Eesti Päevaleht
6. märts 2013
Paljulapselisel perel, kelle väike tütar Tiia lastekodus ootamatult suri, algasid sotsiaaltöötajatega lahkhelid pärast Lasnamäe munitsipaalkorterisse kolimist ning beebi võeti emalt väevõimuga, kui nad olid koos olnud vaid kolm päeva.
Otsus Tiia vanematelt ära võtta tehti aga juba enne tema sündi 2011. aasta mais, mil alla seitsmeaastased õed-vennad Lasnamäe linnaosavalitsuse eestvedamisel isast-emast eraldati, kuna vanemaid peeti laste kasvatamiseks ebapädevaiks.
Enne Tallinna tulekut elas perekond Kesk-Eestis, kus nendega tegeles kohalik sotsiaaltöötaja, kelle hinnangul vajas pere küll omavalitsuse tuge ja nende elamistingimused ei olnud just kiita, kuid ta ei näinud põhjust lapsi perest eraldada. Seda vajadust ei näinud sotsiaaltöötajad ka Tallinnas Mustamäel, kus pere vahepeal elas.
Kohtule esitatud dokumentatsioonis ei ole ühtki reaalset lapse elu ohtu panemise juhtumit, kuid Lasnamäe linnaosavalitsuse sotsiaaltöötajad on ette heitnud, et ema ei käinud üht last haiglas vaatamas ning üks lastest sai põletushaavu ümber läinud teetassi tõttu.
Refereeritud artiklit tervikuna saate lugeda Eesti Päevalehes.
Tekib küsimus, kelle oma siis laps ikkagi on? Kas vanema või riigi? Ning kelle pilli järgi tantsivad sellised “sotsiaaltöötajad”? Kas on võimalik, et kellelgi on peale laste turvalisuse hoopis muud huvid mängus?