The Defender | Michael Nevradakis, Ph.D
Möödunud nädalal kiitis ÜRO heaks „Tuleviku pakti“, mida nimetatakse ka „tuleviku tegevuskavaks“. See koosneb 11 poliitikamemost ja 56 tegevuslubadusest, mille eesmärk on kaitsta praeguste ja tulevaste põlvkondade huve ülemaailmse kliimakriisi ja konfliktide keskel.
Pakt sündis üheksakuuliste läbirääkimiste tulemusena, milles osalesid ÜRO liikmesriigid, kodanikuühiskond ja vabaühendused. Dokument sisaldab muuhulgas „Globaalset digitaalset kokkulepet“, „Deklaratsiooni tulevaste põlvkondade kohta“ ning ettepanekuid „Teabe terviklikkuse tagamiseks digitaalplatvormidel“ ja „Hariduse ümberkujundamiseks“.
„Me oleme siin selleks, et tuua multilateralism tagasi,“ sõnas ÜRO peasekretär António Guterres New Yorgis, 79. ÜRO Peaassamblee ajal peetud Tuleviku tippkohtumisel.
Paketi lõplik versioon ei sisaldanud ettepanekut anda peasekretärile erakorralisi volitusi reageerimaks „ülemaailmsetele kriisidel“.
Substackis kirjutades tõi Door to Freedomi asutaja dr Meryl Nass esile, et erakorraliste volituste väljajätmine on positiivne areng. „Kuigi lisati palju tühje sõnu, et segadust tekitada, piirdub peasekretäri roll ainult juba olemasolevate volitustega.“
Sellegipoolest leiavad skeptikud, et pakt on varjatud katse tugevdada ÜRO võimu.
Robert F. Kennedy Jr., nimetas seda „ebaseaduslikuks katseks sõlmida leping, mis lubab rahvusvahelistel organisatsioonidel rikkuda Ameerika Ühendriikide suveräänsust“.
Rahvatervise arst ja biotehnoloogia konsultant dr David Bell ütles väljaandele The Defender, et pakti üldine eesmärk on „nõrgestada liikmesriikide ehk suveräänsete riikide staatust tsentraliseeritud kontrolli kasuks“.
Illinoisi ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Francis Boyle kirjeldas pakti kui „katset mööda hiilida ÜRO põhikirja muutmise tingimustest“.
ÜRO lükkas tagasi ettepaneku kehtestada riikide siseasjadesse sekkumise keeld
Tuleviku pakt võeti vastu konsensuslikult, ilma hääletuseta.
Peaassamblee kiitis samal ajal heaks ka Aafrika grupi ettepaneku, mis rõhutas vajadust leida lahendusi tänapäeva keerukatele ja mitmetahulistele väljakutsetele. See ettepanek sai 143 poolthäält, samas kui 7 riiki, sealhulgas Valgevene, Iraan ja Venemaa, olid vastu ning 15 riiki jäi erapooletuks.
Riigid, kes hääletasid vastu, esitasid muudatusettepaneku, mis keelaks ÜRO-l sekkuda riikide siseasjadesse. Aafrika grupi ettepanek lükkas selle muudatuse tagasi, võimaldades Peaassambleel pakti vastu võtta ilma hääletuseta.
Mõned ÜRO liikmesriigid ei toetanud pakti täielikult. Näiteks Argentina otsustas hääletusest hoiduda, viidates, et mõned pakti punktid „on vastuolus Argentina uue poliitikaga“.
Mitte siduv leping võib saada rahvusvahelise lepingu staatuse
Al Jazeera teatel on leping „mitte siduv“ ning see tekitab muret selle võimaliku rakendamise üle.
Boyle ütles väljaandele The Defender, et lepingule allkirjastamine muudab selle sisuliselt rahvusvaheliseks lepinguks. „Kõik allakirjutanud riigid peavad tegutsema viisil, mis ei kahjusta lepingu eesmärke,“ selgitas ta.
Bell tõi välja, et kuigi pakt ise ei kehtesta uusi kohustusi, võib see tulevikus anda alust väita, et riikide vahel on juba olemas kokkulepe kohustuslike lepingute osas.
Nass rõhutas, et pakt ei sea uusi kohustusi, kuid püüab saavutada kokkuleppe riikide vahel, et täita varasemaid kohustusi.
Paktis kutsutakse üles võtma kasutusele nutivaktsiine
GreenMedInfo asutaja Sayer Ji sõnul on Tulevikupakt kooskõlas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja ÜRO eesmärkidega, kuid see „võib viia ülemaailmsete tervishoiukohustusteni, mis piiravad meditsiinilist vabadust“.
WHO „pandeemialeppe“ läbirääkimised on endiselt käimas, eesmärgiga leppida kokku 2025. aasta mais toimuval Maailma Terviseassambleel.
Pakt seab mitmeid vaktsineerimisega seotud sihte, sealhulgas tagada, et „kõikidele noortele oleks tagatud parim võimalik füüsiline ja vaimne tervist, sealhulgas vaktsineerimise kaudu“.
Pakti „Ülemaailmne digitaalne kokkulepe“ kutsub üles arendama „uusi vaktsiiniplatvorme ja nutikaid vaktsiinitehnoloogiaid“.
Nass märkis, et kuigi „Pakt rõhutab universaalset juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervisele ning vaktsineerimisele“, „ei paku see samaväärseid garantiisid esmatasandi tervishoiule“.
