Aime Jõgi
Postimees
8. aprill 2010
Vanaema Larissa Pelnel on köögis toit valmis. Kui tüdruk teisest toast tuleb ja laua taha istub, heidab vanaema tema poole hella pilgu ja ütleb: «Minu kassipoeg!»
Larissa Pelne ja tema üheksa-aastane tütretütar elavad kahekesi. Hommikul vara käib vanaema tööl, kannab ajalehti laiali. Selleks ajaks, kui tütretütar ärkab, on ta kodus tagasi.
Kui tüdruk veel esimeses klassis käis, saatis Larissa Pelne teda igal hommikul kooli ning käis vastas.
Lugema õppis tüdruk varakult, vanaema võib seda enese teeneks pidada. Ta toob teisest toast tütretütre tunnistuse – viimasel veerandil puhas viiepuru! Vanaemal on niisugune nägu peas, nagu need viied oleksid pandud talle.
Larissa Pelnel on teine lapselaps veel. See on kaheaastane tüdruk, kes elab Käopesa väikelastekodus ja keda ta käib nädalavahetuseti vaatamas. Võtab oma suurema lapselapse kaasa ja laseb tüdrukutel koos mängida.
Nad ei ole küll pärisõed, aga ikkagi ühe ema lapsed. Laste pärisema on Larissa Pelne lihane tütar, kellelt kohus on vanemaõigused ära võtnud.
Elu on nii kujunenud, et suurema lapselapse eestkostjaks on määratud vanaema ning lastekodus kasvava noorema lapselapse eestkostja on Mäksa vald. Vanaema soovib, et mõlemad lapselapsed kasvaksid tema juures.
Raske ülesanne
Paari nädala eest istusid ühe laua taga Tartu maavalitsuse ja Tartu linna lastekaitsespetsialistid, Mäksa valla sotsiaaltöötaja ning väikelastekodu Käopesa juhataja. Sotsiaal- ja lastekaitsetöös on see tavaline, et keerulisemad juhtumid arutatakse enne otsuse langetamist üksipulgi läbi.
Sel korral kaaluti, mis võiks olla Larissa Pelne nooremale lapselapsele parem. Kas lapsendamine võõrasse perre, kus on ees mõlemad vanemad ja kus last väga igatsetakse, või lubada ta 58-aastasele vanaemale, kelle juures ta saaks kasvada koos oma poolõega.
«Tüdrukud vajavad teineteist,» ütleb vanaema ja on veendunud, et ainus õige paik nooremale õele on tema juures. «Neil on pikk elu ees.»
Larissa Pelnel on neljatoaline korter. «Juba mõne aasta pärast pääsen ma pensionile ja siis on mul kõik päevad ainult nende tüdrukute päralt,» ütleb ta. «Ühelgi töölkäivate vanematega perel niisugust aega võtta ei ole. Kes tegeleb selle lapsega paremini, kas mina või mõni võõras?»
Vanaema kasuks räägib, et senimaani on ta esimese lapselapsega suurepäraselt hakkama saanud. «Miks ma siis teise lapselapse eestkostjaks ei kõlba,» küsib Larissa Pelne.
«Tahaksin nii väga, et mu õde siin kasvaks,» ütleb vanaema võitluses toetada püüdev üheksa-aastane tüdruk. «Mul on kodus muidu igav ja kogu aeg tüütan vanaema, et mida ma küll teha võiks.»
Lastekaitsespetsialistid ja sotsiaaltöötajad kaaluvad teisigi argumente.
Nende otsus on karm ja selle järgi ei anta Larissa Pelnele ta nooremat lapselast kasvatada. Tüdruk jääb lapsendamise ootele. Ei ole võimatu, et uus kodu hakkab olema välismaal.
See teadmine paneb vanaema haarama telefonitoru, et oma mure ajakirjanikule ära jutustada. Ja lahti rullub veel keerulisem lugu.
Tüdrukute ema on alkohoolik. Ema alkoholism on nooremale tütrele pärandanud keerulise tervisliku seisundi ja erivajadused.
«Meil on tõsine hirm, kuidas vanaema toime tuleb,» ütleb lastekaitsespetsialist Riina Sööt. «Väikest last on tore võtta küll, ja algul käib jõud üle ka, aga vanaemadel tuleb lastelaste teismeikka jõudes tõsiseid probleeme. Meil on olnud juhtumeid, kus laps tuleb lõpuks ikkagi ära võtta, see on väga halb variant.»
Mäksa valla sotsiaaltöötaja Anu Kontro ütleb, et seda teemat on tõesti väga põhjalikult arutatud. «Lapsele on kõige parem, kui ta saab korraliku kodu koos kahe armastava vanemaga. Ka see saab lubatud, et tal side bioloogiliste sugulastega ei kao,» räägib Kontro.
