Christina Maas | Reclaim The Net
ÜRO soovib luua tehisintellekti järelevalveteenistuse, mis sarnaneb Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeliga (IPCC). Kui viimane keskendub kliimamuutustega seotud ohtudele, siis uus asutus püüab kaitsta meid tuleviku eest, kus tehisintellekti loodud süvavõltsingud kujutavad endast tõsist ohtu.
Raportis väljendatakse muret tehisintellekti võime üle levitada desinformatsiooni, mis meenutab justkui ülemaailmset versiooni telefonimängust, kus valed levivad kiiresti ja laialdaselt. Me kõik oleme näinud süvavõltsinguid ja meeme, näiteks neid, kus Tom Cruise näib ilmuvat kõikjale ja samas mitte kuhugi. ÜRO hinnangul pole need pelgalt sotsiaalmeedia naljad, vaid tõsised ohud demokraatiale, tõele ja tõenäoliselt ka maailmamajandusele.
Siin astubki mängu kavandatav tehisintellekti järelevalvepaneel, mille ÜRO on, nagu neile tavaks, varustanud omapärase akronüümiga – midagi stiilis “Ülemaailmne Tehisintellekti Töörühm Universaalse Turvalisuse Tagamiseks”. Eesmärgiks on kõik 193 liikmesriiki virtuaalselt kokku koguda ja jõuda ühisele kokkuleppele, kuidas tehisintellekti poolt põhjustatud kaos ära hoida.
Valge Maja ja USA Riigidepartemangu esindaja Alondra Nelson, kes on ajutiselt ÜRO-le abiks, sõnastab olukorra nii: “Tehisintellekti võimaluste ja ohtude osas on tekkinud globaalne konsensus.” Uurime seda väidet lähemalt. “Konsensus” tähendab ilmselt, et kõik nõustuvad, et olukord on tõsine. Aga mis edasi? Siin läheb keerulisemaks. Nelsoni entusiasm peegeldab siiski optimistlikku, kui mitte isegi naiivset suhtumist, mis on vajalik, et alustada midagi nii suurt nagu tehisintellekti regulatsioon.
Siin muutub olukord huvitavaks. Raportis tehakse ettepanek mitte ainult uue tehisintellekti jälgimisasutuse loomiseks, vaid ka fondi asutamiseks, mis aitaks kaasa lõunapoolkera riikide osalemisele. Kujutlege seda: riigid, kus Wi-Fi-ühendus on alles lapsekingades, kutsutakse nüüd osalema rahvusvahelises tehisintellekti reguleerimises. Kuigi nende riikide abistamine valitsemismehhanismide loomisel on oluline, on see olukord siiski sarnane sellega, kui anda autovõtmed inimesele, kes pole kunagi varem sõitnud. Õppida saab küll, kuid mitte tehisintellekti kiirel arengutempol.
Lisaks tuleb arvestada ka võimutasakaalu küsimusega. Nii Hiinal kui USA-l on oma nägemus tehisintellekti reguleerimisest. USA soovib loomulikult “turvalist, kindlat ja usaldusväärset” tehisintellekti, mis kõlab hästi, kuni meenutada, et sõna “usaldusväärne” on laialt tõlgendatav. Hiina keskendub “koostööle” ja soovib, et kõigil oleks juurdepääs tehisintellektile, mis võib tähendada kõike alates sõbralikust tehnoloogia jagamisest kuni küberdominatsioonini.
Lõpuks pole küsimus ainult tehnoloogias, vaid selles, kes kontrollib narratiivi. Ja siin peitubki põhiline probleem: kes otsustab, mis on tõde ajastul, mil tehisintellekt võib luua reaalsust vastavalt nõudmisele?
No, muidugi – inimene õpetab tehisintellekti kahepalgeliseks valetajaks, ikka selliseks nagu on inimene isegi.
Hiljuti väitsid mingid tehisintellekti arendajad et need projektid kannavad kahjumit ja inimesed ei kasuta tehisintellekti eriti.
Kes seda valetavat tehisintellekti ikka kuulata tahab? Võib ju keerata raadio lahti ja neid “udutavaid” tegelasi kuuleb küll ja küll.