Tyler Durden | Zero Hedge
See on juba aastaid hiljaks jäänud ning alternatiiv- ja sõltumatu meedia on sellel teemal teinud ära tohutu töö, kuid New York Times avaldas pühapäeval lõpuks ulatusliku raporti pealkirjaga The Partnership: The Secret History of America’s Role in the Ukraine War (Tõlkes: Partnerlus: Ameerika rolli salajane ajalugu Ukraina sõjas).
Veel hiljuti ei olnud peavoolumeedia valvurid nõus isegi tunnistama, et Ukrainas on algusest peale käimas varisõda. Seda hoolimata asjaolust, et seesama niinimetatud „usaldusväärne allikas“ – New York Times – tunnistas juba 2024. aasta veebruaris, et CIA on alates 2014. aastast rajanud Ukrainasse 12 „salajast spioonibaasi“, et pidada varisõda Venemaa vastu.
Jällegi – see tuleb palju liiga hilja. Kuid nüüd, kui on ilmne, et Ukraina väed on sõjas kaotamas, tunnistab New York Times, et Bideni administratsioon oli varasemast avalikkusele teadaolevast märksa sügavamalt seotud Ukraina sõjalise ja luurekoostööga.
```Jällegi tuleb see info avalikuks liiga hilja, kuid nüüd, kui Ukraina väed on selgelt kaotamas, tunnistab The New York Times, et Bideni administratsioon oli Ukrainaga sõjaliselt ja luuretasandil palju tihedamalt seotud, kui ametlikud allikad seni avalikustanud on.
Raport teeb põhjaliku ülevaate “erakordsest luure-, strateegia-, planeerimis- ja tehnoloogiapartnerlusest”, mis sai Zelenskõi “salarelvaks” Venemaa vastu võitlemisel. Artikli alguses kirjeldatakse, kuidas juba kahe kuu jooksul pärast Putini armee sissetungi viidi Ukraina kindralid tsiviilriietes salaja USA baasidesse Saksamaal, kus toimusid kõrgetasemelised sõjaplaanide arutelud.
„Tegemist oli Ukraina kõrgete kindralitega,“ kirjeldab The New York Times mehi, kes viidi ilma tunnusteta autokolonnis Ukraina pealinnast Lääne-Euroopasse. „Nende sihtkohaks oli Clay Kaserne – Ameerika Ühendriikide Euroopa ja Aafrika väejuhatuse peakorter Wiesbadenis, Saksamaal. Nende ülesandeks oli aidata luua midagi, mis kujuneks Ukraina sõja üheks kõige rangemalt varjatud saladuseks.“
Raportist selgub, et USA väejuhid olid Ukraina sõjalistesse operatsioonidesse palju tihedamalt põimunud, kui seni teada oli. See oli lausa šokeeriv osa mõnele NATO liitlasele. Sisuliselt juhiti paljusid Venemaa-vastaseid operatsioone Ukraina rindel otse Saksamaal asuvast baasist.
„Kuid The New York Timesi uurimus paljastab, et Ameerika oli sõtta põimitud palju sügavamalt ja laiemalt, kui seni mõistetud,“ jätkub raport. „Otsustavatel hetkedel oli see partnerlus Ukraina sõjaliste operatsioonide selgrooks – USA andmetel on nende operatsioonide käigus hukkunud või haavata saanud üle 700 000 Vene sõduri. (Ukraina hindab oma kaotusi 435 000-ni.) Wiesbadenis, missioonikeskuse juhtimispunktis, töötasid USA ja Ukraina ohvitserid kõrvuti, planeerides Kiievi vastupealetunge. Ulatuslik Ameerika luuretegevus juhtis nii üldist lahingustrateegiat kui ka edastas eesliinil tegutsevatele Ukraina sõduritele täpseid sihtmärke.“
Tähtis on märkida, et sisuliselt tunnistavad nii USA ametnikud kui ka The New York Times, et Kremlil oli kogu aeg õigus, kui nad väitsid, et see sõda ei käi ainult Moskva ja Kiievi vahel – vaid et NATO riigid on Ukraina militariseerinud ja muutnud selle relvaks Venemaa vastu. President Putin ja teised Kremlis on kogu aeg USA sekkumist teravalt kritiseerinud, kuid Läänes lükati see seni tagasi kui pelgalt Venemaa propaganda.
