Brandon Smith | Alt-Market
Mõiste “fašism” kanti algselt Itaalia entsüklopeediasse Itaalia filosoof Giovanni Gentile poolt, kes väitis, et “fašismi tuleks õigemini nimetada korporatiivsuseks, kuna see on riigi ja ettevõtte võimu ühinemine”.
Benito Mussolini võttis hiljem tsitaadi eest au, nagu oleks ta selle ise kirjutanud, kuid see on oluline, sest see kirjeldab ideoloogia peamist eesmärki, mitte lihtsalt seda, et sõna kasutatakse inimeste puhul, kes meile ei meeldi, kasutades sõna ära ebaausa vahendina nende legitiimsuse õõnestamiseks.
Vaatamata sellele, et vasakpoolsed ründavad tänapäeval sageli konservatiive kui “fašiste”, sest me soovime kaitsta rahvuslikke piire ja lääne pärandit, seisneb tõde selles, et kogu fašism on sügavalt juurdunud vasakpoolsetest filosoofiatest ja mõtlejatest.
Mussolini oli pikka aega sotsialist, partei liige, kes imetles väga Karl Marxi. Ta lahkus sotsialistidest nende soovi tõttu jääda Esimese maailmasõja ajal neutraalseks ja hakkas propageerima sotsialismi ja natsionalismi kombinatsiooni, mida me nüüd teame fašismina. Adolf Hitler oli samuti sotsialist ja Karl Marxi austaja, nagu Mussolini. Tegelikult on raske leida, mille poolest Marx, kommunistid ja fašistid tegelikult üksteisest erinevad – sügavam natsionalismitunne näib olevat üks väheseid vaidlusküsimusi.
Kuigi Marx pidas rahvusriikide olemasolu proletariaadi ja valitseva klassi jaoks ajutiseks, märkis ta, et töösturid kustutavad niikuinii riigipiire. Marx väidab “Kommunistlikus manifestis” teatava optimismiga, et:
“Rahvuslikud erinevused ja rahvustevahelised vastuolud kipuvad juba praegu üha enam kaduma tänu kodanluse arengule, vabakaubanduse ja maailmaturu kasvule ning tööstusprotsesside ja vastavate elutingimuste ühtlustumisele.”
Marx pidas korporatiivse võimu arengut kasulikuks ja järgmiseks vajalikuks sammuks sotsialismi suunas, märkides, et aktsiaseltsid (korporatsioonid) ja krediidisüsteem on:
“Kapitalistliku tootmisviisi kaotamine kapitalistliku tootmisviisi enda sees.”
Teisisõnu, korporatsioone vaadeldakse kui vahendit võimalikuks üleminekuks sotsialistlikule “utoopiale” ja vabade turgude surmale. Jällegi näeme, et poliitiliste vasakpoolsete ja fašistide motiivide erinevused on väga väikesed. Marksismi, kommunismi, sotsialismi, fašismi jne iga vormi loomulik areng viib lõpuks omamoodi globalistliku ideoloogiani ja kultuurilise eraldatuse kadumiseni. Meetodid võivad veidi erineda, kuid lõpptulemus on sama. Mõned arvavad, et see on hea asi, kuid tegelikult on see üsna mürgine.
Globalism nõuab kõikehõlmavat sotsiaalset dünaamikat, ühtset mõistust, vastasel juhul ei suuda see ellu jääda. Kui inimestel on võimalus valida või luua paremaid valikuid (või erinevaid võimalusi) elamiseks, kaotab globalism tähtsuse. Valiku olemasolu tuleb kustutada. See on käitumine, mille poliitilised vasakpoolsed on täielikult omaks võtnud, ja nad töötavad hea meelega käsikäes korporatiivsete oligarhidega, et nende ideaalset süsteemi reaalsuseks muuta. Kaugel on möödas korporatsioonivastaste progressiivsete päevad – nad ARMASTAVAD korporatiivset domineerimist, kuid ainult siis, kui need ettevõtted edendavad ja jõustavad vasakpoolseid ühiskonnamudeleid.
Mussolini fašism on selle korporatiivse valitsemise aluseks, millele vasakpoolsed tänapäeval aplodeerivad ja mida ihaldavad. Neil on fašistidega palju rohkem ühist, kui nad mõistavad.
