Peeter Proos | Vanglaplaneet
On äärmiselt naiivne arvata, et peale tööd koju minnes ja diivanil telekat vaadates saab tõe teada. Tõde on pigem kui väärtuslik maavara, mille välja kaevamiseks on vaja kõvasti vaeva näha. Kahjuks viitsivad vähesed pingutada ning aktsepteerivad küsimusi küsimata massimeediast tulevat infot.
Näiteks, miks ei ole meedia kunagi rääkinud süütute iraaklaste kannatustest, keda USA mitu aastat pommitas? Hukkus ju nendes rünnakutes sadu tuhandeid inimesi ja kuigi mingisuguseid massihävitus relvi, mida otsima mindi, ei leitud, polnud sellest kellelgi sooja ega külma. Keegi ei tahtnud USA-le sanktsioone kehtestada, iraaklasi abistada ega riputanud endale Iraagi lipu värvides lindikesi rinda. Miks?
Miks teavad vähesed, juba kaheksa aastat kestnud Ukraina keskvõimu rünnakutest Donbassi elanike vastu, milles on saanud surma lugematul hulgal inimesi. Kas nende ohvrite näol ei olegi tegu ukrainlastega, kellele tuleb kaasa tunda? Kas neid inimesi tappev valitsus ei ole kuritegelik?
Kui paljud teavad, et just praegu on Austraalias tohutud üleujutused ning veetase on mõnedes piirkondades kuni majade katusteni välja. Hukkunud on üle kümne inimese ja oma kodudest peavad lahkuma pool miljonit austraallast. Kui ma lisaks oma lõustaraamatu profiilipildile Austraalia lipu, siis vaevalt, et paljud mõistaksid, mida ma sellega mõtlen.
Need on vaid mõned üksikud näited, kuidas massimeediat reaalsuse loomiseks kasutatakse. Kõige hämmastavam ongi aga just see, kuidas, hoolimata sellest, et tegemist peaks olema tsiviliseeritud ja kõrgelt arenenud ühiskonnaga, on meid endiselt võimalik nii primitiivsete vahenditega panna käituma just nii, nagu kellelgi kuskil parasjagu vaja on.
Võimalik, et Klaus Schwabi plaan on juba läbi läinud ja me ei ole enam inimesed vaid hoopis masinad, kes vastava nupu vajutuse peale nutavad, naeravad, vihastavad, võtavad maski eest või panevad ette tagasi.
Kuid ilmselt jääb kõik ikkagi julguse taha, sest kes tahaks oma mõtteid väljendada, kui teda seepeale, massimeediast õpitud tingreflekside tõttu, Kremli-meelseks ja Vene propagandistiks pidama hakatakse.
Igal juhul ei ole üheski konfliktis kunagi süüdi vaid üks pool ja kui on tegu suurte sõdadega, siis kannatavad just need, kellel sellega kõige vähem pistmist on ja kellel on sellest kõige rohkem kaotada.
Mulle meeldib ikka kasutada hipide humoorikat mõtet suurte konfliktide kohta, mis sobib hästi ka tänasesse päeva: kujutage ette olukorda, kus valitsused kuulutavad välja sõja – aga keegi ei tulegi kohale!
Ehk siis ainuke võimalus seda mängu võita, on mitte kaasa mängida.
NB: Vanglaplaneedi Ukraina konflikti teemalised kajastused lähtuvad ajakirjanduseetika koodeksi põhimõttest, et sõna peavad saama konflikti mõlemad pooled. Eesmärgiks on tuua välja ka see informatsioon, mida Eesti peavoolumeedia ei kajasta, et inimestel oleks võimalik materjale läbi töötades oma arvamus kujundada. Hetkel jätkub sama olukord, mis nn Covidi ajal, et meedia ja poliitikud ütlevad rahvale ette, kuidas õige mõelda on – see ei ole vaba ühiskonna tunnus. Vanglaplaneet on sõja vastu ja selle kiire lõppemise poolt, kuid konflikti pole võimalik deeskaleerida, kui inimestele söödetakse ette vaid ühe poole propagandat, mis on „õige“ ja teist poolt ei kuulata, sest nemad ainult „valetavad“. Selliselt käitudes pinged ainult suurenevad. Tuleb küsida, kellele on see kasulik, kui usume vaid ühe poole „tõde“ ja kas need „tõekuulutajad“ on kuidagiviisi tõestanud, et neile lähevad inimeste kannatused korda – või pigem vastupidi?
