Peeter Proos | Vanglaplaneet
Postimees avaldas hiljuti kaks artiklit Ukraina ja Venemaa mobilisatsiooni teemadel. Ühes neist kirjeldatakse, kuidas Venemaal tirivad politseinikud mehi jõusaalist otse sõjaväe värbamispunkti. Teises jutustatakse emotsionaalne lugu Ukraina küladest, kust on juba iga kuues mees sõtta läinud. Esimene artikkel räägib „jõhkrusest“, teine „vaprusest“. Tegelikult räägivad mõlemad artiklid ühest ja samast: vägivaldsest mobilisatsioonist.
Kui Vene politseinikud eraldavad mehed jõusaalis rahvuse alusel, suruvad nad kõhuli maha ja viivad sõjaväeautodesse, siis seda nimetatakse repressiooniks, hirmutamiseks ja diktatuuriks. Kui aga näeme Ukraina tänavatel noormehi kinni nabituna ja bussidesse topituna, siis see kas jäetakse täiesti kajastamata või keeratakse lugu pahupidi, nagu Postimees Ukrainast kirjutades teeb.
🇺🇦 Forced mobilization in Ukraine.
This is daily business… pic.twitter.com/QfDpa4hiuG— Zlatti71 (@Zlatti_71) March 4, 2025
Ühes artiklis kirjutab Postimees, et „politseinikel oli üks siht silme ees: nabida kinni mehed, kes kõlbaksid sõtta minna“ – jutt käib Venemaa jõusaalireididest Spirit Fitnessis Moskvas.
Samas kinnitab Postimehe teises artiklis Ukraina Tšohodarivka küla omavalitsuse juht, et rahvas on rahulolematu, kuna mehi võetakse sõjaväkke otse tänavalt.
Mõlemad riigid teevad sama, aga Eesti meedia esitleb neid täielikult vastandlikes toonides. See pole informeerimine, vaid narratiivide kujundamine.
Postimehe Ukraina teemalises artiklis kinnitatakse taaskord, et rindele saadetakse eelkõige külamehed – need, kes teevad oma igapäevast tööd, kasvatavad lapsi ja hoiavad elus kohalikku kogukonda. Samal ajal elavad linnamehed justkui teises maailmas, kus baarid on rahvast pungil.
„Meil pole kedagi, kes põlde koristaks, aga Odessas on kõik baarid mehi täis,“ ütleb rindel mehe kaotanud naine.
„See on sõda vaeste jaoks. Nii need asjad ei käi!“ – lisab teine.
Kui see juhtuks Venemaal, nimetaks meedia seda klassivõitluseks, rõhumiseks ja süsteemseks ebaõigluseks. Ukrainas on see aga… „paratamatus“.
Ukraina ametlikud teated räägivad vabatahtlikkusest. Aga Postimees kirjutab ise:
„Kui kõik oleksid [sõtta] läinud, siis oleks sõda võib-olla juba läbi,“ ütleb Rada Švets, kelle mees läks vabatahtlikult sõtta kohe 2022. aasta veebruaris.
„Linnas on meestel palju võimalusi mobilisatsioonist kõrvale hoida, aga külades mehed muudkui lähevad ja hukkuvad,“ lisas naine.
On selge, et paljud noormehed ei lähe sõtta vabatahtlikult. Aga ometi pole uudistes selle kohta ühtki kaadrit, kuidas Ukraina politsei inimesi bussidesse topib, kuigi videosid selle kohta liigub internetis juba 2022. aastast alates. Miks Eesti meedia sellest ei räägi?
Every death since then? Unnecessary. Every city turned to rubble? Avoidable. Every young unwilling Ukrainian conscript thrown into the meat grinder? A SACRIFICE for NATO’s war machine! Here's a video of a forced conscription kidnapping of a man walking his dog in Ukraine. 7/18 pic.twitter.com/FEY4JENmI1
— George Christensen (@NationFirstAust) March 4, 2025
Postimees kirjutab küll Vene võimude reididest jõusaalidesse, aga millegipärast ei pasundata Ukrainas toimuvast, kuigi Tšohodarivka omavalitsuse juht Mõkola Zajats kinnitab artiklis, et „Rahvas on rahulolematu, et mehi otse tänavalt sõjaväkke võetakse. Jah, küllap on kuskil ka üle pingutatud sellega, aga kes siis peab minema teie eest?“
Mille poolest erineb see Venemaa politseinikust, kes „koputab jõusaalis õlale“?
Globalistlik propagandamasin kallutab pilti vaid ühes suunas ja see suund on valitud mitte tõe, vaid geopoliitilise huvi alusel.
Postimees demonstreeris kahe artikliga täiuslikult, kuidas topeltstandardid töötavad. Ühel juhul kasutatakse hirmu ja šokki, et näidata vaenlast. Teisel juhul kasutatakse samasuguseid fakte, et ehitada kangelaste lugu.
Sõda on jõhker. Aga veel jõhkram on sõjatööstuse käpiknukuna toimetav nö massimeedia, kes käimasolevat mõistusevastasust toidab ja valib, kelle kannatused on väärtuslikud ja kelle omad tuleb vaikselt unustada.
Lääne meedia ei mainiga seda, et juba sõja maidani algusest saati targemad UA sõdurid annavad kohe alla – valge lipp välja ja lootus, et sodiks ei lasta. Peale küsitlust saadetakse küll sõjavangide laagrisse, kust hiljem vahetuskaubana tagasi saadetakse…
Valitsejad ja sitapead, kes sõda promovad, tuleb ise sõtta saata. Egas rahvas pea surema selle nimel, et parasiidid saaks hukkunud rahvast mahajäänud rikkustega tagumikku pühkida ja hästi elada. Sõda lakkab koos parasiitvalitsuse kadumisega. Siis jälle kuulutatakse türannid kukutanud rahvas terroristideks… Rasked ajad. Tuumarelvi oleks tõesti vaja, mitte ainult meedias showbusinessi jaoks.
Pange tähele, kuidas Iisraeli inimesed hakkavad varsti Ukrainasse kolima!