Hélène de Lauzun | The European Conservative
Prantsuse parlamendiliikmed valmistuvad hääletama seaduseelnõu üle, mis legaliseeriks eutanaasia ja abistatud enesetapu. Parlamendiarutelude viimastel päevadel, kui eelnõu sätteid läbi vaadati, arutati mõningaid kõige äärmuslikumaid punkte ja mitmed neist võeti ka vastu.
Juba mitu päeva on kasvanud nende hääletajate arv, kes eelnõu hukka mõistavad. Ettepanek, mille üle parlamendiliikmed hääletama hakkavad, muudaks Prantsusmaa üheks kõige leebema seadusandlusega riigiks selles valdkonnas, kõrvuti Kanada ja Belgiaga, kus „abistatud suremisega” seotud kuritarvitused on muutunud üha tõsisemaks.
Abortide jaoks kehtiva mudeli eeskujul on loodud uus kuriteokoosseis ehk „takistamiskuritegu“, mis võimaldab karistada kõiki, kes püüavad eutanaasiat takistada, olgu siis tegude, sõnade või isegi info jagamise kaudu. Kannatavat lähedast surmava süsti eest ümber veenda püüdes võib karistuseks määrata kuni kaks aastat vangistust ja 30 000 euro suuruse rahatrahvi. Karistus on isegi karmim kui abordi takistamise eest.
Seejuures ei sisalda seadus vastukaaluks „eutanaasiale õhutamise“ kuriteokoosseisu. See tähendab olukordi, kus kedagi survestatakse elu lõpetamise soovi avaldama. Ometi on teiste riikide kogemus näidanud, et inimesed, kes kaaluvad abistatud enesetappu, puutuvad sageli kokku psühholoogilise, perekondliku ja rahalise survega.
Parempoolsete pakutud muudatusettepanek, mis oleks lubanud inimesi julgustada ettevaatusele, järelemõtlemisele ja arutelule, näiteks toeks ja kaaslaseks olemisele ilma eutanaasiat pooldamata, lükati tagasi.
Aruteludes puhkes terav vaidlus sõnade tähenduse üle. Roheliste parlamendisaadik Sandrine Rousseau soovis vältida väljendit „abistatud enesetapp“, et mitte jätta muljet, nagu julgustataks inimesi enesetapule. Samuti püüti vältida sõna „eutanaasia“, et mitte tekitada arutelus negatiivseid seoseid.
Macroni erakonda kuuluv ja seaduseelnõu vastu olev saadik Charles Sitzenstuhl süüdistas eutanaasia toetajaid selles, et nad varjavad teadlikult asja tegelikku olemust ega kasuta selget ja ausat keelt, mis kirjeldaks eutanaasiat kui inimese elu lõpetamist.
Et tõelist tähendust varjata, pakuti koguni välja, et eutanaasia kaudu suremist tuleks surmatõendil käsitleda kui „loomulikku surma“. Kuigi see ettepanek alguses parlamendis heaks kiideti, võeti see hiljem siiski tagasi.
Parlamendiaruteludes kõlas ka üllatavalt absurdsena mõjuvaid seisukohti. Konservatiivne saadik Patrick Hetzel tegi ettepaneku keelata eutanaasia teatud kohtades, näiteks hooldekodudes. Kuigi selline piirang tunduks paljudele iseenesestmõistetav, ei jaganud kõik sama arvamust. Tervishoiuminister Catherine Vautrin astus välja selle poolt, et eutanaasiat tohiks läbi viia ka hotellitubades.
Kõik meetmed, mille eesmärk oli kaitsta, vaimse tervise probleemidega, raske puudega või pika prognoosiga haigusi põdevaid inimesi, eutanaasia poole pöördumise eest, lükati tagasi. Samal ajal korraldasid end „surmale sobilikuks“ nimetavad inimesed Pariisis meeleavalduse, et väljendada oma pahameelt ja meeleheidet kavandatava seaduse üle.
Prantsuse eutanaasia pooldajad ei tee oma eesmärkidest saladust. Puudega inimeste eest vastutav aseminister Charlotte Parmentier-Lecocq kinnitas, et eutanaasia on puudega inimeste õigus, „mida tagab ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon“.
Vaatamata arvukatele hoiatustele, et selline seadus võib viia tõsiste kuritarvitusteni, liigub Prantsusmaa otsustavalt eutanaasia liberaliseerimise suunas.
Mõjukas liberaalne mõtleja ja endine poliitikanõunik Alain Minc, kes on olnud nõuandjaks nii Nicolas Sarkozyle kui Emmanuel Macronile, ütles väljaandele Le Figaro, et tema sõnul võib „õigus surra“, millest eelnõu räägib, muutuda peagi „kohustuseks surra“ just ühiskonna haavatavamate liikmete jaoks.
„See seadus on kirjutatud eliidi jaoks – haritud ja kindlustatud inimestele, kes tunnevad, et nad juhivad oma elu,“ märkis Minc. „Neil pole rahamuresid, nad loevad ajalehti ja teevad ise oma otsused.“
Minc hoiatab, et seadus süvendab tulevikus ühiskondlikku kihistumist. Jõukamatel jääb alati võimalus valida elu ja kannatuste leevendamise vahel, samas kui vähemkindlustatud võivad surve tõttu näha surmas ainsat väljapääsu.
Belgiast, kus eutanaasia legaliseeriti aastate eest vaid piiratud juhtumite jaoks, on saanud hoiatuslik näide – tänaseks on selliseid surmajuhtumeid seal aastas juba tuhandeid.
