Ildikó Bíró | The European Conservative
Teisipäeval, 27. mail sai 73-aastane Baieri pensionär teate, et peab hiljemalt 5. juuniks alustama 75-päevast vanglakaristust. Tema “kuritegu”? Kaks postitust platvormil X, kus ta kasutas fraasi „Alles für Deutschland“ („Kõik Saksamaa nimel“), loosungit, mida seostatakse umbes 90 aasta taguse natsipartei paramilitaarse organisatsiooni SA-ga. Alguses määrati vanahärrale rahatrahv, mida ta aga ei tasunud, väites, et tal puuduvad selleks rahalised vahendid.
Saksamaa mõttepolitsei on nüüd suunanud oma sihi tavakodanike peale, olles seni keskendunud peamiselt Alternatiiv Saksamaale (AfD) partei poliitikutele, erakonnale, mis on praegu riigi populaarseim. Üks viimase aja juhtumeid puudutas David Bendelsit, AfD-ga seotud väljaande Deutschland Kurier peatoimetajat, kellele määrati seitsmekuuline tingimisi vanglakaristus „poliitilises elus osalevate isikute solvamise, laimamise või teotamise eest“. Tema süüteoks oli meem, millel siseminister Nancy Faeser hoidis käes silti kirjaga: „Ma vihkan arvamusvabadust.“
Veebruaris avaldatud mõttekoja MCC Brussels raport näitas, et Saksamaa laialdasi vihakõne ja laimu käsitlevaid seadusi kasutatakse eriti just parlamendivalimiste eel poliitiliste vastaste vaigistamiseks. Karistusseadustiku paragrahv 188 on viinud politsei läbiotsimisteni ja kriminaalkaristusteni kodanikele, kes on solvavalt kommenteerinud poliitikuid veebis. Näiteks toimus läbiotsimine ühe pensionäri kodus, sest ta jagas valitsuse ministrit kritiseerivat postitust ja üks teine eakas inimene sai 800-eurose trahvi poliitiku eraelu puudutava nalja eest ning kolmas kodanik mõisteti vangi, kuna saatis peaministrile pahase e-kirja.
Olukord pole sugugi parem ka Ühendkuningriigis. Suurt avalikkuse tähelepanu pälvis hiljuti Lucy Connolly juhtum: keskealine ema ja sotsiaalmeedia mõjutaja mõisteti 31 kuuks vangi. Kui avalikkus sai teada Southporti rünnakutest, milles Axel Rudakubana tappis kolm last, reageeris Connolly – nagu paljud teisedgi britid – emotsionaalselt. Ta avaldas sotsiaalmeedias arvamust, kutsudes üles massilistele sisserändajate väljasaatmistele ja ähvardas süüdata „[migrantide] … hotellid, mis on neid kaabakaid täis“. Connolly kustutas kommentaari vähem kui nelja tunni jooksul ning tunnistas kohtus, et kasutas valesid sõnu. Sellest hoolimata mõisteti ta vihakõne eest süüdi.
Lucy juhtum ei ole erand. 61-aastane vanaisa Peter Lynch hüüdis rassistlikke loosungeid Rotherhamis toimunud meeleavaldusel, mille käigus protesteeriti massilise sisserände ja sellega seonduvate seksuaalkuritegude vastu. Kuigi protest muutus hiljem vägivaldseks, mõisteti Lynch süüdi vaid oma sõnavõttude pärast ja talle määrati 2024. aasta augustis karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust. Oktoobriks leiti ta vangikongist üles pooduna.
Muster on selge. Londoni ajalehe The Times andmetel vahistab Suurbritannia politsei igapäevaselt üle kolmekümne inimese solvavate sotsiaalmeediapostituste eest, tuginedes 2003. aasta kommunikatsiooniseaduse paragrahvile 127, mis kriminaliseerib „äärmiselt solvavate“ sõnumite levitamise internetis.
Saksamaa ja Suurbritannia liiguvad üha ohtlikumat rada, karistades inimesi pelgalt selle eest, et nad avaldavad teistsuguseid või teravalt sõnastatud seisukohti. Olgu need arvamused sobimatud või halvasti väljendatud, on tegemist siiski sõnavabaduse kasutamisega. On viimane aeg see suund ümber pöörata.