Uus fašism on ümberbränditud filosoofia, mida kõige paremini esindab midagi, mida nimetatakse “Stakeholder Capitalism” (sidusrühmade kapitalism). See on termin, mida kasutavad sageli Maailma Majandusfoorumi globalistid ja WEFi juht Klaus Schwab. Meediasõbralik definitsioon Stakeholder Capitalismile on järgmine:
Kapitalismi vorm, mille puhul ettevõtted ei optimeeri ainult lühiajalist kasumit aktsionäridele, vaid püüavad luua pikaajalist väärtust, võttes arvesse kõigi oma sidusrühmade ja ühiskonna vajadusi.
Kuid kes on Maailma Majandusfoorumi arvates “kõik sidusrühmad”?
Klaus Schwabi sõnul on see kogu inimtsivilisatsioon, nii praegu kui ka tulevikus. Teisisõnu, SRK eesmärk on, et ettevõtete juhid ja globalistlik bürokraatia võtaksid vastutuse kogu maailma eest, mitte ainult oma töötajate, aktsionäride ja kasumi eest. Ja sellised juhid ei tegutseks üksikisikutena, nad tegutseksid kollektiivina. Teisisõnu nõuab SRK, et kõik suurkorporatsioonid tegutseksid ühtse üksusena, millel on üks eesmärk ja ühtne kollektivistlik ideoloogia – ideoloogiline monopol.
Klaus Schwab väidab:
“Sidusrühmade mudeli tähtsaim tunnusjoon on see, et meie süsteemi panused on nüüd selgelt globaalsemad. Majandused, ühiskonnad ja keskkond on praegu omavahel tihedamalt seotud kui 50 aastat tagasi. Seetõttu on siin esitatud mudel põhimõtteliselt globaalne ja kaks peamist sidusrühma on samuti globaalsed.
…See, mida varem käsitleti välismõjuna riikliku majanduspoliitika kujundamisel ja üksikute ettevõtete otsuste tegemisel, tuleb nüüd integreerida või sisestada iga valitsuse, ettevõtte, kogukonna ja üksikisiku tegevusse. Planeet on seega globaalse majandussüsteemi keskpunkt ja selle tervist tuleks optimeerida kõigi teiste sidusrühmade otsuste tegemisel.”
SRK-kontseptsioon on juba oma olemuselt petlik, sest see teeskleb, et korporatsioonid peavad avalikkuse ees aru andma mingi “äridemokraatia” raames, nagu oleks avalikkusel hääleõigus selle üle, mida korporatsioonid teevad. Tegelikkuses ütlevad korporatsioonid üldsusele, mida on vastuvõetav mõelda ja teha, ning korporatsioonid koos valitsustega kasutavad oma võimu, et karistada inimesi, kes sellega ei nõustu.
Suur võlutrikk on see, et need samad ühtsed korporatsioonid kasutavad “eraomandi” ja äriõiguste kaitsekilpi vahendina, et ühiskonda kontrollida. Lõppude lõpuks on konservatismi ja õigusriikide peamine põhimõte eraomandi õigused. Seega oleks ettevõtete juhtimisse sekkumine meie enda armastatud ideaali rikkumine. Tundub, et tegemist on vastuoluga, kuid tegelikult ei ole see nii.
Nagu eespool mainitud, on korporatsioonid oma põhiolemuselt sotsialistlik kontseptsioon: Nad on loodud valitsuse põhikirja alusel, neile antakse juriidilise isiku staatus ja eriline kaitse valitsuse ees. Nad EI ole vabaturuüksused ja Adam Smith, enamiku vabaturu ideaalide algataja, seisis korporatsioonide kui hävitavate ja monopolile kalduvate ettevõtete vastu.
Seni, kuni nad saavad valitsuselt kaitset, sealhulgas rahalisi stiimuleid ja päästepakette, ei tohiks ettevõtted nautida sama eraomandi kaitset nagu tavalised ettevõtted. Need on parasiitloomingud, mis on loomulikule ärimaailmale võõrad. Vabadusel põhinevas ühiskonnas lammutataks need autoritaarsete tagajärgede ärahoidmiseks.
Aktsionärikapitalism on ka uskumatult ülbe eeldus, sest see eeldab, et ettevõtete juhid on piisavalt targad või objektiivselt arukad, et laiendada oma rolli äritegevusest kaugemale, sotsiaalsesse ja poliitilisse sfääri. See on juba paljuski juhtunud, tekitades palju kaost, kuid avatud korporatiivjuhtimine on lõppeesmärk ja see on kõike muud kui objektiivne või heatahtlik.
Millised on mõned näited sellise korporatiivse/poliitilise valitsemise (fašismi) toimimisest?
