Peeter Proos
Vanglaplaneet
6. juuli 2012
Tänases Õhtulehes ilutsesid kõrvuti kaks pealkiraja: “Kaikaga peksnud meestele trahv” ja “Tulemasina varastanud pensionär vangi“.
Jällegi üks ehe näide sellest, milline trend valitseb meie kohtusüsteemis. Pisihuligaansuste eest määratakse kõrgeim võimalik karistus ning saadetakse kinnimajja, riigi poolt kinnimakstud kurjategija-koolitusele. Samas kui ausatele kodanikele tõsist ohtu kujutavad kaabakad saavad minimaalse karistuse ning jäävad meie sekka oma uusi plaane hauduma.
Tegemist ei ole ainult Eesti kohtusüsteemi probleemiga, selline suund valitseb enamustes Läänemaailma riikides. Tarvitses hiire rullikut vaid korra keerata kui minu silme ette kuvati järgmine kõhedust tekitav Õhtulehe pealkiri: “Haamriga tapmine ei ole julm tegu!”
Itaalia mees, kes tappis haamriga oma endise naise ja ämma võib vanglast varem vabaneda kuna kohus otsustas, et “kõik haamrilöögid olid suunatud naiste pähe ja kaelale, siis olevat selge, et mõrvari ainus eesmärk oli nende kiire tapmine, mitte piinamine”.
Muidugi tundub selline olukord absurdsena, aga ainult seni kuni mõistate, et maailma juhtiv finants- ja võimueliit tegutseb põhimõtte järgi “kaosest sünnib kord” – uus maailmakord! Mida rohkem on ühiskonnas probleeme seda lihtsamalt on inimesed nõus politseile võimu juurde andma, aktsepteerima valvekaamerat igal tänavanurgal, loovutama oma sõrmejälje isikut tõendava dokumendi taotlemisel jne.
Usun, et siia lõppu sobiks kõige paremini Benjamin Franklini mõttetera: “Need, kes annavad käest esmase vabaduse, saavutamaks ajutist turvalisust, pole väärt ei vabadust ega turvalisust”.
