Raul Sulbi
Postimees
12. oktoober 2010
President Toomas Hendrik Ilves rõhutas tänasel kohtumisel Afganistani suunduvate üksustega Estcoy-11 ja NSE-10 Paldiskis, et tänases maailmas pole olemas kaugeid ja meisse mittepuutuvaid riike ning näiteks Agfanistanist teed alustanud narkolaadungid puudutavad meid päris otseselt.
Postimees.ee toob presidendi sõnavõtu ära tervikuna.
«Lugupeetavad kaitseväelased ja teie lähedased, austatud kapten Ranno Raudsik.
Alustuseks ma tänan teid kõiki, et olete valinud elukutselise sõjaväelase elu. See on üks üllamaid võimalusi teenida oma riiki, teenida oma rahvast, teenida neid eesmärke, millele Eesti ja meie liitlased toetuvad.
Mul ei ole täna põhjust rääkida teile eelseisva missiooni ohtlikkusest ja raskusest. Te teate seda minust paremini. Suur hulk lähinädalatel missioonile siirduvatest kaitseväelasest on varemgi välismissioonil käinud, paljud teist ka missioonil Iraagis või Afganistanis. Seega väga keerulisel missioonil.
Ikka ja jälle küsitakse meedias, miks me ikkagi Afganistanis, ühel kaugel maal, üldse oleme?
Esiteks – mõelda ja öelda, et praeguses maailmas on meile kaugeid ja meisse mittepuutuvaid riike, on muidugi üsna naiivne. On selge, et Afganistanist pärit terrorism on kõige otsesemalt ja traagiliselt puudutanud meie Euroopa ja Ameerika liitlasi ja seetõttu vähemalt kaudselt ka meid. Ning Afganistanist teed alustanud narkolaadungid puudutavad meid juba päris otseselt.
Alles läinud nädalal saime hoiatada, et kavandatake uusi terrorirünnakuid Euroopas, arvatakse, et selliseid nagu korraldati Mumbais. Kuni organiseeritud terrorismi kolded pole likvideeritud, jääb terrorism ohuks meile kõigile.
Need ongi põhjused, miks Eesti kaitseväelased teenivad Afganistanis. Me soovime, et see maa muutuks stabiilseks, et sealt ei lähtuks ohtu ei terrorirünnakute ega narkootikumide näol. Ning oluline on ka meeles pidada, et Afganistanis täidame NATO liikmesriigina otseselt oma kohustusi organisatsiooni kui terviku ees.
Afganistani missioon on kogu NATO, ja Eesti sealhulgas, julgeoleku kaitsmise operatsioon. Ja see, kui paljud NATO-sse mittekuuluvad riigid (alates Soomest ja Rootsist ning lõpetades Austraalia ja Gruusiaga) peavad samuti vajalikuks sellel missioonil osaleda, näitab ilmekalt, kui paljusid puudutab ja mõjutab Afganistan.
Lugupeetud kaitseväelased,
nagu te ilmselt teate, olin ise eelmisel nädalal Afganistanis, et kohtuda meie kaitseväelaste, Afganistani juhtkonna ja liitlaste esindajatega. Üks teema, mida kõikidel kohtumistel ka läbi käis, oli võõrvägede lahkumise graafik.
Siinkohal refereeriksin ISAFi vägede komandöri, Ameerika kindralit David Petraeust, kes avaldas mõistmatust konkreetsete lahkumistähtaegade lubamise üle.
Põhjust selliseks pahameeleks on piisavalt, sest täpsete lahkumistähtaegade lubamine tõstab Talibani moraali ja usku, et kui nad veel natuke vastu peavad, siis ongi võit nende. Ning vastupidi, suurendab ebakindlust tsiviilelanikkonnas, kes pärast kolmekümmet aastat sõda peab kõige olulisemaks stabiilsust.
Mõistagi aga ei tähenda see, et missiooni olemus ajaga ei muutuks. On täiesti reaalne, et mida enamates piirkondades saame anda vastutuse julgeoleku eest üle afgaanidele, seda vähem vajame lahinguüksusi ja seda enam peame panustama Afganistani sõjaväe ja politsei koolitamisele.
Samuti peame teadma, et lisaks sõjalisele elemendile on Afganistanis edu saavutamiseks vajalik tugev tsiviilpanus. Ilma tugeva tsiviilühiskonnata ei ole stabiisus võimalik. Stabiilsus tähendab lisaks julgeolekule ka majanduslikku stabiilsust. See tähendab töökohti, kooliharidust lastele, arstiabi ja kõike muud seda, mis meie jaoks on igapäevane, aga Afganistanis veel paraku kaugeltki mitte.
Seega on meie kohus olla Afganistanis nii vähe kui võimalik, aga samas täpselt nii kaua kui vajalik, sest keegi meist ju ei taha, et mõne aja pärast tuleks sinna taas tagasi pöörduda võitlema terrorismi ja narkokaubanduse vastu.
Austatud ohvitserid ja sõdurid,
külastasin möödunud nädalal ka patrullbaas Wahidi ja Camp Bastionit, kus teiegi teenima hakkate. Küsisin meestelt ja naistelt, kuidas nad on rahul varustuse ja teenistustingimustega.
Üldiselt ei kurdetud. Varustust saab muidugi alati paremaks muuta ja minuga kaasas olnud kaitseministeeriumi kantsler ja kaitseväe juhataja ka kinnitasid, et lähiaegadel saavad me kaitseväelased Afganistanis enda käsutusse senisest modernsemad soomukid ning mehitamata luurelennukid, mis tõstavad nii meie üksuse lahinguvõimet kui ka suurendavad teie turvalisust.
Rääkisime ka kaitseväelaste sotsiaalsete garantiide teemal. Selle edukast lahendusest sõltub, kui kindlalt saavad end tunda Eesti kaitseväelased Helmandi provintsis ning kui kindlad nad võivad olla enda ja oma lähedaste tuleviku suhtes. Parlamendi riigikaitsekomisjoni esimees ja kaitseministeeriumi kantsler avaldasid mõlemad lootust, et veel praegune parlamendikoosseis suudab osad vajalikud muudatused seadusandluses vastu võtta.
Lõpetuseks. Iga sõjamees teab, kui tähtis on raskel missioonil perekonna ja lähedaste toetus. Koduste toetus ja armastus annab võimaluse keskendunult oma teenistusülesandeid täita. Seetõttu soovin kõikidele teie lähedastele kannatlikkust ja palju energiat teie toetamiseks! Missioonile siirduvatele meestele ja naistele aga soovin palju jõudu ja sõduriõnne!»
