Donbassi elanikud kirjeldavad nende pihta suunatud Ukraina sõjaväe rünnakuid, mis algasid juba 2016. aastal

Adan Salazar | Infowars

Ukraina idaosa Donbassi piirkonna elanikud kirjeldavad intervjuudes, kuidas riigi vaenulikud sõjalised jõud on sealseid elanike taga kiusanud ja rünnanud ning küsivad, miks Lääne meedia on seda kõike ignoreerinud.

Ameerika sõltumatu meediaorganisatsioon RAIR Foundation avaldas hiljuti intervjuud, milles eelmisel kuul Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt iseseisvaks kuulutatud vabariikide elanikud räägivad oma kannatustest, mida on põhjustanud Ukraina sõjaväe korduvad rünnakud.

„Kõik sai alguse 2014. aasta juuni paiku, kui otsustasime Ukrainast eralduda. Peale seda hakati meid pommitama… hommikuti ja õhtuti,” meenutab üks naine.

“Läksime abikaasaga referendumile hääletama, kui meie ümber hakkasid plahvatama suurtüki mürsud,” jätkab ta.

Üks vanem naine nõustub, öeldes, et mäletab, kuidas nägi samal ajal lendlehti, mis käskisid elanikel piirkonnast lahkuda.

„2014 aastal viskasid nad meile lendlehti, kus oli kirjas, et me peaksime siit maalt koheselt lahkuma, kuna see ei kuulu meile,” räägib naine. „Nad ei vaja siin elavaid inimesi. Nad tahavad meie maad ja sütt, aga mitte inimesi.“

Videos on näha, kuidas Donbassi elanikud otsivad puruks pommitatud hoonete rusudest ellujäänuid.

“Ukrainlased tulistavad meie pihta,” meenutas intervjueeritav oma hämmeldust. “Nad vihkavad meid.”

“Kui nad hakkasid meid pommitama, tappes lapsi, naisi ja vanureid, mõistsin, et nad lihtsalt vihkavad meid, kuigi me ei teinud neile midagi. Meie ei alustanud nende vastu sõda,” jätkas ta. “Seda tegid nemad.”

Naine kirjeldas ka Ukraina sõjaväe psühholoogilist manipulatsiooni. Elanikele öeldi, et nad ise tõmbasid endale need rünnakud kaela.

“Nad ütlevad, et me ründasime neid, et me pommitame iseennast. Kui kõik algas, siis ütlesid nad, et tsiviilisikute vastu relvi ei kasutata … Kuid meid pommitades kasutasid nad igasuguseid ebaseaduslikke relvi: kobarpomme ja raketiheitjaid.”

Üks Ukraina kolme lapse ema ütleb, et Lääne meedia kajastus olukorrast on moonutatud ja puhastatud teatud faktidest.

„Kurb küll, aga käimas on infosõda,” selgitab ta. “Millegipärast räägivad kõik, et Ukrainat tuleb aidata. “Aidake, meil on pered ja lapsed.” Kaheksa aastat tagasi olid meil ka pered ja lapsed…”

„Aga nüüd… Massimeedias on väga palju sellist, mis lihtsalt ei vasta tõele.”

Eelmisel kuul enne “erioperatsiooni” käivitamist teatas Putin, et Donbassi elanikud palusid teda appi, öeldes: “Selle operatsiooni eesmärk on kaitsta inimesi, keda on Kiievi režiimi poolt kaheksa aastat taga kiusatud ja tapetud.”

Intervjuudes tuuakse välja Lääne meedia poolt ignoreeritu, sest eesmärgiks on näidata Venemaad ainukese kurjuse allikana. Kuid selleks, et mõista käimasoleva sõja tegelikku olemust tuleb ka Donbassi rahva häält kuulda võtta.

NB: Vanglaplaneedi Ukraina konflikti teemalised kajastused lähtuvad ajakirjanduseetika koodeksi põhimõttest, et sõna peavad saama konflikti mõlemad pooled. Eesmärgiks on tuua välja ka see informatsioon, mida Eesti peavoolumeedia ei kajasta, et inimestel oleks võimalik materjale läbi töötades oma arvamus kujundada. Hetkel jätkub sama olukord, mis nn Covidi ajal, et meedia ja poliitikud ütlevad rahvale ette, kuidas õige mõelda on – see ei ole vaba ühiskonna tunnus. 

Vanglaplaneet on sõja vastu ja selle kiire lõppemise poolt, kuid konflikti pole võimalik deeskaleerida, kui inimestele söödetakse ette vaid ühe poole propagandat, mis on „õige“ ja teist poolt ei kuulata, sest nemad ainult „valetavad“. Selliselt käitudes pinged ainult suurenevad. Tuleb küsida, kellele on see kasulik, kui usume vaid ühe poole „tõde“ ja kas need „tõekuulutajad“ on kuidagiviisi tõestanud, et neile lähevad inimeste kannatused korda – või pigem vastupidi?