Michael Rectenwald | Mises.org
Praeguseks on nii EL, Suurbritannia kui ka USA välja kuulutanud kliima- ja keskkonna hädaolukorra. Surudes peale oma viimsepäeva teooriat, räägitakse meile kuidas peame fossiilkütuste kasutamist vähendama või selle hoopis lõpetama, sest muidu hävineb planeet Maa ja kõik selle elanikud kaasaarvatud.
“Kui me ei hakka heitkoguseid vähendama, siis ei ole sellel planeedil mingit võimalust,” ütles hiljuti California demokraat Alan Lowenthal. “Meil on veel mõned aastad aega ja siis ongi kõik. Planeet on suremas.”
See kohutav ennustus ja apokalüptiline hoiatus peegeldavad Al Gore ‘i 2006. aasta raamatut ja dokumentaalfilmi “Ebamugav tõde” ning samuti tema hilisemaid avaldusi, et kui kliimaprobleemidega ei tegeleta, on aastaks 2013 põhjapoolus suveperioodil täielikult jäävaba.
Kuigi sellised Gore’i naeruväärsed ennustused on valeks osutunud, tundub, et “sidusrühmade kapitalismi” tõusu ja keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisindeksile (ESG) tõttu on kliimamuutuste katastroofi teooria kõrghetk lõpuks saabunud.
Seetõttu on oluline meelde tuletada, milliseid probleeme on kliimamuutuste katastroofi teooria kriitikud välja toonud:
- globaalse jääaja, happevihmade ja osoonikihi kahanemisega hirmutamine on osutunud ekslikuks;
- fossiilkütuste kasutamisest tulenevaid hüvesid ignoreeritakse täielikult;
- ei tunnistata asjaolu, et fossiilkütustel põhinevad tehnoloogiad leevendavad märkimisväärselt kliimakatastroofide mõju;
- ei tunnistata, et hoolimata nn kliimahädaolukorrast on ilmastikunähtuste tagajärjel hukkunute arv vähenenud;
- Ignoreeritakse, et päikese- ja tuuleenergiatehnoloogiad ei suuda peale viiekümneaastast arengut kaugeltki fossiilkütuseid asendada;
- holotseeni kõige külmema perioodi valelik kasutamine tõusvate temperatuuride mõõtmise lähtepunktina;
- pinnatemperatuuri näitudega manipuleerimine ja mitte arvestamine satelliidinäitudega, mis ei näita kliima märkimisväärset soojenemist;
- Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) teaduslike uuringute liialdatud tõlgendus ning täiendav liialdus tulemuste levitamisel üldsusele kindlaks määratud ekspertide ja meedia poolt;
- IPCC varjab oma algandmeid ja metoodikat, blokeerib eraldiseisvaid uuringuid, millega püütakse tulemusi korrata, ning blokeerib kliimamuutuste suhtes skeptiliste teadlaste tegevust, et nad ei avaldaks oma järeldusi vastastikuste eksperdihinnangutega ajakirjades („Climategate”);
- IPCC aruannete muutmine – pärast seda, kui teadlased olid lõplikud tekstid heaks kiitnud ja neile alla kirjutanud, eemaldati sealt arvamused, mis kahtlesid inimtegevuse mõjus kliimale ja globaalsele soojenemisele;
- viisteist aastat (1998–2013) pole olnud märkimisväärset soojenemist, hoolimata sellest, et atmosfääri süsinikdioksiidi tase on 7% tõusnud;
- alates 1951. aastast on globaalse soojenemise kiirus aeglustunud, hoolimata CO2 taseme 26%-lisest tõusust;
- asjaolu, et temperatuuri rekonstrueerimine minevikus näitab temperatuure, mis on sama kõrged kui hiljutised temperatuurid mõnes piirkonnas (keskaegne kliima anomaalia);
- IPCC rühma hiljutised ennustused (TCR ehk kliimakalkulatsioon 21. sajandi lõpuni) jäävad viimase kuue miljoni aasta jooksul looduslike kliimakõikumiste piiridesse;
