Karoliina Vasli
Õhtuleht
2. juuni 2011
Kuuldes, et politsei trügib juba Facebookis su sõbraks, tekib küll tunne, et suur vend jälgib. Pole just meeldiv, kui demokraatlikus riigis selline tunne tekib.
Kui kaitsepolitsei saab vajadusel kas või Skype’i kõnesid kuulata, siis lohutame, et seda tehakse vajadusel. Süütu reakodaniku eraelu on privaatne.
Ent internet kui selline on tundmatu maa. Juba tükk aega on politsei pannud rõhku suhtlusportaalide jälgimisele, eilsest on ametis ka veebipolitseinik. Facebookis otsib ta sõprugi. Aga miks peaks võõras politseinik olema minu sõber? Kas minu kohta tehtaks siis rohkem märkmeid? Kui edasi mõelda, võiks ju ka presidendi kantselei jaoks monitooringut tegev Freqmedia oma konto luua ja sõpru lisada. Kohe palju lihtsam vaadata, kes Ilveste arvel kurjustab ehk musta nimekirja trügib.
Kui viimati nimetatud monitooringule on isegi PR-aparaadil raske põhjendust tuua, siis politsei saab vähemasti portaalides askeldamist õigustada: tagame internetiturvalisust! Muidugi, see on vajalik. Aga kas tõesti peab nii pealetükkiv olema? Meenutab põhjendamatut jälitustegevust. Riik peab olema valvur, kuid valvuritelgi on piirid. Ei taha, et ta koduuksest – isegi virtuaalsest – väevõimuga sisse trügib.