Allpool on mõned võtmelõigud väga pikast New York Timesi raportist, millele on lisanud ZeroHedge:
Ameeriklased juhivad „tapatsooni“
Üks Euroopa luurejuht meenutas, et oli šokeeritud, kui sai teada, kui sügavalt tema NATO kolleegid olid Ukraina sõjategevusse põimunud. „Nad on nüüd osa tapatsoonist,“ ütles ta.
Seda partnerlust juhtis arusaam, et just tänu nii tihedale koostööle võiks ukrainlastel õnnestuda pealtnäha võimatu – anda sissetunginud Vene vägedele hävitav löök.
Suurimad lahinguedud tulid tegelikult CIA ja Pentagoni kaudu
Esimene märkimisväärne edu saavutati rünnakus Venemaa ühe kardetuima lahingugrupi vastu – 58. ühendrelvaliigi armee – vastu. 2022. aasta keskpaigas, kasutades Ameerika luureandmeid ja sihtmisteavet, korraldasid ukrainlased raketirünnaku 58. armee peakorteri pihta Hersoni piirkonnas, tappes seal viibinud kindraleid ja staabiohvitsere. Iga kord, kui armee uues kohas positsiooni võttis, leidsid ameeriklased nad taas üles – ja ukrainlased hävitasid nad uuesti.
Veelgi lõuna pool suunasid partnerid oma tähelepanu Krimmi sadamalinnale Sevastopolile, kus Vene Musta mere laevastik laadis sõjalaevadele ja allveelaevadele rakette, mis olid mõeldud Ukraina sihtmärkide hävitamiseks. Ukraina 2022. aasta vastupealetungi haripunktis ründas enne koitu sadamat droonide parv – CIA toetusel –, vigastades mitmeid sõjalaevu ja sundides venelasi alustama laevade tagasitõmbamist.
Üleolek ja pinge
Ukrainlaste silmis käitusid ameeriklased mõnikord üleolevalt ja kontrollivalt – just nagu tüüpilised patroneerivad „suured vennad“. Ameeriklased omakorda ei mõistnud, miks ukrainlased ei võta lihtsalt vastu häid soovitusi.
Kui ameeriklased keskendusid realistlikele ja saavutatavatele eesmärkidele, siis nägid nad ukrainlasi pidevalt jahtimas suurt võitu – eredat, säravat auhinda.
Nurjunud 2023. aasta vastupealetung sündis tegelikult Ameerika peakorteris
Ometi, sõja ilmselt kõige otsustavamas hetkes – 2023. aasta keskpaigas, kui ukrainlased alustasid vastupealetungi, et esimese sõjaaasta edule hoogu juurde anda – sai Wiesbadenis koostatud strateegia kannatada Ukraina sisepoliitiliste pingete tõttu. Vastamisi olid president Volodõmõr Zelenskõi ja tema sõjaväejuht (kes oli ühtlasi võimalik tulevane rivaal valimistel), ning sõjaväejuht omakorda oma jonnaka alluva komandöriga. Kui Zelenskõi asus alluva poolele, suunati tohutul hulgal mehi ja ressursse lootusetusse kampaaniasse purustatud Bahmuti linna tagasivallutamiseks. Mõne kuu pärast oli kogu vastupealetung sisuliselt läbi kukkunud ja surnult sündinud.
Biden keelas salaoperatsioonid avalikult, kuid ületas punased jooned salaja
Korduvalt andis Bideni administratsioon heakskiidu salaoperatsioonidele, mida ta varem ametlikult keelas. Ameerika sõjalised nõunikud saadeti esmalt Kiievisse ja hiljem lubati neil liikuda rindele veelgi lähemale. Wiesbadenis asuvad USA sõjaväe ja CIA ohvitserid aitasid planeerida ning toetada Ukraina rünnakute kampaaniat Venemaa annekteeritud Krimmis. Lõpuks anti esmalt sõjaväele, seejärel ka CIA-le roheline tuli võimaldada täpseid lööke sügaval Venemaa territooriumil.
