kana ennast ei saa patenteerida, aga laboris kasvatatud kana saab. Just selline omandiõigus ongi see, mille poole suurkorporatsioonid püüdlevad ja mille nimel nad on töötanud pea terve sajandi. Sama on tehtud toidusüsteemi ümberkujundamisega: terviklikust toidust liiguti masstoodanguna toodetud töödeldud toiduni. Sama muster kordus ka siis, kui geneetiliselt muundatud tooted toiduahelasse toodi. Korporatsioonid on juba saavutanud hämmastava kontrolli meie toidu üle, kuid sellest ei piisa – alati otsitakse uusi viise, kuidas “omandi piire” laiendada.
„Suur lähtestamine“ näeb ette nn „planeedi tervisliku dieedi“, kus 10 miljardi inimesega maailma rahvastik toitub peamiselt taimsetest toitudest, mida täiendavad uutmoodi valgud. Sellises visioonis pole enam kohta traditsioonilisel põllumajandusel ja toidutootmisel, nagu see on toimunud viimased kümmetuhat aastat. Kui globalistid oma tahtmise saavad, antakse kogu maailma toidutootmine korporatsioonide kätte. Sellele saab vastu seista naastes oma esivanemate toitumistavade juurde ja üks lihtne samm on mitte süüa laboris kasvatatud liha. Aga ma kahtlustan, et Sina ei plaaninudki seda enda poekorvi tõsta.
