WEFi eliit esitleb plaani kasutada süsinikupiiranguid ülemaailmse mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse strateegia elluviimiseks

Brandon Smith | Alt-Market.us

Majandusteaduse tugevus seisneb selles, et (kui sellele läheneda ausalt ja andmeid austades) võimaldab see anda suhteliselt täpse hinnangu edusammude ja kulude tasakaalu kohta. Kui põhjaliku arvutuse tulemusel kaaluvad hüved üles kulud, võib eeldada, et see majanduslik ettevõtmine on edukas. Tootmise, innovatsiooni ja heaolu hindamine erapooletu pilguga on tõelise majandusteaduse keskne osa.

Probleem seisneb selles, et majandusteadus ei ole pelgalt matemaatiline teadus, vaid ka – parema termini puudumisel – sotsiaalteadus. Selleks, et seda täielikult mõista, tuleb tunda nii indiviidi kui ka masside psühholoogiat. Sama oluline kui teadmised pakkumise ja nõudluse karmidest reaalsustest, on arusaam inimemotsioonide ja -soovide ebajärjekindlusest. Lisaks tuleb arvestada, et mitte kõik, kes majandust uurivad, ei tee seda inimkonna hüvanguks.

On olemas finantseliidi rühm, kes kasutavad oma teadmisi majanduse psühholoogilisest küljest, et suunata ühiskonda soovitud poliitiliste tulemusteni. Sageli on öeldud, et tuumateadus või geneetikateadus kätkevad endas nii suurt ohtu, et valedesse kätesse sattudes võivad need tsivilisatsiooni hävitada. Võiksin aga väita, et majandusteadus valedes kätes ületab kõik teised, sest seda saab kasutada inimkonna jäädavaks alistamiseks.

Näide: Mis juhtub, kui majandusteadus ühendada äärmusliku vasakpoolse aktivismi ja teadusliku kultusega, mis põhineb väljamõeldud väidetel? Mis saab siis, kui rühm ülirikast Fabiani sotsialiste ühendavad oma ressursid, et lämmatada vabaturg ja manipuleerida majandustulemustega? Mis juhtub, kui ulatuslik rahvusvaheliste korporatsioonide võrgustik loobub konkurentsist ja kasumist, et järgida pikaajalist võimule ja kontrollile suunatud agendat?

Tulemuseks on salakavalad programmid, nagu ESG (keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimispõhimõtted), ning sellised rühmitused nagu Nõukogu Kaasava Kapitalismi Eest (Council for Inclusive Capitalism). Tekib otsene koostöö valitsuste ja korporatsioonide vahel, et peale suruda teatud mõtteviisi ja eluviisi. Seda esitletakse filantroopiana, kuid tegelikult on see keerukas türannia vorm.

Need konkreetsed püüdlused on küll läbi kukkunud, kuid mitte ilma vabadust pooldavate häälte ja alternatiivmeedia pingutusteta. ESG on suuresti hääbunud ning minu teada on Kaasava Kapitalismi Nõukogu tegevus lõpetatud. Siiski on nende programmide taga seisvad isikud endiselt samadel mõjukatel positsioonidel.

Mitmekesisuse, võrdsuse ja kaasatuse valdkonnas on “woke”-mudel populaarmeedias kokku varisemas. Järgnevatel aastatel näeme üha vähem progressiivseid arvamusliidreid ja sisuloojaid, kes püüavad „sotsiaalse õigluse“ abil avalikku arvamust kujundada. Nad teavad, et nende aeg on möödas. Kuid ESG teine pool – kliimamuutuste agenda – on endiselt jõuliselt jätkumas.

Maailma Majandusfoorum (World Economic Forum), juhtiv globalistlik mõttekoja organisatsioon, avaldas möödunud kuul rohkem teavet oma plaanide kohta, mis seovad süsinikumaksustamise „õigluse, võrdsuse ja mitmekesisusega“. Kui nad räägivad „võrdsusest kliimamuutustes“, viitavad nad arendatavale projektile, mille eesmärk on suunata rikkust arenenud Lääne riikidest arengumaade rahakirstudesse.

Narratiiv seisneb selles, et need maailma piirkonnad on olnud kliimamuutuste ohvrid, mille eest vastutab arenenud maailm. Teisisõnu väidetakse, et meie edu on väidetavalt rajatud vaeste riikide arvelt. Tegemist on sisuliselt vana marksistliku vabaturu vastase kriitika ümberkirjutamisega – kui keegi võidab, peab keegi teine kaotama ja see pole õiglane. Seetõttu tuleks kogu ühiskond lammutada, et võitjaid enam ei oleks.

Kuid vabaturg pole see, mis on tekitanud jõukuse lõhe, mis vasakpoolseid raevu ajab. Rahvusvahelised korporatsioonid on tegelikult oma olemuselt ja definitsioonilt sotsialistlikud. Ilma valitsuste kaitseta, ulatuslike partnerlusteta bürokraatide ja poliitikutega ning piiratud vastutuse ja juriidilise isiku staatuseta ei oleks enamikul ettevõtetel mingit erilist eelist ülejäänute ees.

Süsinikukrediidid süvendavad seda dünaamikat veelgi ja laiendavad rikkuse lõhet, kuna süsinikumaksud hävitavad väikeettevõtteid, jättes ainult suured korporatsioonid suutlikuks maksukoormust taluda.

