Nädal on möödas ajast, mil seni teadaolevalt Moskvas Šeremetjevo lennujaama transiit-tsoonis viibiv endine ameerika luureorganisatsiooni töötaja Edward Snowden esitas varjupaigataotluse 21 riigile. Venemaa taotluse võttis ta tagasi pärast Vene tingimustega tutvumist, Islandi parlament lükkas äsja taotluse tagasi.
Edward Snowdenist on saanud “maailma neeger”, kui parafraseerida Yoko Ono kuulsat fraasi “Woman is the nigger of the world”, mille ta ütles välja 1969. aastal. Koos oma abikaasa John Lennoniga kirjutas ta hiljem samanimelise laulu, mis ilmus 1972. aastal. Yoko Ono võrdles naiste olukorda ühiskonnas neegrite rassilise rõhumisega. Metafoor on tänaseks maailmakuulus, kuigi esialgu ei tahetud laulu “sobimatu võrdluse” pärast raadiojaamades mängidagi. (Sobimatu oli võrdlus neegrite poolt vaadates – nad ei tahtnud, et neid allaheidetud naistega võrreldakse…)
Maailmale USA globaalse luuresüsteemi PRISM, mis jälgib kõikvõimalikke elektroonilisi kanaleid, vahet tegemata sõprade ja vaenlaste vahel, paljastanud Edward Snowden on muutunud “maailma neegriks” – alamatest alamaks, orjade orjaks, kellelt on ära võetud kodakondsus ja kelle pass on tühistatud. Seda tegi tema endine kodumaa Ameerika Ühendriigid, mis on ometi tuntud kui varjupaigaotsijate inimõiguste tugevaim kaitsja maailmas.
Niimoodi tegi ka Nõukogude Liit maal elava talurahvaga kuni 1960ndate aastateni välja, takistades neile passide väljaandmist ja vaba liikumist mööda niigi okastraadiga piiratud riiki. Dissidendid pani NSV Liit vangi või saatis riigist välja. Edward Snowden on USAst väljas, kuid USA administratsioon tahab teda tagasi, et karistada.
Mille eest? Selle eest, et maailm sai Snowdeni kaudu teada brutaalsest nuhkimissüsteemist ja rikkus tugevasti USA mainet ajal, mil arutatakse vabakaubanduse sisseseadmist Euroopa Liidu ja USA vahel. Kui nüüd keegi küsib, et mis siis sellest, kuna “kõik nagunii nuhivad kõikide järgi”, siis tasub mõelda järgmisele asjale: USAlt on ranges toonis nuhkimise kohta aru pärinud Euroopa Liidu ja paljude suurriikide juhid. Seda ei tehta iga sääsepirina peale. USA astus üle lubatud piiri, nuhkis oma liitlaste järele ja seda ei taha liitlased niisama andeks anda.
Enne Snowdeni paljastust sellist asja ehk aimati, kindlasti oli neid, kes seda ka teadsid, kuid nüüd on esitatud maailma avalikkusele usutavad tõendusmaterjalid. “Tänutäheks” selle eest istub Snowden Venemaa lennujaamas ja tal ei ole planeedil Maa kohta, kuhu minna.
Samad Euroopa Liidu riigid, kes Snowdeni infole tuginedes tõttasid USAlt aru pärima, ei kiirusta sugugi Snowdenile varjupaika pakkuma. Miks see nii on? Aga mõelgem selle peale, miks ei tahtnud näiteks Eesti Vabariigi juhid kohtuda Tiibeti kõrge vaimuliku Dalai-laamaga 2011. aasta külaskäigu ajal? Temaga ei kohtunud ei peaminister Ansip ega Riigikogu esimees Ene Ergma.
Mis on sellise käitumise taga? Hirm rikkuda suhteid endast suurematega. Sama kehtib praegu ka USA ja Euroopa Liidu riikide suhetes. Poliitikutele igapäevane kaksikmõtlemine, inimlikult võttes häbiväärne argus.
Ma siiski loodan, et Snowden leiab oma varjupaiga. Eesti osast pole sellest aga mingit mõtet rääkida. Saba jalgade vahel, edasi viie rikkama riigi suunas!