Kuidas on lood tehnoloogiahiidude sotsiaalmeedia tsensuuriga, mis on tugevalt kaldub konservatiivide ja vabadusaktivistide vastu? Kuidas on lood tõenditega suurte tehnoloogiaettevõtete ja valitsuse, näiteks Bideni administratsiooni ja DHSi tiheda koostööga Twitteri ja Facebookiga, et eemaldada aktiivselt seisukohti, mis neile ei meeldi? Kuidas on ettevõtte juhtide kokkumänguga, et hävitada konservatiivsetel väärtustel põhinevaid sotsiaalmeedia konkurente nagu Parler?
Kuidas oleks ESG laenudega, mida rahastavad ettevõtete toetajad nagu Blackrock või globalistlikud mittetulundusühingud nagu Rockefelleri fond?
Kui kõik ettevõtete laenuandjad kohaldaksid oma laenupraktikas ESG-d, peaksid kõik üksikisikud ja ettevõtted võtma omaks vasakpoolsed sotsiaalsed ideoloogiad ja kahtlased keskkonnaalased väited, et saada laenu. ESG on rahaline stiimul, mille on loonud ettevõtete eliit, et mõjustada kõiki teisi ettevõtteid just neile soovitud suunas. Kui see jätkub, võib ESG hävitada poliitilise vastuseisu globalismile ja seda vaid ühe põlvkonna jooksul.
Ja mis eesmärk on Kaasava kapitalismi nõukogul (Council For Inclusive Capitalism)? See on kõige jultunum globaalse fašismi väljendus, mida ma kunagi näinud olen, kus rahaeliit ja poliitikud töötavad koos ÜRO ja isegi usuliidritega nagu paavst Franciscus. Nende eesmärk on kehtestada ühtne tsentraliseeritud ülemaailmne valitsemisplatvorm, mis on üles ehitatud samade tegevuskavade ümber, mis on kirjeldatud ESG-s ja SRK-s, tehes korporatsioonid uue ülemaailmse nõukogu liikmeteks, mida nad nimetavad “Valvuriteks”. Nad isegi ei püüa enam vandenõud varjata, see on täiesti avalikult välja toodud.
Klaus Schwab rõhutab, et ülemaailmsed kriisisündmused on “võimalus“, mida on vaja, et suruda avalikkus sidusrühmade kapitalismi haardesse läbi ühenduspunkti, mida ta nimetab “Suureks lähtestamiseks”. See tähendab, et ta arvab, et SRK raamistiku kiireks säilitamiseks peavad eksisteerima (või olema loodud) laialt levinud hirm ja meeleheide.
Ilmselgelt on globalistidel ajaga kitsas ja nad on hakanud oma eesmärkide täide viimisega kiirustama, kuigi on raske öelda, miks. Viimase kahe aasta jooksul on nad maski maha rebinud palju kiiremini kui eelmisel kümnendil. Tõenäoliselt on nad mõistnud, et kui nad liiguvad edasi liiga aeglaselt, siis on avalikkusel võimalik neile vastu siesta.
Nad püüavad tähelepanu kõrvale juhtida ja leida patuoinaid, et takistada vabadusmeelsetel inimestel nende peatamist. Nad hirmutavad meid Venemaa, Hiina ja kasulike vasakpoolsete idiootidega. Nad ässitavad Venemaad, Hiinat ja vasakpoolseid meie vastu. Nad püüavad meid sõdima saata, nad nimetavad meid mässulisteks, nad nimetavad meid terroristideks, nad ütlevad, et me oleme süüdi maailma kõigis hädades. See kõik ei ole tegelikult oluline. Oluline on see, et tipus olevad globalistid maksavad kõrget hinda nende tekitatud kahjude eest.
Süüdlase saame välja selgitada alles pärast seda kui mao pea on eemaldatud; kes olid kangelased, kes olid kurjategijad ja kes olid idioodid. Alles siis saame hakata uuesti looma tõelist vabadust silmas pidades.
Pätistunud, nürimeelsed riigipead, ei too kellelegi miskit head. Vastutusest midagi kuulda nad ei taha, õiglustunne sulab neil justkui päiksepaistel vaha. Nende kurdistunud kõrvad himustavad tuumapauku, saates nõnda inimkonda omaloodud musta auku. Tagumine aeg on kõigil meil, tõsta oma seljad sirgu, äratada oma uinunud erksad meeled virgu. Taamal juba kostab õrna luigelaulu kaja, mille kuulammist ei ole meile kellelegi vaja.