Väikelastekodu Käopesa juhataja Tiiu Reek ütleb, et ta mõistab vanaema, aga lisab, et too naine ei kujuta päriselt ette, mis teda erivajadustega lapse kasvatamisel ees ootab.
«Ja miks ta kohe algul seda last endale ei võtnud!?» küsib ta otsekoheselt.
Tuleb välja, et kui praegu lastekodus viibiv lapselaps sündis, tõi ema ta oma emale ehk Larissa Pelnele hoida ja jättis sinna maha. Vanaema nägi alatasa nutva ja väga rahutu imikuga ränka vaeva, olles ise nädalaid magamata. Selleks, et varahommikul mõni tund postiljonitööd teha, tuli tal appi paluda oma eksabikaasa ning isegi tolle eakas ema.
Larissa Pelne tunnistab, et siis ta tõepoolest väljapääsu ei näinud. «Jah, ma palusin abi ja tunnistasin lastekaitsjaile, et ma ei suuda neid mõlemaid kasvatada,» räägib ta. «Aga mitte keegi ei nõustanud mind ega soovitanud, mida oleks olnud targem teha. Nüüd on olukord ju teine. Tüdrukud on suuremaks sirgunud.»
Välismaa ei ole halb
Käopesa juhataja Tiiu Reek ütleb, et lapsendamine välismaa perre ei ole sugugi katastroof. Kõne alla tuleksid sel juhul kas Soome või Rootsi, ja neile inimestele seal on alati väga oluline, et laps saaks oma perega suhelda.
«Piiri tagant on need sidemed isegi tihedamad kui siin Eestis,» sõnab Tiiu Reek. «Eestlane häbeneb oma lapse lastekodupäritolu. Ka kogukond ei kiida seda alati heaks.»
Tiiu Reek toonitab, et seda lugu tuleb vaadata lähtuvalt lapsest, mitte vanaemast. Larissa Pelne hing aga karjub. «Kaks aastat ja kolm kuud on nad lasknud mul seal käia,» ütleb ta meeleheitlikult. «Keegi ei ole mulle varem sõnagagi märku andnud, et ta võidakse lapsendamiseks anda…»
Nädalavahetus läheneb ja siis seab vanaema sammud taas Käopesa poole. «Nii kui laupäev tuleb, nii ma pean minema,» ütleb ta.
Lapsed ja pered
• Tartumaal lapsendati mullu 6 tüdrukut ja
7 poissi, neist 3 puudega tüdrukut välismaale.
• Praegu ootab Tartumaal lapsendamisvõimalust
45 peret, neist pooled on n-ö järjekorras ka teistes maavalitsustes.
• 45 perest 17 on läbinud hooldus- ja lapsendajaperede koolituse PRIDE.
• Praegu ootavad lapsendamist neli Käopesa ja Elva väikelastekodus kasvavat puudega last, kelle hulgas on ka selle loo kaheaastane tüdruk.
Allikas: Tartu maavalitsus
Saatus on lahtine
Tartu maavalitsuse lastekaitsespetsialist Tiina Kivirüüt korraldab lapsendamisi ja lapsendajate koolitust ning nõustamisi.
«Me peame lähtuma tulevikust, mitte ainult hetkeseisust,» kommenteerib ta. «Selle lapse saatuse üle otsustamine ongi aega võtnud ta vanaema ja suurema õe pärast ning selle üle kaaludes, mis on lapsele parim. Niisuguse tüdruku arenguvajaduste rahuldamiseks on kindlasti palju rohkem ressursse vaja, kui vanaemal võtta on.»
Tiina Kivirüüt ütleb, et samas tunnustab ta väga naist, kes ühe lapselapsega nii hästi hakkama saab ning kellel on valmidus ka teist lapselast kasvatama hakata.
Vastuoluline on praeguse loo puhul hoopis see, et tegelikult ei ole mingit selgust selle kohta, mis lähitulevik tollele nooremale lapselapsele päriselt toob.
«Tõenäosus nii keerulise taustaga lapsele pere leida on vahest 20 protsenti. Kui me enne kolmandat eluaastat sellist peret ei leia, siis võib uuesti kõne alla tulla vanaema peres kasvamine,» arvab Tiina Kivirüüt. «Et ta ei jääks päriselt lastekodulapseks.»
Selles on Tiina Kivirüüt aga kindel, et kui Eestis või lähivälismaal pere leitakse, siis jätkub neil inimestel kindlasti emotsioone ka vanemale õele ja nende kontakt ei kao.
Kivirüüt toob lõpuks ühe väga hea näite, kuidas välismaa pere on teinud imet lapsega, kes oli kolm aastat oma arengus maha jäänud.
«Tingimusteta armastus ja hea tugisüsteem suudavad seda,» sõnab ta. «Lapse saatuse üle otsustamisel ei ole meil õigust riskida. Ja praegu, tundub meile, et vanaema kasuks otsustamisel on riske liiga palju.» (TPM)
