Ron Paul | Ron Paul Institute
Möödunud nädalavahetusel andis president Trump käsu ulatuslikuks sõjaliseks operatsiooniks väikese Jeemeni riigi vastu. Kas Jeemen oli rünnanud Ameerika Ühendriike? Ei. Kas president pöördus seetõttu Kongressi poole ja taotles ametlikku sõjakuulutust? Ei. Tegelikult polnud Jeemen isegi USA-d ähvardanud, kui pommid langema hakkasid.
Veel aasta tagasi kritiseeris presidendikandidaat Trump teravalt Bideni administratsiooni sekkumispoliitikat, mis kahjustab USA siseprobleemide lahendamist. Libertaarse partei rahvuskonvendil antud intervjuus ütles ta podcaster Tim Poolile: „Probleeme saab lahendada telefoni teel. Selle asemel hakatakse pomme loopima. Hiljuti pommitasid nad Jeemenit. Seda pole vaja teha.”
Siiski, kui Trump ametisse astus, sai sõjaline jõud tema esimeseks lahenduseks. Pärast seda, kui Trumpi erisaadik Steve Witkoff vahendas Iisraeli ja Hamasi vahelise relvarahu kokkuleppe, lõpetas Jeemen Punase mere laevade ründamise. Kuid pärast seda, kui Iisrael kehtestas eelmisel nädalal täieliku blokaadi humanitaarabile Gaza tsiviilelanikele, ähvardasid Jeemeni huthi mässulised taas takistada Iisraeli laevatamist Punases meres.
Sellest piisas, et president Trump alustaks pommirünnakuid ja raketilööke, mis kestsid tunde ja tapsid kümneid Jeemeni tsiviilelanikke – sealhulgas naisi ja lapsi.
Pärast rünnakut ähvardas Trump mitte ainult Jeemenit veelgi jõulisema sõjalise sekkumisega, vaid suunas ähvardused ka Iraani vastu. Tema rahvusliku julgeoleku nõunik Mike Waltz lisas, et USA võib hakata pommitama ka Iraani laevu piirkonnas – samm, mis viiks kindlasti Lähis-Idas laiaulatusliku sõjani.
Sarnaselt Bushi ja Obamaga lubas kandidaat Trump rahu, pärast Bideni nelja-aastast sõjakat välispoliitikat ja kolmanda maailmasõja lävele jõudmist. USA sõjast väsinud elanikkond uskus seda lubadust, mis ilmselt kindlustas Trumpi valimisvõidu. Kuid nagu Bush ja Obama enne teda, on ka tema presidendina asunud hoopis teistsugusele teele.
Vabariiklik Partei muutub järk-järgult rahumeelsemaks ja keskendub rohkem Ameerika huvidele, kuid neokonservatiivid ja sõjardid partei vanast koolkonnast ei anna nii kergesti alla. Kahjuks on paljud neist leidnud tee Trumpi administratsiooni tippu, mistõttu vaoshoituse ja mitte-sekkumise hääli tema nõunike seas peaaegu ei kuule.
Jeemeni probleemist aru saamiseks peame vaatama suuremat pilti: näiteks Vene ja Hiina laevu ei ohustata, sest nad ei aita kaasa Iisraeli genotsiidile Gazas. USA rahastab ja varustab Iisraeli sõjalist operatsiooni nii Gazas kui ka Punasel merel, mistõttu on just USA muutunud sihtmärgiks ning seab meie sõdurid asjatult ohtu.
USA valitsus – alates Bidenist ja nüüd Trumpi jätkates – näib innukalt soovivat teha sellest USA sõja, kuigi, nagu kongresmen Thomas Massie nädalavahetusel märkis, on Punase mere laevaliiklus USA majandusele vähese tähtsusega.
Tõeline „America First” poliitika tähendaks, et me järgiksime Venemaa ja Hiina eeskuju ning hoiaksime end sellest konfliktist eemale. See pole meie sõda. USA sõjalise sekkumise lõpetamine Lähis-Idas kaotaks meie probleemid. Nii lihtne see ongi.