- uuringud ei ole viimase neljakümne aasta jooksul näidanud põudade ega troopiliste tsüklonite aktiivsuse suurenemist;
- Antarktika merejää ulatus suurenes ajavahemikus 1979-2012, mis on vastuolus ülemaailmsete ringlusmudelitega;
- kliima modelleerimine ei ole suutnud kliimasuundumusi täpselt prognoosida;
- on suur tõenäosus, et soojenemine ei ole tingimata negatiivne ja võib tegelikult olla ka positiivne;
- tänu CO2 taseme tõusule on planeet rohelisemaks muutunud ja sellest saab kasu näiteks põllumajandus;
- isegi kui globaalseid temperatuure oleks võimalik väga täpselt mõõta, ei ole teada optimaalset või “loomulikku” globaalset temperatuuri;
Need on vaid mõned punktid, mis näitavad selgelt, et kliimamuutuste katastroofi teooria on ülepingutatud ja hüperboolne, kui mitte otsene pettus. Nagu S. Fred Singer, David R. Legaadid ja Anthony R. Lupo on märkinud:
Hoolimata erinevatest teaduslikest aruteludest, ei ole saavutatud konsensust inimeste rolli kohta kliimamuutustes. Pigem läks poliitika kiiresti teadusest mööda, sest keskkonnakaitsjad ja teised huvigrupid leidsid, et kliimamuutuste küsimus on nende tegevuskava arendamisel väga kasulik.
Mis põhjusel valitsused siis kliimakatastroofi teooriat nii kangesti peale suruvad ja mis on nende eesmärk? On ilmselge, et kliimakatastroofi keskmes ei ole kliima.
Rupert Darwall on oma raamatus “Green Tyranny” (“Roheline türannia”) märkinud, et kui asi oleks tõe poolest kliimas, siis ei oleks Saksamaa heitkoguste vähendamiseks kiirendanud oma tuumaelektrijaamade sulgemist, mis on ainus usaldusväärne heiteta elektriallikas peale hüdroelektrijaamade, mida keskkonnakaitsjad samuti mustavad.
Samuti on Alex Epstein märkinud oma raamatus “Fossil Future” (Fossiili tulevik), et kliimakatastroofi teooria eesmärk on inimkond maha suruda ja see loodusest ära lõigata. Oma olemuselt on see inimvaenulik ja asetab “keskkonna” heaolu inimese õitsengust kõrgemale, eitades samas, et inimesed on osa keskkonnast.
Kliimamuutuste katastroofi teooria läbi surumise eesmärgiks on majanduse väljasuretamine. See on irooniline, sest Maailma Majandusfoorumi (WEF) globaalne eliit viitab regulaarselt sellele, et üks nende eesmärkidest on saavutada „õiglus” vähearenenud riikide inimeste suhtes. Praeguseks on see „õiglus” hõlmanud jõukuse ülekandumist arenenud riikidest arengumaadesse, mis moodustavad altkäemaksu edasise arengu eest.
Kliimakatastroofi teooria pealesurumise eesmärgiks on odava ja usaldusväärse energia kasutamisest loobumine ja kõrvaldamine ning Al Gore’i taoliste kliimaalarmistide rikastumine, et edendada globaalset poliitilist tegevuskava. Kõige olulisem on mõista, et kliimamuutuste katastroofi teooria on tihedalt seoses terminitega nagu “solidaarsus”, “kaasavus”, ja “rahvusvaheline koostöö”, mis tegelikult tähendab, et MMF, ÜRO, rahvusvahelised korporatsioonid ja nende marionetid valitsustes peavad selle “kriisiga” tegelemist vajalikuks. Lahtikodeeritult tähendavad need sõnad tegelikult totalitaarset režiimi, mille raames hiljuti uuendatud kollektivism tühistab üksikisiku õigused ja piirab oluliselt inimvabadust.
