Alar Tamming
Tavid
5. november 2008
Mark Twain ütles kunagi, et kui sa ei loe ajalehti, siis sa ei ole informeeritud, kui loed ajalehti, oled valesti informeeritud. Isegi inimestele, kes uudiseid ei jälgi, pole mingi üllatus, et käimas on tõsine finantskriis.
Ajalehtede ja internetiportaalide pealkirjad räägivad iseenda eest. Lugejad valatakse üle faktidega toimuvast. Ühel hetkel kirjutatakse pankade mahakandmistest miljardite dollarite ulatuses. Teisel hetkel antakse teada valitsuste ning keskpankade kui päästeinglite sekkumisest ja intresside alandamisest ning abipakettidest summades, mis tavainimese arvutusoskusi ja mõistmisvõimet mitmekordselt ületavad. Peamine sõnum kogu sel infol on emotsionaalne. Nii nagu mahakandmised võivad lugeja viia pessimismi – mis ikkagi minu elust saab -, siis samamoodi tekitab valitsus turvatunde isakuju näol, lisades pankadesse sadu miljardeid ja kinnitades, et deposiidid ja hoiused ei kao kuhugi. Küll need targad seal asjad ära lahendavad, mõtleb lehelugeja ja pöörab Õhtulehe järgmise lehekülje. Kuid puudu on süvaanalüüsid, nii kriisi põhjuste kui ka võimalike edasiste stsenaariumide kohta. Finantskriisi põhjusena nimetatakse kaht emotsiooni – hirmu ja ahnust – ning lisatakse retooriliselt, et kapitalismiga peavadki kaasas käima kriisid, et neid on olnud minevikus ja tuleb ka tulevikus. Mõni aktsiadiiler teeb veel avalduse, et praegu on pikemas perspektiivis sobiv aeg osta aktsiaid. Kahjuks ei ole aktsiaturgudele investeerimine nii lihtne nagu tundub. Kui iga kord, kui aktsiad langevad, oleks ostukoht ja aktsiate ainuke suund oleks pikaajaliselt üles, siis elaksime me kõik igaveses ja lõputus rikkuses. Loomulikult unustatakse selle juures ära inflatsioon ja raha ostujõu langus. Seda, et maailma suurfirmad ja pangad võivad pankrotti minna ja aktsionärid oma vara täielikult hävida, ei julge kirjutada ükski maailma finantsväljaanne. Suurfirmade ja pankade pankrotid jäetakse teoreetiliseks teadmiseks majandusõpikute lehekülgedele.
Kuid alustame algusest, küsimusest, miks praegune finantskriis tekkis. Siin on tegemist väga fundamentaalsete põhjustega, mitte hirmu ja ahnuse ning usalduse puudumisega turgudel. Samuti mitte karjainstinktiga, mis kõik koos muidugi aitavad kaasa kriisi süvenemisele, kuid on eelkõige vaid põhimõtteliste vigade sümptomid. Et paremini aru saada, tuleb kõigepealt pöörduda ajaloo poole. Kahjuks on nii, et süsteemi sees pole võimalik süsteemi kui tervikut vaadata, nähakse süsteemi üksikuid osi ja üritatakse neid parandada, selle asemel et mõista, et võib olla on kogu süsteem üles ehitatud põhimõtteliselt valedele alustele, et rahasüsteemi vundament on ehitatud liivale ja praegune finantskriis ja sellele järgnev majanduskriis on objektiivne paratamatus. Praegused valitsuste üritused on aga eelkõige soov ebanormaalne süsteem säilitada. Kuid valitsused ongi alati oma eesmärgiks seadnud süsteemi säilitamise. Välistatud olnuks Gorbatšovi avaldus, kus ta oleks teatanud, et sotsialistlik süsteem on määratud hukule ja perestroika asemel oleks hakatud kapitalistliku süsteemi üles ehitama. Samamoodi on välistatud keskpankade pressiteade, kus teatataks, et praegune finantssüsteem on põhimõtteliselt vale. Nagu öeldud – süsteemi sees pole võimalik süsteemi puudusi näha.
Peamine puudus praeguses süsteemis on see, et eitatakse ajaloolisi kogemusi rahasüsteemide kohta. Ajaloo vältel on kõik edukad rahasüsteemid olnud ühel või teisel viisil seotud, kas kulla, hõbeda või mõne muu reaalse varaga. Kui raha on olnud ainult paber või vasetükk, on süsteem alati kokku kukkunud. Alates 1971. aastast on maailma rahanduse ajaloos esmakordselt olukord, kus ükski raha maailmas ei ole millegagi tagatud. Seda peaks nimetama eksperimendiks, mis hakkab nüüd jõudma lõpule. Siin on ka lausa naljanumbreid, Eesti kroon on näiteks tagatud valuutareservidega, mille alusvara on euros ja samas euro ei ole millegagi tagatud. Ja Eesti kroon ei ole mitte euro sularahaga tagatud, vaid suure tõenäosusega on seal kompott Saksamaa, USA, Jaapani riigi võlakirjadest, mis on ainult lubadused ja muutuvad kriisi lõppedes koos Eesti riigi halbadeks aegadeks kogutud reservidega täiesti väärtusetuks.