Tõepoolest, rikaste riikide maksuraha suunatakse ümber vaestesse riikidesse, kuid see raha ei jõua Aafrika või Aasia puudust kannatavate inimesteni. Selle asemel jõuab see jälle korporatsioonide, mittetulundusühingute ja poliitikute kätte. Lõppkokkuvõttes kaob keskklass, mis tegi Läänest vabaduse majaka, täielikult. Kõik saavad olla võrdsed – võrdselt vaesed.

WEF nimetab seda muutust ülemaailmseks „ümberkorralduseks“ meie suhtumises majandusse. Selle plaani eesotsas on taas kord globalistlikud mõttekojad ja mittetulundusühingud, kes teevad koostööd suurimate korporatsioonide ja keskpankadega.

Globalistid soovivad ümber defineerida, kuidas me majanduskasvu arvutame, tuginedes nende illusoorsetele mõõdikutele. Kuidas mõõta õnne, õiglust või keskkonna puhtust ning lisada need SKPsse? See pole võimalik, vähemalt mitte erapooletult.

Ilustatud terminoloogia, nagu võrdsus ja kaasatus, ei ole seotud tootmise ega majandusliku ellujäämisega. Küll aga on see tihedalt seotud ESG kaudu propageeritavate ühiskonna kujundamise põhimõtetega, mille enamik Lääne ühiskonnast on tagasi lükanud. „Kaasavale kapitalismile“ on lihtsalt antud kliimamuutuste uus ilme.

Progressiivsed mõtteviisi pooldajad mõistavad sageli hukka vabaturumajanduse kasumimotiivi, nimetades seda „haiguseks“, mis hävitab meie liigi. Kuid uskuge mind, kõige hullem, mis Lääne maailmas täna juhtuda võiks, on see, et korporatiivsed magnaadid otsustavad, et raha enam ei loe. Kui ülirikkad, ideoloogiliselt juhitud isikud hakkavad vaatama ühiskonda kui oma isiklikku projekti, on maailm tõsises hädas. Kõige häirivam on see, et nad pürgivad üha suurema võimu poole, teeseldes samal ajal, et teevad seda „meie hüvanguks“.

Kas mõned neist võivad midagi head teha? Kindlasti, seda juhtub aeg-ajalt. Kuid enamasti, kui eliit püüab kultuuri mõjutada kas prääniku või piitsaga, on tulemused katastroofilised.

Peame esmalt mõistma seda reaalsust, enne kui suudame mõista „süsinikuneutraalsuse“ liikumise motiive. Püsiv globalistlik surve süsinikumaksustamisele ei ole seotud planeedi päästmisega, vaid majandusliku maastiku fundamentaalse muutmisega. Tasub meeles pidada, et globalism on vaid moderniseeritud feodalismi vorm, mis esineb sotsiaalselt teadliku valitsemise maski all.

Need inimesed ei hooli tegelikult keskkonnast ega võrdsusest; neid huvitavad keskkonnamaksud ja „võrdsustamine“. Need on väga erinevad asjad.

Ärgem unustagem, et kliimateadlaste väited põhinevad andmetel, mis ulatuvad tagasi alles 1880. aastatesse, samal ajal kui nad käituvad, justkui Maa miljoneid aastaid pikkune temperatuuriajalugu ei eksisteeriks. Temperatuurid on minevikus olnud nii palju kõrgemad kui ka palju madalamad kui tänapäeval ning atmosfääri süsinikusisalduse andmed, mis ulatuvad miljonite aastate taha, näitavad, et süsinikuheitmete ja soojenemise vahel ei ole põhjuslikku seost.

Kui vaadata Maa kliimat väljaspool seda kitsast 140-aastast perioodi, mida kliimateadlased oma andmetes kasutavad, laguneb kogu inimtekkelise globaalsoojenemise teooria koost. Me oleme alles hiljuti jääajast väljunud, kuid need inimesed külvavad paanikat 1,5 kraadi Celsiuse tõusu pärast!

Vaatleme selle asemel lühiajalisi tagajärgi, mis kaasnevad võrdsusmudeli rakendamisega globaalses majanduses. Mis juhtub siis, kui õiglus muutub olulisemaks kui teened ja süsinikuneutraalsus tähtsamaks kui jõukus?

Mida iseseisvamad inimesed on, seda vabamad nad saavad olla. Mida sõltuvamad nad on süsteemist, seda lihtsam on neid orjastada. Süsinikukontrollid loovad majandusliku keskkonna, kus iseseisvus muutub võimatuks, sest kogu tootmine tsentraliseeritakse kitsa grupi isehakanud „kõrgemate preestrite“ kätte, kes juhivad kliimamuutuste haldamist. Nemad otsustavad meelevaldselt maksukoormuse ja tootmise tingimused. Seega saab eliit kontrolli tootmisvahendite üle, samal ajal väites, et vaesuses elavad inimesed on need, kes sellest kasu saavad.

Süsinikuskeem näib olevat globalistlike organisatsioonide viimane taganemisvariant, et õigustada rikkuse ümberjaotamist. Mis juhtub, kui see ebaõnnestub? Raske öelda. Võib oletada, et nad püüavad alustada kolmandat maailmasõda (võib väita, et see on juba alanud). Peamine on see, et suur osa globalistide tegevusest on vaid vana tsentraliseerimise ja oligarhia kordamine. Olgu selleks ESG, süsinikumaksud või DEI, eesmärk on sama – Lääne hävitamine, et sillutada teed uuele pimedale ajastule.