Lance D Johnson | Natural News
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretär Antonio Guterres avaldas hiljuti globalistide uusima tegevuskava rahvastiku kontrollimiseks, järelevalveks ja tsensuuriks. Plaan pealkirjaga “Global Principles for Information Integrity” (Informatsiooni usaldusväärsuse rahvusvahelised standardid) püüab teha lõpu “kahjulikule valeinformatsioonile, desinformatsioonile ja vihakõnele” internetis, “kaitstes samal ajal inimõigusi ja sõnavabadust”.
Guterrese sõnul on kava kiireloomulise iseloomuga, nõudes valitsustelt, tehnoloogiaettevõtetelt, meedialt ja reklaamiandjatelt kontrolli ja ametlike narratiivide kehtestamist, surudes samal ajal maha opositsiooni hääled. ÜRO toetab tehnoloogiahiidude algoritmilist kontrolli internetipõhise infovoo üle ja püüab veelgi enam veebis toimuvat kontrollida. Ülemaailmne eliit püüab internetist kustutada seda, mida nad desinformatsiooniks peavad ning püüavad teisitimõtlejaid diskrediteerida ja demoniseerida. Globaalsete võimude poolt rakendatav tsensuur on otsene rünnak sõnavabaduse, kuid samal ajal on see ka sõda tõe vastu, mis takistab nende võimustruktuuride vastutusele võtmist nende väärtegude eest.
ÜRO püüab oma info jälgimise ja kontrollimise süsteemiga globaalse domineerimise eesmärgil tsensuuri tsentraliseerida
ÜRO rajab infosüsteemi, mis loob autoritaarseid narratiive, piirates juurdepääsu elupäästvale teabele. Need kontrollisüsteemid mitte ainult ei tsenseeri, vaid koolitavad inimesi, mida öelda, kuidas käituda ja mida mõelda. ÜRO tahab luua maailma, mis koosneb pärdikutest, kes loovutavad oma suveräänsuse ja alluvad manipuleerivatele ja kuritahtlikele instantsidele ja võltsautoriteetidele.
Need algoritmid või automaatsed läbivaatusprotsessid programmeeritakse filtreerima ja eemaldama sisu, mida peetakse ebameeldivaks või poliitiliselt tundlikuks. See võib tähendada veebisaitide, sotsiaalmeediapostituste või tervete platvormide blokeerimist, mis kritiseerivad valitsust, propageerivad eriarvamusi või arutavad tundlikke teemasid, nagu inimõiguste rikkumised, poliitiline opositsioon jms.
Meeleavalduste või fabritseeritud kriiside ajal võivad valitsused sulgeda internetiühenduse või piirata juurdepääsu konkreetsetele veebisaitidele või sotsiaalmeediaplatvormidele. See taktika summutab tõhusalt eriarvamusi, takistab teabe levikut protestidest või valitsuse väärkohtlemisest ning piirab kodanike võimalusi suhelda ja organiseeruda. Sellise türannia näiteid täheldati Facebooki sotsiaalmeediaplatvormil, kui Meta võttis sihikule ja sulges kogukonnagruppe, mis arutasid COVID-19 vaktsiinikahjustuste teemadel. Igasugune vaktsiinivastasus nimetati “valeinformatsiooniks” ja kõik rühmad, mis organiseerusid meditsiinilise vabaduse eest, suleti algoritmiliselt või piirati nende levikut.
Lisaks saab järelevalvetehnoloogiaid kasutada veebipõhise tegevuse reaalajas jälgimiseks, kontrollides üksikisikute digitaalset jalajälge ja tuvastades eriarvamusi või aktivistide tegevust. Selline jälgimine tekitab hirmuõhkonna, milles üksikisikud ei julge internetis väljendada vastuolulisi arvamusi või osaleda poliitilises arutelus.
Otsingutulemustega manipuleerides saavad valitsused ja ravimifirmad mõjutada otsingumootorite algoritme, et seada teatud teave nakkushaiguste, südamehaiguste, vähi ja muude krooniliste haiguste ravimise kohta esikohale või siis vajadusel seda varjata. Kontrollides seda, milline teave ilmub otsingutulemuste esikohale, saavad ravimifirmad kujundada avalikku arvamust, suruda alla alternatiivseid seisukohti või propageerida ametlikke narratiive, et hoida inimesi haigena ja suunata nad uute ravimite ja vaktsiinide järele, mis tegelikult ei toimi.
ÜRO kuritarvitab oma võimu, et juhtida narratiive ja vältida vastutust oma totalitaarsete tegevuste eest
Valitsused võivad kehtestada seadusi ja määrusi, mis kehtestavad piiranguid digitaalsele sisule, näiteks nõuavad platvormidelt “kahjuliku” või “solvava” sisu eemaldamist. Need seadused võivad olla ebamäärased ja laialt tõlgendatavad, võimaldades ametiasutustel võtta sihikule ajakirjanikke, aktiviste või tavakodanikke, kes eriarvamusi väljendavad.
Ametivõimud võivad valikuliselt rünnata ajakirjanikke, inimõiguste kaitsjaid või aktiviste, kasutades selleks ahistamist, hirmutamist või õiguslikke ähvardusi. See tekitab hirmu ja enesetsensuuri õhkkonna, kus inimesed hoiduvad eriarvamuste avaldamisest või sotsiaalsete muutuste poolehoidmisest. ÜRO võib rahutuste ajal ja keerulistel aegadel piirata internetikiirust või blokeerida suhtluskanaleid, näiteks sõnumirakendusi. See piirab üksikisikute võimalusi turvaliseks suhtlemiseks, teabe jagamiseks või protestide organiseerimiseks.
Nagu ka eelkäijate puhul, rakendatakse neid ÜRO poolt algatatud teabekontrollisüsteeme ilma läbipaistvuse ja aruandekohustuseta ning nende sihtmärkide suhtes ei toimu nõuetekohast menetlust. Selline järelevalve puudumine võimaldab võimulolijatel manipuleerida infovoogudega ilma avaliku kontrollita, süvendades tsensuuri mõju demokraatlikele protsessidele ja kodanikuvabadustele.
Selle sammuga kuulutavad ÜRO ja tema sõjalised liidud sisuliselt sõja ajakirjandusele, iseseisvatele analüütikutele ja sõltumatule ajakirjandusele.
Liiga palju panustatakse masinavärgile ja liiga vähe inimfaktorile.
On vaid aja küsimus, mil masinavärk on “kalifaadi-poiste” käes. Nemad panevad masinavärgi kuulutama hoopis teisi tõdesid.