Finn Andreen | Mises Institute
Ametlik loosung „Aidake Ukrainal end kaitsta“ annab Euroopa Liidu poliitilisele ja finantseliidile ettekäände lülitada Euroopa Keskpanga rahatrükk täisvõimsusele, paisata kogu Euroopa majandusse „tasuta“ raha ning toetada sellega habrast majandust – nii nagu tehti pärast eurokriisi 2011. aastal, tohutu COVID-taastefondi kaudu 2021. aastal ja nn rohepöördega.
Euroopa poliitiline ja finantseliit teab, et sõda Ukrainas on kaotatud, kuid soovib kasutada seda võimalusena, et saavutada strateegiline sõltumatus Ameerika Ühendriikidest. Saksamaa tulevane kantsler Friedrich Merz ütles kohe pärast oma valimisvõitu 23. veebruaril:
„Minu absoluutseks prioriteediks on tugevdada Euroopat nii palju, et see saavutaks järk-järgult tõelise sõltumatuse Ameerika Ühendriikidest.“
Selline strateegiline sõltumatus nõuab aga tohutult raha ja investeeringuid – mitte ainult kaitsekulutusteks, vaid ka energiasse ja innovatsiooni, kus Euroopa on USA-st ja Hiinast maha jäänud. Selleks, et ellu viia seda kulutusteplaani, soovib EL-i eliit tagada, et sõda Ukrainas ei lõpeks liiga kiiresti. Nii saab konflikti kasutada ettekäändena, et õigustada hädavajaliku raha pumpamist Euroopa hääbuvatesse majandustesse.
Alguses räägiti 20 miljardi euro suurusest täiendavast sõjalisest toetusest Ukrainale ning EL-i liikmesriikidele kehtestatud eelarvepiirangute lõdvendamisest, kasutades „erakorraliste olude“ klauslit. Bloomberg kirjutas:
„Selle plaani kohaselt vabastatakse EL-i riigid võla- ja eelarvepuudujäägi piirangutest, kui rahastatakse sõjalisi kulutusi. See tähistab olulist muutust EL-i rahanduspoliitikas, kuna sellised erandid on varem olnud EL-i reeglite kohaselt võimatud.“
Tõepoolest, EL-i eliit ei soovi järgida omaenda kehtestatud eelarvereegleid: Prantsusmaal on poliitiliselt keeruline hoida eelarvepuudujääki alla 3% SKT-st ning Saksamaa jaoks on 60% SKT suhtes seatud föderaalse võlapiiri järgimine kunstlik takistus.
Seejärel kerkis esile idee 700 miljardi euro suurusest kaitsepaketist. Newsweek tsiteeris Saksamaa välisministrit Annalena Baerbocki, kes väitis, et paketi suurus võib olla umbes 700 miljardit eurot. Prantsusmaa president Emmanuel Macron kinnitas 2. märtsil 2025:
„Anname Euroopa Komisjonile volituse määratleda meie ühise kaitsevajadused. See massiivne rahastamine ulatub tõenäoliselt sadadesse miljarditesse eurodesse.“
Seekord plaanib EL kasutada ühiselt emiteeritavaid EL-i võlakirju. Reuters kirjutas:
„Suuremad summad peavad tulema mingit tüüpi tsentraliseeritud rahastamisest, sest enamiku Euroopa riikide eelarved on juba niigi pingelised, eriti Itaalias ja Prantsusmaal.“
aasta septembris avaldatud nn Draghi raportis öeldi:
„EL peaks liikuma regulaarse ühisvõlakirjade emiteerimise poole, et võimaldada ühiseid investeerimisprojekte liikmesriikide vahel ning aidata integreerida kapitaliturge.“
Ühised EL-i võlakirjad tähendab, et need on tagatud kogu euroala majandusega, mis vähendab riski ja intressimäärasid võrreldes üksikute riikide võlakirjadega. See on vajalik, et EL saaks USA ja Hiinaga konkureerida, kuna neil on juba ühtsed kapitaliturud.
Sõja rahastamiseks on kolm peamist allikat: raha trükkimine, maksude suurendamine ja laenamine. ELi jaoks „sadade miljardite“ kättesaadavaks tegemine põhineks tõenäoliselt ELi ühistest võlakirjadest emiteeritud võlakirjadel. Bloomberg märkis, et kui kulutusi rahastataks maksutõusude või muude valdkondade kärbete arvelt, võib see majanduslikud mõjud sootuks nullida – või isegi olukorda halvendada. Lisaks läheks suurem osa sõjalistest kulutustest USA relvatootjatele.
