Heidi Klessig, M.D. | Lifesite
2005 aasta ulmepõnevikus The Island avastavad Scarlett Johanssoni ja Ewan McGregori tegelaskujud, et nad on tegelikult kloonid – loodud rikaste inimeste jaoks kui omamoodi „kindlustuspoliis“, juhuks kui neil peaks kunagi varuosi vaja minema. Nüüd tahavad Stanfordi teadlased selle düstoopilise ulme muuta reaalsuseks. 25. märtsil 2025 kirjutasid Carsten T. Charlesworth, Henry T. Greely ja Hiromitsu Nakauchi ajakirjas MIT Technology Review järgmist:
Hiljutised läbimurded biotehnoloogias on avanud võimaluse luua elavaid inimkehi ilma närvisüsteemita ja ilma ajuosadeta, mis võimaldavad meil mõelda, teadvustada või valu tunda. Paljudele võib selline mõte tunduda häiriv, kuid kui teadlased ja poliitikakujundajad suudavad need tehnoloogiad omavahel toimivaks tervikuks siduda, siis võime ühel päeval luua nii inimese kui ka mitteinimese „varukehi“.
Need teadlased väidavad, et „inimese bioloogiline materjal on meditsiinis hädavajalik kaup ning selle pidev nappus kujutab endast suurt takistust teaduse ja ravi arengule.“ Kasutades meetodeid, mis meenutavad Aldous Huxley romaani Hea uus ilm, kus madalapalgaliste tööde jaoks mõeldud loodetesse sihilikult mürki süstiti, et nende intelligentsust pärssida, teevad nad ettepaneku kasutada inimeste tüvirakke ja kunstemakaid selleks, et kasvatada inimese kloone, keda nad nimetavad „bodyoidideks“.
```Artiklis kirjeldatakse seda nii:
Sellised tehnoloogiad koos juba väljakujunenud geneetiliste võtete kasutamisega, mis pärsivad aju arengut, muudavad võimalikuks „bodyoidide“ loomise – praktiliselt piiramatul hulgal kasvatatavad inimkehad, mis arenevad täielikult väljaspool emaüsa tüvirakkudest, kuid millel puudub teadvus ja võime tunda valu.
Teadlaste väitel võiksid need tehislikult aju arengust ilma jäetud inimkloonid kujutada endast peaaegu piiramatut allikat siirdamiseks vajalike organite, kudede ja rakkude tootmiseks. Nad tunnistavad, et paljude jaoks võivad need ideed tunduda jäledad, kuid õigustavad neid käimasoleva teadustööga. Nad osutavad, et juba praegu kasutatakse teadusuuringutes katseisikutena inimesi, kellel on tõsised ajukahjustused.
„Ajusurnud“ inimesi, kes on bioloogiliselt elus, kuid seaduslikult surnuks kuulutatud, kasutatakse praegu katseisikutena geneetiliselt muundatud sea maksa ja neeru siirdamise uuringutes. Need ajukahjustusega inimesed, keda kasutatakse loomse materjali siirdamiseks ehk niinimetatud ksenotransplantaatide peremeestena, on tegelikult elus. Nad on piisavalt stabiilses seisundis, et taluda loomseid siirdamisi – kuni nad katse lõpus tapetakse, et nende keha saaks anatoomiliselt ja mikroskoobi all edasi uurida.
Just selle eetiliselt küsitava praktika toel õigustavad Stanfordi teadlased ka inimkloonide loomist teadusuuringute eesmärgil: „Kõigil neil juhtudel ei olnud katseteks kasutatud subjektid seaduse mõttes elavad inimesed. Inimkehaoidid kuuluksid samuti sellesse kategooriasse.“
Teadlased tunnistavad, et inimeste kloonimine tõstatab tõsiseid eetilisi küsimusi, märkides, et kehaoidide kasutamine „võib vähendada teadvuseta või tunnetusvõimetute pärisinimeste inimväärikust.“ Kuid kogu artikkel on kirjutatud selges toonis, kus eesmärk pühitseb abinõu.
Oma üleskutses tegutsemisele lõpetavad autorid sõnadega: „Ettevaatlikkus on vajalik, kuid samuti ka julge visioon – see võimalus on liiga oluline, et seda eirata.“
Vastupidi – just iga inimese väärikus on see, mida ei tohi mitte kunagi eirata. Me hindame ja kaitseme iga inimest, sõltumata sellest, kuidas ta siia maailma on tulnud, sest iga inimene on loodud Jumala näo järgi. Teadvuseta inimeste kasutamine teadusuuringute katseisikutena on vale – olgu tegemist ajukahjustusega inimestega, kes on kuulutatud „seaduslikult surnuks“ (lähtudes loogiliselt küsitavast ajusurma kontseptsioonist), või uue ettepanekuga bioinseneride loodud inimkloonide kasutamiseks.
Salve Regina ülikooli filosoof dr Peter J. Colosi selgitab seda järgmiselt:
Sina, sellena kes sa oled, eksisteerid ka siis, kui sa ei ole teadvusel ja see tähendab, et ka teised teadvuseta inimesed võivad siiski päriselt olemas olla. Filosoofiasuunas, mida ma nimetan kristlikuks personalismiks, on välja töötatud palju veenvaid argumente, mis näitavad, et inimene kui isik on kohal igasugustes elusates inimkehades. Ka neis, kellel puudub täielik või osaline teadvus.
Samuti on vale luua inimesi ainult selleks, et kasutada neid omaenda eesmärkide ja soovide täitmiseks. Dr. Colosi ütleb selle väga selgelt välja:
Veelgi enam – inimeste loomine sihilikul eesmärgil, et mõned neist hävitada teiste hüvanguks on selge näide sellest, mida paavst Franciscus on nimetanud „ära viskamise kultuuriks“. Ära viskamise kultuuri mõte ütleb: „Ma kasutan sind seni, kuni sa oled mulle kasulik. Kui sa mind enam ei huvita või jääd ette, viskan su kõrvale.“ Just kõige nõrgemaid koheldakse niimoodi – sündimata lapsi, eakaid, abivajajaid ja ühiskonna äärealadele tõrjutuid.
Inimeste loomine üksnes varuosadeks on sügavalt ebainimlik ja moraalselt lubamatu. Kas me tõesti tahame, et meie maksuraha kuluks sellisteks eesmärkideks?
Ometi on just Stanfordi Meditsiini Kliiniliste ja Translatsiooniliste Uuringute ja Hariduse Keskus saanud USA riiklikult terviseinstituudilt (NIH) 70 miljoni dollari suuruse toetuse. Selle toetuse ametlik eesmärk on „kiirendada uute biomeditsiiniliste raviviiside rakendamist praktilisteks sekkumisteks, mis parandavad patsiendiravi ja rahvatervist.“
Selle asemel, et neid arendusi kiirendada, peame need katsetused peatama, paljastama ja rahast ilma jätma. Neuroloogiliselt kahjustatud inimkloonide sihipärane bioinseneerimine „varuosade“ allikana on moraalselt jäle ja vastuvõetamatu. Elupooldav eetika seisab iga inimelu kaitsel, alates eostumisest kuni loomuliku surmani ja mõistab hukka igasuguse inimkatsete või väärkohtlemise õigustamise.