Tulevikupakt ja digitaalne kokkulepe võivad kaasa tuua tsensuuri ja järelevalve
Pakt ja digitaalne kokkulepe käsitlevad sageli „valeinformatsiooni“ ja vajadust sellega võidelda. Mõned eksperdid on hoiatanud, et see võib viia globaalse tsensuuriaparaadi loomiseni.
Paktis (paragrahv 34) on kirjas, et riigid teevad koostööd, et „lahendada valeinformatsiooni, väärinformatsiooni ja vihakõne probleeme internetis ning vähendada info manipuleerimise riske, järgides seejuures rahvusvahelist õigust“.
Pakt kutsub üles jagama „sõltumatut, faktipõhist, õigeaegset, sihipärast ja teaduspõhist teavet“, et võidelda valeinformatsiooni vastu, ning pakkuma kriisiolukordades „asjakohast ja täpset teavet, et kaitsta riskigrupis olevaid inimesi“.
Dokument „Teabe terviklikkus digiplatvormidel“ rõhutab „empiriliselt tõestatud konsensust faktide ja teaduse osas“, kuid ei selgita, kuidas see „konsensus“ saavutatakse.
Digitaalne kokkulepe loob „ülemaailmse raamistiku digitaalseks koostööks ja tehisintellekti (AI) juhtimiseks“, kutsudes kasutama tehnoloogiat „kõigi hüvanguks“. Kokkuleppega kaasnes 1,05 miljardi dollari suurune toetus digitaalse kaasatuse edendamiseks ning üleskutse vähendada ülemaailmset digilõhet.
Mõned eksperdid väidavad, et digitaalse lõhe vähendamine on ettekääne ülemaailmse digitaal-ID tutvustamiseks.
„Digitaalpakti peamine mure on tsensuuri või järelevalve suurenemine ning digitaalsete ID-de sidumine keskpankade digitaalvaluutadega kestliku arengu eesmärkide varjus,“ ütles Dr Kat Lindley, ülemaailmse terviseprojekti president.
„Kiirendatult“ tõhustatud kestliku arengu eesmärgid kui kontrolli tsentraliseerimise vahend
ÜRO sõnul on pakt mõeldud „tõhustama kestliku arengu eesmärkide“ (SDG) saavutamist – 17 eesmärki ja 169 sihti, mille eesmärk on lahendada üleilmsed probleemid aastaks 2030.
Pakt rõhutab vajadust „kõrvaldada kõik kestliku arengu takistused“.
„Me võtame vastu julgeid, ambitsioonikaid, kiirendatud ja õiglastel alustel transformatiivseid meetmeid, et rakendada tegevuskava 2030, saavutada kestliku arengu eesmärgid ja tagada, et keegi ei jääks maha,“ seisab paktis.
Lindley hoiatas, et „kiiruga“ tõhustatud kestliku arengu eesmärgid võivad kaasa tuua rahvusvaheliste organisatsioonide liigse sekkumise riiklikesse poliitikatesse, mis võib kahjustada riiklikku suveräänsust.
Eriti muret tekitavad need kestliku arengu eesmärgid, mis seonduvad digitaalsete identiteetide või terviseandmetega, sest nende puhul on oht privaatsuse rikkumiseks, järelevalve tugevdamiseks ja andmete väärkasutamiseks.
Bell märkis, et kuigi kestliku arengu eesmärgid iseenesest ei ole ohtlikud, võib nende rakendamine viia kontrolli tsentraliseerimiseni.
„Ettekääne elanikkonna piiramiseks ja rüüstamiseks“?
Nass tõi esile, et pakt soovib luua „maailma, kus inimkond elab kooskõlas loodusega“ – eesmärgi, mida ta peab ebarealistlikuks.
See eesmärk on seotud WHO „Ühe tervise“ kavaga, mis rõhutab inimeste, loomade ja keskkonna tervise seotust. Mõned eksperdid on väitnud, et selle varjus propageeritakse bioohutuse ja järelevalve süsteeme.
„Tervisealaste meetmete laiendamine sellistesse valdkondadesse nagu sõnavabadus või reisimine „Ühe tervise“ sildi all tekitab muret, et selle ettekäändel võidakse piirata õigusi ja vabadusi,“ ütles Lindley. „See võib viia tsensuuri ja kontrollimehhanismide kasutuselevõtuni, viidates tervise või keskkonna ohutusele.“
Teised eksperdid leiavad, et „kiiruga“ tõhustatud kestliku arengu eesmärgid on „suure raha“ teenistuses. Mohamed tõi välja, et kestliku arengu eesmärgid nõuavad „tohutuid rahalisi vahendeid“, ja väitis, et need rikastavad veelgi rahvusvahelisi korporatsioone, eelkõige seoses digitaalsete identiteetide ja jälgimistehnoloogiate arendamisega.
Selles vaimus ütles Nass, et pakti kasutatakse surve avaldamiseks riikidele, et need suunaksid rohkem vahendeid kestliku arengu eesmärkide kiirendamiseks.
Bell lisas, et ÜRO ja WHO „ei usu tegelikult kestliku arengu eesmärkidesse“, viidates nende tegevusele COVID-19 pandeemia ajal, kus „fookus oli tsentraliseerimisel ja kasumil, mitte inimeste heaolul“.