EL-i eliidi eesmärk on ellu viia Friedrich Merzi plaan: saavutada strateegiline sõltumatus USA-st ühiselt emiteeritud EL-i võlakirjadega, mida suunatakse pikaajaliselt nii kaitsetööstusse kui ka teistesse strateegilistesse sektoritesse.
Sisuliselt järgib Euroopa Liit Ameerika Ühendriikide eeskuju, kasutades sõda äriliste huvide edendamiseks. EL-i eliit mõistab lõpuks, kuidas küüniliselt kasutada Ukraina sõda sama moodi, nagu USA on seda teinud alates 2022. aastast, toites oma militaar-tööstuskompleksi.
Kuid selleks, et see plaan teostuks, ei tohi sõda Euroopa eliidi jaoks liiga kiiresti lõppeda. Seetõttu tehakse jõupingutusi, et takistada USA võimalikke rahuplaani algatusi ja tagada, et konflikt kestaks veel mõnda aega.
See on tüüpiline Keynesi sõjaline kulutuste mudel, mida Euroopa riigid on kasutanud alates Esimesest maailmasõjast – ja mitte ainult fašistid ning natsid, nagu John T. Flynn kirjeldas oma olulises raamatus As We Go Marching.
Võlapoliitika tagajärjed on selged: suured avaliku sektori kulutused viivad paratamatult hinnatõusuni ja euro ostujõu vähenemiseni, põhjustavad majandusmullide teket ning toovad kaasa struktuursed moonutused majanduses. Samuti viivad need väärinvesteeringuteni ning löövad eriti valusalt väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis on Euroopa majanduse selgroog. Pikas perspektiivis ei aita selline poliitika EL-i valitsustel lahendada tegelikke majandus- ja poliitilisi probleeme, vaid lükkab need lihtsalt edasi.
Siiski on Euroopa eliidi vaatenurgast selline kulutusteplaan kasulik. Kunstlikult suurendatakse SKT-d mitmes liikmesriigis, samal ajal kui kaitse- ja energeetikasektori töökohad aitavad neelata osa kroonilisest tööpuudusest. Euroopa majanduste suurem tsentraliseerimine tugevdab Brüsseli võimu ning EL-i praegused poliitikud muutuvad valijate seas populaarsemaks, mis loob neile paremad karjäärivõimalused tulevikus.
Kõige tipuks saavad poliitikud sellest kasu ka isiklikul tasandil – näiteks Ursula von der Leyen ja paljud teised EL-i bürokraadid, kes teavad hästi, kuidas sellist „äri“ ajada.
Seda plaani on keeruline peatada, sest poliitiliselt oleks enesetapp vastanduda projektile, mis „muudab Euroopa taas suureks (MEGA) ja turvaliseks (Venemaa vastu)“. Saksamaal CDU võit Merzi juhtimisel on juba vähendanud AfD vastupanuvõimalusi.
Juba 10-15 aastat tagasi oli meedias juttu sellest, et kuidas saksa autotööstustes paigaldatakse vanuritele istepingikesi, et nad ikka veel jõuaksid tööd edasi teha. Noori on vähe ja neid peale tulemas ei ole.
Nii ei loe mingi laenamine ega rahatrükk. Kui reaalseid töötegijaid ei ole siis kukub kõik kokku.
Nii kukuvad kokku ka eesti poliitikute poolt palavalt propageeritud pensionifondid. Siis on jälle hulk pettunud kes küsivad: “aga miks siis nii, aga riik ju lubas?”
Millal hakkab rahvas ükskord aru saama, et poliitiku asi on lihtsalt lubada aga mitte vastutada!?
Sellel plaanil on üks väga suur aga ning risk milleks on võlaturg. Kui seal peaks mingit sorti vaba langus olema näiteks 100% kõrgemad intressid tõttu siis võime arvata,mis juhtub. Juba praegu käitub kogu võlaturg nagu jojo satbiilsuse asemel kui keskpankurid teevad globaalselt endast kõik,et seda kontrolli all hoida. Kõige hullem, mis võib juhtuda on kordus aastast 1929 aga kordades hullem.