Teatud mõttes kujutab Ukraina sõda laiemas plaanis järjekordset peatükki USA ja Venemaa vahelistes proxy-sõdades – nagu Vietnam 1960ndatel, Afganistan 1980ndatel ja Süüria kolm aastakümmet hiljem.
Ülesanne: Dragon
Kaitseminister Lloyd J. Austin III ja kindral Milley andsid 18. dessantväele ülesandeks relvade toimetamise Ukrainasse ning ukrainlaste nõustamise nende kasutamisel. Kui president Joseph R. Biden Jr. kiitis heaks M777 haubitsate saatmise, muutus Tony Bassi auditoorium täiemahuliseks sõjaliseks juhtimiskeskuseks.
Kindral Donahue asetäitjaks sai Poola kindral. Briti kindral juhtis endisel korvpalliplatsil asuvat logistikakeskust. Väljaõppe eest vastutas Kanada esindaja.
Auditooriumi keldrist kujunes nn infoliitmiskeskus, kus loodi luureandmeid Venemaa vägede positsioonide, liikumiste ja kavatsuste kohta. Luureametnike sõnul töötasid seal kõrvuti USA Keskluureagentuuri (CIA), Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA), Kaitseministeeriumi Luureagentuuri (DIA) ja Riikliku Georuumilise Luureagentuuri (NGA) ametnikud koos koalitsiooniriikide luureohvitseridega.
18. dessantvägi on tuntud kui Dragon Corps. Uus operatsioon sai nimeks Task Force Dragon. Ainus, mis kogu süsteemi käivitamiseks veel puudu oli, oli kõhkleva Ukraina sõjaväe juhtkonna nõusolek.
Vaidlus usutava eitamise ümber
Peagi hakkasid Wiesbadenisse saabuma ukrainlased – kokku ligi 20 inimest, nende seas luureohvitserid, operatsioonide planeerijad, side- ja tulejuhtimise spetsialistid. Igal hommikul kogunesid ukrainlased ja ameeriklased, et kaardistada Vene relvasüsteeme ja maismaajõude ning valida välja kõige väärtuslikumad sihtmärgid. Prioriteetide nimekirjad anti seejärel üle luure infoliitmiskeskusele, kus andmevoogude põhjal määrati sihtmärkide täpsed asukohad.
USA Euroopa väejuhatuse sees tõi see protsess kaasa keerulise, kuid olulise sõnalise vaidluse: arvestades operatsioonide tundlikkust, kas ei olnud liialt provokatiivne nimetada neid sihtmärke lihtsalt “sihtmärkideks”?
Mõned ohvitserid pidasid sõna „sihtmärk” täiesti sobivaks. Teised eelistasid terminit „luurevihjed” (intel tippers), kuna venelased liikusid pidevalt ringi ja andmeid tuli kohapeal kinnitada.
Lõpliku otsuse langetas Euroopa väejuhatuse luurejuht kindralmajor Timothy D. Brown: Vene vägede asukohti nimetatakse „huvipunktideks” (points of interest), ja õhust lähtuvaid ohte „huvipakkuvateks sihtideks” (tracks of interest).
„Kui keegi kunagi küsib sinult, kas sa andsid ukrainlastele edasi sihtmärgi, siis saad täiesti ausalt vastata: „Ei andnud,”” selgitas üks USA ametnik.
CIA ja Vene kõrgemate ohvitseride positsioneerimine
Valge Maja keelas samuti luureinfo jagamise „strateegiliste” Vene juhtide, näiteks Vene relvajõudude ülema kindral Valeri Gerassimovi asukohtade kohta. „Kujutage ette, mis tunne oleks meil, kui me teaksime, et venelased aitasid mõnel teisel riigil tappa meie kindralstaabi juhi,” ütles üks kõrgetasemeline USA ametnik. „Me läheks sõtta.”
