Olukord Lähis-Idas: konflikti lõpp või järgmise algus?

Peeter Proos | Vanglaplaneet

Kui president Donald Trump kuulutas esmaspäeval, et Iisrael ja Iraan on sõlminud lõpliku relvarahu ning „maailm võib tervitada 12-päevase sõja ametlikku lõppu“, hingasid paljud korraks kergendatult. Tundus, nagu oleks üks järjekordne Lähis-Ida konflikt jõudnud kontrollitud ja diplomaatilise lõpplahenduseni. Kuid kõigest mõni tund hiljem tulid Teheranist teated uutest plahvatustest, Iisrael kuulutas Iraani relvarahu rikkujaks ning andis käsu jätkata intensiivseid sõjalisi operatsioone. Iraan vastas avaldusega, et mingit relvarahu pole kunagi sõlmitudki.

Sündmuste areng näitab, et tegelik olukord on kõike muud kui selge. Kuigi Trumpi sõnum kõlas pidulikult ja optimistlikult, siis reaalsuses ei ole pooled relvarahus kokku leppinud. Iisraeli valitsus väidab, et Iraan tulistas uusi rakette Iisraeli suunas vahetult pärast relvarahu väljakuulutamist, ning kuna tegemist olevat jultunud rikkumisega, alustati kohe uusi rünnakuid Iraani territooriumile, sealhulgas Teherani pihta. Iisraeli kaitseminister Israel Katzi sõnul on Tel Avivil täielik õigus vastata jõuliselt igale relvarahu rikkumisele, eriti kuna operatsiooni „Tõusev lõvi“ eesmärgid — tuumaohu ja ballistiliste rakettide likvideerimine — olevat edukalt täidetud.

Teise poole, Iraani, seisukoht on aga sootuks erinev. Iraani välisminister Abbas Araghchi rõhutas sotsiaalmeedias, et Teheran ei ole kunagi sellist relvarahu tunnustanud ega sõlminud. Tema sõnul oli Iraan väljendanud valmisolekut mitte jätkata sõjategevust juhul, kui Iisrael lõpetab agressiooni. Mingit ametlikku või kahepoolselt kinnitatud rahulepingut ei olnud. Veelgi enam – Teherani hinnangul oli Iisraeli ja USA ühine rünnak Iraani tuumakompleksidele rahvusvahelise õiguse ja suveräänsuse ränk rikkumine, millele vastati USA Al Udeidi sõjaväebaasi ründamisega Kataris. Rünnaku käigus tulistati välja 14 raketti, millest 13 peatati õhutõrjesüsteemide poolt. Ükski inimene rünnakus viga ei saanud. See viitab sellele, et Iraani vastus oli pigem sümboolne kui tõsimeelne taktikaline rünnak.

Donald Trumpi reaktsioon Iraani tegevusele oli samavõrd ebatavaline kui kogu senine konflikt. Ta tänas Iraani selle eest, et rünnak oli „väga nõrk“ ja „ootuspärane“, märkides, et ameeriklased said sellest aegsasti teada ning suutsid seetõttu vältida kahjusid ja ohvreid. Trump kuulutas sellele järgnenult rahu, rõhutas USA võimet vastata, kuid andis mõista, et konflikt on tema silmis läbi. Intervjuus NBC-le väljendas ta koguni veendumust, et relvarahu kestab igavesti.

Seda kõike arvesse võttes joonistub välja vastuoluline ja mitmetahuline pilt. Trumpi toetajad näevad selles peaaegu geniaalset strateegiat: USA näitas jõudu, hävitas Iraani tuumataristu, sai Iraanilt minimaalse ja kontrollitud vastuse, ning väljus konfliktist võitjana. Iisrael sai võimaluse saavutada sõjalised eesmärgid, USA aga jättis mulje, et ei jäta liitlasi hätta, samal ajal hoides end lõplikust sõjast eemal.

Kriitikud seevastu peavad kogu olukorda küsitavaks ja ohtlikuks farssiks. Neile on ilmne, et Iraan oli vahetult enne rünnakuid valmis sõlmima kokkuleppe, mis lubanuks neil jätkata rahumeelset tsiviiltuumaprogrammi. Trumpi erisaadik muutis aga ootamatult USA ametlikku positsiooni ja nõudis, et Iraan loobuks igasugusest uraani rikastamisest, isegi tsiviileesmärkidel. Iraanile, kes on tuumarelva leviku tõkestamise leppe osaline, oli see nõue vastuvõetamatu. Mõni päev enne uue läbirääkimisvooru algust ründas Iisrael ootamatult Iraani, saboteerides sellega kogu protsessi. Kogu see areng meenutab paljudele Iraagi sõja eelset stsenaariumi, kus väited massihävitusrelvade kohta osutusid hiljem alusetuteks, kuid aitasid õigustada sissetungi ja sõda.

Samas pole võimalik täieliku kindlusega öelda, kelle käes oli initsiatiiv ja kelle eesmärk oli rahu või eskalatsioon. On täiesti võimalik, et Trump püüdis tõepoolest konflikti vältida ja kombineeris diplomaatilise surve, sõjalise demonstratsiooni ning avaliku suhtluse abil sellise lahenduse, mis võimaldanuks USA-l oma rollist taanduda. Kuid samavõrd võimalik on ka see, et tema relvarahu kuulutus oli poliitiline PR-samm, mille sisuline tähendus oli peaaegu olematu, kuna relvarahu polnud tegelikult olemas ega ka vastaspoole poolt kinnitatud.

Olukorra teeb eriti segaseks asjaolu, et mõlemad pooled väidavad end olevat ohvrid ja süüdistavad teist osapoolt relvarahu rikkumises. Sellises infomüras on raske eristada lavastust tegelikkusest. Lõppkokkuvõttes seisame silmitsi olukorraga, mille tegelikku tähendust suudab hinnata vaid aeg.