Alar Tamming, AS Tavid nõukogu esimees
Delfi Majandus
07. juuli 2010
Psühholoogias eksisteerib mõiste alateadvus. Teemasse pikemalt süüvimata võib öelda, et üks teemade ring, mis alateadvusse läheb on niinimetatud ebameeldivad teemad. Teemad, millega inimene ei taha tegeleda sest need tekitavad ebamugavust ja lõhuvad inimese maailmapilti ning sunnivad ümber mõtestama oma seniseid arvamusi. Kuid peale inimese alateadvuse on maailmakuulus psühholoog Carl Jung toonud sisse ka termini kollektiivne alateadvus.
Kuid ülemaailmses kollektiivses alateadvuses on praegusel hetkel ka raha teema. Kõikides maailma kultuurides ja riikides aktsepteeritakse mõtet, et need värvilised paberilipakad, millel on ühe tähtsa onu allkiri ongi raha. Ei mõelda selle üle, mis on raha olemus, või veel vähem rahasüsteemide olemuse üle. Küsimusele, kust raha tekkib ja kas ta peaks olema vahetusväärtus, väärtuse säilitaja või hoopis kaup nagu kõik teised kaubad, puudub vastus. Isegi arutelusid või filosoofilisi artikleid ei ilmu sel teemal. Kõik tundub iseenesest mõistetav. Seda, et pank saab välja laenata kordades rohkem raha, kui tal on hoiuseid, ei tea tavaline inimene ega spetsialist, kes töötab panga letis. Kuid iga inimene, kes uurib sõnade rahaloome kordisti või raha multiplikaator sügavamat tähendust, ehmatab selle peale, mida ta teada saab. Kuidas saab olla võimalik, et kui mina hoiustan pangas 1000 krooni siis saab pank välja laenata kordades rohkem? Aga kui see raha ei tule tagasi, mis siis saab? Ja see ongi olukord, mis praegusel hetkel panganduses on toimunud. Pangad on välja laenanud raha mida neil pole, laenud ei tule tagasi ja käes ongi kriis, nimetatagu seda likviidsuse puudumiseks või panga ja riigijuhtide apsakateks.
Kui nüüd minna natuke sügavamale ja jätta kõrvale ühiskonnast peale pandud mõttemallid ja eelarvamused, hakkab pilt selginema ning selgub, et kogu pangandussüsteemi põhimõte on praegusel hetkel üles ehitud nii, et kriisid ja rahasüsteemide häving on sisse programmeeritud. Läbi ajaloo on teada, et kui raha on võimalik olnud tekitada õhust või sellega, et kiirendatakse trükipresse on seda võimalust alati kasutatud. Tulemuseks on olnud hüperinflatsioonid ja raha süsteemide ning ühes sellega inimeste säästude häving.
Eestis on keskmiselt iga 35-40 aasta tagant inimeste kogutud raha, mida on säilitatud pangas, lihtlabaselt hävinud. Nii oli see venemaa rublaga möödunud sajandi 90-ndatel aastatel, nii oli see enne esimest ja teist maailmasõda. Ja kui vaadata maailma ajalugu, siis ilma ühegi erandita, pole ükski rahasüsteem, mille puudub reaalne tagatis, vastu pidanud ja paberraha on alati jõudnud oma õige väärtuseni, milleks on paberi väärtus. Ilma ühegi erandita. Arvamus, et euro, mis pole mitte millegagi tagatud on erand, kuulub psühholoogiliselt vaadates luululise mõtlemise hulka. Ilma ühegi kahtluseta on ka euroga juhtumas drastilised muutused, mis raputavad inimeste maailmavaadet ja ellusuhtumist.
Kuid kahjuks ei saa selle vastu midagi teha. Õpitakse enamasti enda valusatest kogemustest, mitte ei lähtuta ajaloost ja tervest talupojamõistusest.
Praegune kriis on eriline sellepärast, et seekord haarab see kogu maailma ja viib rahasüsteemid kaosesse, mille taolist ei ole eelnevalt kogetud. Aga nagu eelpool mainitud, on sel teemal arutlemine tabu. Ja see on nii tabu, et maailma majandusteadlased on selle täielikult oma uurimisalade hulgast välja haaranud. Võib uurida majandust ja majanduses toimuvaid protsesse, võib majandust kritiseerida ja majandust või börsil toimuvat mõista ja ette ennustada. Kuid pangandussüsteemi aluseid teadlased ei uuri. Miks? Kui Nobeli majanduspreemia on antud 64 teadlasele, siis mitte ükski nendest pole antud panuse eest pangandusese toimuvate protsesside uurimise kohta. Miks? Vastus on lihtne – tulemuseks oleks tõdemus, et praegune pangandussüsteem on pikaajaliselt eluvõimetu ja vastuolus loodusseadustega.
Süsteem, kus päevane tehingute käive ületab aastast kogu maailma majanduse kaubakäivet, läheb vastuollu terve mõistuse ja põhimõtetega, mis olid kunagi pankade tekkimise aluseks.
Samuti ei arutleta selle üle, et kui peale 1971 aastat kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist, on Maailmapank identifitseerinud 96 panganduskriisi ja 176 rahanduskriisi. Kas nende tekkimine võib olla otseselt seotud sellega, et raha ei ole enam mitte millegagi tagatud? Vastus on jah. Kuid sellise vastuse tunnistamine nõuaks ka muutuste elluviimist, mis praegusel hetkel tänu kollektiivses alateadvuses püsivatele seisukohtadele on võimatu.
Mida siis teha? Kuigi ma ei taha anda soovitusi, sest koheselt hakatakse mind ründama, et ma teen paanikat ja tahan selle arvelt rikastuda, pean ütlema, et iga inimene peab mõtlema eelkõige enda peale. Lootus, et raha pankades säilib ja on tagatud seadusega, on kahjuks rajatud liivale.
Neid reserve, millest panganduskriisi kinni maksta, lihtsalt pole olemas. Kuid praegusel hetkel on raha tekitada lihtsam, kui kunagi varem. Praegu ei tekita nupulevajutusega tekkivate triljonite lisandumine tavalises inimeses erilist tunnet. See kõik viib aga hüperinflatsioonile, mis hävitab euro ja koos sellega ka inimeste kogutud vara.
Ainuke soovitus käesoleval ajal on aastatuhandeid vana. Paraku on ainult üks raha läbi kriiside oma väärtuse säilitanud. See on kuld, ja mitte elektrooniline pangas olev kuld, vaid see, mis on Sinu enda käes. Ehk nii nagu ütles juba kuningas Saalomon:„Pole midagi uut siin päikese all.“ Kuld on üle elanud eranditult kõik viimase kahe tuhande aasta jooksul toimunud kriisid, muud rahad on ilma ühegi erandita läinud ajaloo prügikasti. Ka seekord ei saa olema teisiti.