Samamoodi ei tohtinud Task Force Dragon jagada luureandmeid, mis paljastaksid konkreetsete Vene isikute täpsed asukohad.
Süsteem töötas nii, et Task Force Dragon andis ukrainlastele teada, kus venelased üldjoontes asuvad. Kuid selleks, et kaitsta luureallikaid ja meetodeid võimaliku Vene spionaaži eest, ei avaldatud kunagi, kuidas need teadmised saadi.
USA juhtimiskeskus koordineeris HIMARS-rünnakuid otse
Wiesbadenist juhiti iga HIMARS-süsteemiga sooritatud rünnakut… Rünnakud, mille tagajärjel hukkus või sai vigastada üle 100 Vene sõduri, toimusid peaaegu iganädalaselt. Vene väed olid segaduses ja löödud. Nende moraal langes järsult ja sellega koos ka võitlusvalmidus. Kui HIMARS-platvormide arv kasvas kaheksalt kolmekümne kaheksani ning Ukraina üksused muutusid nende kasutamisel osavamaks, siis USA ametniku sõnul kasvas ka löökide tõhusus mitmekordselt.
„Meist sai teie süsteemi väike osa – võib-olla mitte parim osa, aga siiski osa,” ütles kindral Zabrodskõi ja lisas: „Enamik riike arendab sellise süsteemi välja 10, 20 või 30 aastaga. Meil tuli see ära teha nädalatega.”
Pinged, kui ukrainlased tahtsid ületada Putini punased jooned
Eelmisel aastal oli Venemaa paigutanud oma juhtimispunktid, laskemoonalaod ja logistikakeskused ettevaatamatult vaid 80 kilomeetri kaugusele rindest. Kuid uus luureinfo näitas, et nüüd olid venelased viinud kriitilise taristu kaugemale, väljapoole HIMARS-süsteemi laskekaugust. Seetõttu soovitasid kindralid Cavoli ja Aguto teha järgmise suure hüppe: anda ukrainlastele Army Tactical Missile Systems (ATACMS) – raketid, mis suudavad lennata kuni 300 kilomeetrit. See muudaks Venemaa vägedel Krimmist Melitopoli kaitsmise oluliselt keerulisemaks.
ATACMS oli eriti tundlik teema Bideni administratsiooni jaoks. Venemaa sõjaväe juht kindral Gerassimov viitas neile kaudselt juba eelmise aasta mais, kui hoiatas kindral Milleyt, et kõik, mis lendab 300 kilomeetrit, ületab selgelt punase joone. Lisaks oli küsimus ka varudes: Pentagon hoiatas juba, et juhul kui Ameerika peaks pidama omaenda sõda, jääks neil endal ATACMS-e puudu.
Sõnum oli ühemõtteline: lõpetage ATACMS-i küsimine.
Bideni administratsioon andis pidevalt Zelenskõile järele
Siiani olid ukrainlased, CIA ning USA ja Suurbritannia merevägede toel, kasutanud meredroone koos Briti kaugmaarakettide Storm Shadow ja Prantsuse SCALPidega Musta mere laevastiku ründamiseks. Wiesbaden andis omalt poolt luureinfot.
Kuid et viia läbi laiaulatuslikku Krimmi-kampaaniat, vajasid ukrainlased palju rohkem rakette ja sadu ATACMS-e.
Pentagonis ei olnud varasem ettevaatlikkus kadunud. Kuid kui kindral Aguto tutvustas kaitseminister Austinile Lunar Haili operatsiooni potentsiaali, meenutas üks abiline: „Ta ütles: ‘Olgu, siin on tõesti kaalukas strateegiline eesmärk. See pole ainult pommitamine, vaid midagi enamat.’”
Zelenskõi sai oma kaua igatsetud ATACMS-id. Ent nagu üks USA ametnik märkis: „Me teadsime, et südames tahtis ta ikka veel midagi muud – midagi enamat.”
