Kristi Metsa | Eestimaa Loomakaitse Liit
HOIATUS!!! VÄGA KARM JA RASKE LUGU NING VIDEO VAATAMINE OMAL VASTUTUSEL!
Läbi õhu vihisevad heledad elektripiitsa laksatused, mis paanikas ja surmahirmus karjuvaid sigu verest, hirmust ja surmast lehkavasse veokisse ajavad. Veokisse viib vaid üks tee, kust enam tagasi ei tulda. Pime, õhuta ja lehkav furgoon saab nende tarkade ja emotsionaalsete nösuninade viimaseks peatuspaigaks enne maapealse põrgu maha jätmist…
Nurme farmi väravate taga alguse saanud võitlus ebaõigluse, valetamise, ülbuse ja hoolimatuse vastu sai minu jaoks kulminatsiooni kõige õudsemas mõttes paar päeva tagasi Ilmatsalus käies. Sain kõne külaelanikult, kes sisuliselt oli šokis, sest oli näinud, kuidas Ilmatsalu sigala juures sealaipu autosse laaditakse.
Ta ei osanud ka sellest farmist kuidagi eemale hoida, sest kusagil mingeid keelumärke või silte polnud. Pahaaimamatult sõitis ta autoga mööda üldkasutatavat teed ning sattus vaatepildile, mida ei saa tänaseni peast.
Kuna elan sealt mitte väga kaugel, siis otsustasin minna oma silmaga veenduma info tõelisuses ning selles, millistes tingimustes sigu tapetakse, kuidas toimub nende transport ja mil moel on võimalik, et suvaline möödakäija sai olla tunnistajaks sedavõrd võikale sündmusele.
Loomulikult oleme Nurme farmist alates teemat uurinud sügavuti ja järjest enam jõudnud veendumusele, et sigade katk ei jõua farmist farmi mitte ainult metssigade süül, vaid selles on enam ja veel osalus farmides töötavatel inimeste, sigade transportimisega tegelevatel sõidukitel, farmi teenindavatel autodel jne.
Avalikult on üleval teisipäeval (eile) toimunud kriisikoosolek SAK olukorrast ja tõrjest ning seda vaadates tunnistasid PTA ametnikud ise, et see kõik, milles me tegelikult nii neid, kui teisi riigiameteid süüdistanud oleme, ongi tõsi.
Riik on kümme aastat teinud sisuliselt ei midagi ehk täna oleme sisuliselt samas seisus, nagu eelmise katkukriisi ajal aastast 2014.
Ca 10 aastat on möödunud ja areng taudikriisi lahendamisel on null. Ainus ennetusmeetod on TAPMINE – nii metssigade kui kodusigade.
Rumaluse ja hoolimatuse tõttu on tänaseks kaotanud või kaotamas elu masshukkamise läbi ligi 30 000 siga, kes ei jõua hiljem isegi inimeste toidulauale. Lisaks MINIMAALSELT 18 000 metssiga, kelle tapmine on kohustuseks tehtud jahimeestele ja sigade tapatalguteks on lubatud kasutada nii koeri, öösihikuid kui termodroone.
Tapatalgutest ei pääse seepärast ka teised metsloomad ja -lapsed, kes näiteks jahikoerale ette jäävad.
Kui jahimehed riigi seatud tapatalgutele kehtestatud norme ei täida, siis minevat riik nende jahimaade kallale ehk need võetakse ära.
Eks oleme isegi kogenud, et ainus mõjutusmeetod paistab olevat hirmutamine. Ära on hirmutatud farmitöötajad, jahimehed, talunikud, autojuhid jt, kes lihtsalt enam rääkida ei tohi.
Esimesel korral Ilmatsalu sigala juures olid kohale jõudes tapatalgud juba lõppenud. Tabasin veokijuhi hetkel, mil ta vabanes oma valgest kaitseriietusest ning sättis päeva õhtusse.
Sain rahulikult uurida sigala ümbrust ilma eramaale minemata, sest sigala asukoht on selliselt, et kõik ilusti näha.
Otsisin katku eest hoiatavaid silte pikalt, enne, kui viimaks mingi hoovi poolse jalgvärava juurest ühe leidsin. Mujal sigala ümbruses aedadel, hoonetel ega väravatel neid polnud. Samas räägiti ju 10 km laiusest keeluvööndist…..
Sama jalgvärava juures oli ka paar plastikust kaussi roosa vedelikuga ja üks poolkuiv desomatt.
Ennetus missugune!
Oli selge, et järgmisel hommikul läheb hukkamine edasi, sest laudast kostus kärssninade hääli, kel oli saabunud söögiaeg ja kes siis sellele ruiates reageerisid. Seda kuulates jäin korraks mõtlema, et haiged sead ja tunnevad rõõmu söömisest???