Liitlaste konflikt Kurski sissetungi pärast
10. augustil lahkus CIA luurekeskuse juhataja, siirdudes tööle peakorterisse. Selles juhtkonnavahetuse segaduses tegi kindral Sõrskõi oma käigu – saates väed üle edelarinde Venemaa piiri Kurski oblastisse.
Ameeriklaste jaoks tähendas see sissetung tõsist usalduse murdmist. Asi polnud ainult selles, et ukrainlased hoidsid neid taas teadmatuses – nad olid salaja rikkunud vastastikuselt kokku lepitud reegleid, viies koalitsiooni antud varustust Vene territooriumile, mis kuulus nn operatsioonikasti (ops box) alla. See oli selge rikkumine just nende reeglite vastu, mis selle tsooni loomisel paika pandi.
See kast oli loodud selleks, et vältida humanitaarkatastroofi Harkivis, mitte selleks, et ukrainlased saaksid seda kasutada Vene territooriumi hõivamiseks. „See ei olnud peaaegu väljapressimine, see oligi väljapressimine,” ütles üks kõrgetasemeline Pentagoni ametnik.
Ameeriklased oleksid võinud ops-kasti toetuse lõpetada. Kuid nad teadsid, nagu selgitas üks administratsiooni ametnik, et see „võinuks lõppeda katastroofiga”: Kurskis olevad Ukraina sõdurid oleksid jäänud ilma HIMARS-rakettide ja USA luurekaitseta ning hukkunud.
USA luure roll Krimmi silla rünnakutes
Ligikaudu saja Krimmis asuva sihtmärgi seas oli kõige ihaldatum Kertši väina sild, mis ühendab poolsaart Venemaa mandriosaga. President Putin nägi seda silda kui võimsat füüsilist tõendit Krimmi kuuluvusest emamaale. Selle sümboli hävitamine oli omakorda muutunud Ukraina presidendi kinnisideeks.
Alguses oli see aga Ameerika selge punane joon. 2022. aastal keelas Bideni administratsioon ukrainlastele igasuguse abi silla ründamisel Isegi silla Krimmi-poolseid lähenemisteid tuli käsitleda kui Venemaa suveräänset territooriumi. (Ukraina luure üritas siiski ise silda rünnata ja põhjustas mõningaid kahjustusi.)
Ent pärast operatsiooni Lunar Hail kokkulepet, andis Valge Maja loa, et USA sõjavägi ja CIA võivad salaja koostöös ukrainlaste ja brittidega välja töötada rünnakukava silla hävitamiseks: ATACMS-raketid nõrgestaksid silla tekil haavatavaid kohti ning meredroonid plahvataksid silla tugisammaste kõrval.
Kuid enne kui droonid valmis said, tugevdasid venelased kiiresti oma kaitset silla sammaste ümber.
Lloyd Austinit nähakse salajaste operatsioonide „ristiisana“
Jaanuari alguses külastasid kindralid Donahue ja Cavoli Kiievit, et kohtuda kindral Sõrskõiga ja veenduda, et too on nõus plaanidega Ukraina brigaadide täiendamiseks ja rindejoonte kindlustamiseks, ütles üks Pentagoni ametnik. Sealt edasi sõitsid nad Ramsteini õhuväebaasi, kus kohtusid Lloyd Austiniga. See kohtumine jäi viimaseks liitlasriikide kaitsejuhtide kogunemiseks enne, kui kõik muutus.
Suletud uste taga, eemal ajakirjanikest ja avalikkusest, nimetasid Austini kolleegid teda selle partnerluse „ristiisaks“ ja „arhitektiks“ – koostööks, mis hoolimata usalduse murdumisest ja reetmistest oli seni hoidnud ukrainlaste vastupanu ja lootust elus. Kõik oli saanud tõsisema hoo sisse just sel kevadpäeval 2022. aastal, kui kindralid Donahue ja Zabrodskõi esimest korda Wiesbadenis kohtusid.