Ühesõnaga seadsin end järgmisel hommikul jälle Ilmatsalu sigala poole ja ausalt öeldes…. kui oleksin teadnud, milline vaatepilt mind seal otse näkku lajatab, siis vist ei oleks läinud.
Samas sain aru, et keegi peab ka tõe avalikustama ja näitama, kui julm see sigade elu lõpp on. Võtsin ennast kokku, sest esimene pilk autoroolis sigala suunas näitas juba seda, kui haige ja julm vaatepilt seal avanes.
Sigala otsas olid kuhjas sigade laibad, mida siis suur kopp veokisse laadis. Jäin seisma ja filmima, sest see tegevus kõik toimus sisuliselt 10 meetri kaugusel üldkasutatavast teest ehk sisuliselt avalikus kohas.
Minu suunas tuli härra Vireeni pealik ise, keda näeb ka iga sigala juures nüüd vist juba isiklikult. Jõuab ta ka igale poole. Miskipärast minu viibimine üldkasutataval teel teda segas ja ta seda mulle ka selgelt väljendas.
Liikusin veidi edasi ja see vaatepilt, mis seal avanes ei lähe enam kunagi silme eest ega kõrvust.
Emotsioon sai minust võitu sel hetkel, kui elektripiitsa vihisedes kohutavalt karjuvaid sigu gaasiautosse peksti.
Seda kisa ei unusta ma kunagi ja ma ei unusta ka neid inimesi, kes nii loomulikult kõike seda seal toimetasid. Nii harjunud ja nii ükskõikselt….
Ausalt öeldes sai lihtsalt õhk otsa ja nuttes röökisin Vireeni pealikule, et ta loomapiinamise lõpetaks. Mees lubas mulle seepeale politsei kutsuda.
Sõitsin koju, kuid pisarad ei tahtnud lõppeda ning käed värisesid veel mitu tundi.
Kuidas on võimalik, et keset alevit avalikus kohas pannakse toime sedavõrd julm hukkamine sisuliselt iga inimese nähes, kes sealt sel ajal möödub. Seal kõnnivad ka ju lapsed!
Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, sain täna ka anonüümse vihje, et tegelikkuses kõik suuremad sead seal gaasiautos ei suregi. Eelmise taudi ajal olla olnud mitmeid juhuseid, kus uimased, kuid elus sead visati koos surnutega laibakuhja, kus siis nende elu lõpetas kopp….
Sellega seoses tekkis tõsine küsimus selles osas, et kuidas ja kes tegelikult kontrollib kõiki neid hukatud sigu ükshaaval enne laibahunnikusse viskamist ja kopaga veokisse laadimist, et nad ikka surnud oleks???
Mitmekümnele seale peale vaadates ei saa keegi öelda, kas tema süda veel lööb või mitte.
Loomakaitseseadus e § 4 lõige 1 ütleb, et loomadele ei tohi põhjustada tarbetut valu, kannatusi ega stressi, kuid tänane praktika näitab vastupidist.
Kui sigade vedu tapamajadesse ja tapmine toimub, kas või ligilähedaseltki sarnaselt minu nähtule, siis on viimane aeg hakata tegelema kõigi loomi piinavate seaduste muutmisega.
Samuti on viimane aeg hakata mõtlema suurfarmide lõpetamise peale. Esiteks on sealsed loomade pidamistingimused ilmselt küll seadusega kehtestatud normide järgi, kuid kaugel sellest, mis nad olema peaksid selleks, et loomad tunneksid ennast hästi.
Samuti heietatakse nüüd pidevalt taudiohust suurfarmides ja mis see kõik meie lihatööstusele ja toidujulgeolekule tähendaks.
Viimane aeg on hakata mõtlema ja mitte ainult, vaid ka tegutsema selle nimel, et nö kõik munad poleks ühes korvis.
Väiksemad farmid, paremad pidamistingimused on väiksem stress loomadele ja väiksem oht toidujulgeolekule.
Iga loom on elav olend, kellel on õigus väärikale elule. Meie kohus on tagada, et ka kriiside ja haiguspuhangute ajal ei muutuks tapmine esmaseks lahenduseks. Küsimus ei ole ainult veterinaarses otsuses – see on ka eetiline ja ühiskondlik valik. Kui aktsepteerime vaikides, et kümneid tuhandeid terveid loomi tapetakse, siis millised on meie väärtused?
Head inimesed, andke andeks sedavõrd detailse info ja tehtud video eest, kuid ma lihtsalt tunnen, et see kõik ei tohi jääda rääkimata.
Kui ma täna vaikiks, siis oleksin samasugune kaasosaline selles julmas ja koledas maailmas, kus ennetuse ainus meetod on TAPMINE! Ma loodan siiralt, et meie ühiskond pole viimane, kes kustutab tule…
NB: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 kinnitab, et “igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil”.