Kui raha pole millegagi peale pitsatitega paberite ja kõvahäälsete lubaduste tagatud, astubki mängu ahnus. Mitte ükski vägi ei ole läbi ajaloo takistanud pankuritel ja inimestel, kes on pumba juures, tekitamast õhust raha ja siis seda oma äranägemise järgi kasutamast. Tänapäevane termin selle kohta on krediidi laienemine. Normaalsetes ja stabiilsetes süsteemides on pankurid saanud välja laenata ainult seda raha, mis neil on endil varakeldris olemas, samuti olid nad alati nõus väljalastud paberrahad või obligatsioonid vahetama panga keldris asuvate kullakangide vastu. Kuid ühel hetkel mõistsid pangahärrad, et inimesed ei tulegi tagasi küsima kulda, mille asemel on ringlusse lastud väärtusetu paberitükk (loe: elektriimpulss) ja kui nad siis lasid välja täiendavaid paberrahasid, millel puudus kate, ei juhtunudki midagi. Varasematel aegadel tuli siiski mingil hetkel jama välja ja asi lõppes panga pankroti või riigi rahasüsteemi hävinguga läbi hüperinflatsiooni. Praegu on aga kogu süsteem globaalne ja seetõttu on ta vastu pidanud kauem, kui oli arvata. Protsess, mis käidi Saksamaal 1920. aastatel läbi paari-kolme aastaga, kestab globaliseerunud maailmas 20-30 aastat. Kuid läbi ajaloo ei ole ükski rahasüsteem, millel puudub tagatisena väärismetall või mõni muu kõigi poolt aktsepteeritav ekvivalent, iialgi, ühegi erandita, püsima jäänud. Ka praegune eksperiment, mis on loonud enneolematus ulatuses finantskapitali, mida ka ekslikult rikkuseks peetakse, sest seda saab teataval ajaloo etapil vahetada ka pärisrikkuse vastu, ei saa jääda püsima. Tahame seda või mitte, aga kogu rahasüsteem terves maailmas läheb paratamatult kaosesse ja hävib, et saaks tekkida uus ja parem.
Mis saab edasi, ongi teine oluline küsimus ja siin tuleb mängu inimpsühholoogia. Inimestel on kalduvus vaadata eelkõige lühiajalisi ajahorisonte, seda on näha aktsiaturgudel ja finantsmaailmas toimuvast. Kuigi kriisi ennustati juba 1990. aastate lõpust, lähtusid finantsanalüütikud mingitest müstilistest numbritest ja hindasid olukorra hetkeseisu heaks, ehk nagu anekdoodis, kus mees pilvelõhkujalt alla kukub ja kui siis viienda korruse aknast temalt küsitakse, kuidas läheb, vastab too, et seni on kõik hästi, ma liigun lihtsalt hoogsalt.
Praegu alahinnatakse nii kriisi sügavust kui pikkust. Hetkel on kriis oma kõige esimeses faasis, toimuv puudutab ainult finantssektorit, otseseid mõjusid majandusele veel pole. Kuid hiljemalt järgmisel aastal on algamas kriisi teine etapp, mis seisneb probleemide kandumises majandusele. Praegune majandussüsteem on üles ehitatud laenamisele järjest suuremas ulatuses, mitte säästmisele ja võlgade tasumisele aastate jooksul. Kui eraisik ehitab kogu oma elu järjest uutele laenudele ja vanade võlgade äramaksmisele uute võlgade arvelt, siis peetakse teda hulluks ja ta lõpetab paratamatult kas võla- või päris vanglas. Kui sama asi toimub ettevõtete ja riigi tasemel, siis ei julge keegi midagi öelda, See oleks justkui normaalne. Kus on laps, kes muinasjutus julges hõigata, et kuningas on alasti!
Firmad on harjunud kogu aeg uusi laene peale saama, kuid kuna finantssüsteem üritab end korrastada (loe: pankade valed otsused maksta kinni maksumaksja rahaga) ja toimub krediidi kokkutõmbumine, siis paratamatult ei saa ka majandus enam seda raha, mida arvas saavat. Lisaks ei ole ka majandusettevõtetel pakkuda laenude saamiseks tagatisi, sest senised edukad ettevõtted, kes vabu vahendeid hoidsid suurema kasu saamise nimel aktsiates ja väärtpaberites, on peagi üle poole nende väärtusest hävinud.
Raha puudumine hakkab aga kriisi teises faasis – finantskriisi asendub majanduskriisiga, tekitama pankrotte, mis ahelreaktsioonina levivad üle kogu maailma. Peale ehitusettevõtete ja kodulaenuvõtjate raskuste pole ju veel pankotte tööstuses, laevanduses, meedias, toiduainetööstuses, rääkimata eksklusiivsetest tegevustest, nagu luksusjahtide ja kellade tootmine või kosmoseturistide sõidutamine. Kuid need ei jää olemata. Kriisi teises faasis kaob börsilt järjekordne hulk raha, sest ettevõte, mis läheb pankrotti, ei pruugi aktsionäridele midagi jätta. Kriisi teises etapis hakkab koos pankrotilainega kasvama tööpuudus. Meenutame, et 1930. aastatel oli USAs tööpuudus üle 20% – iga viies inimene oli tööta. Kuid siin, kui mitte varem, üritavad mängu sekkuda taas poliitikud ja käima läheb kriisi kolmas etapp. Pangad ju õnnestus päästa suurte abipakettidega, raha süsteemi juurte andmine tundub olevat õnne valem. Seetõttu asutakse ette võtma tegevusi, mis poliitikute arvates võiksid majandust aidata ja eelkõige on selleks krediidi laienemine ja taas raha hulga suurendamine, seekord enneolematus ulatuses koos vastavate numbrite salastamisega. Võib olla leevendatakse pankade normatiive (loe: pank saab rohkem raha välja laenata ise seda raha omamata). Võib-olla garanteerib riik oluliste firmade laenud (loe: maksumaksjate arvel).
Näiliselt saabub mõneks ajaks rahu ja tundub, et kriis ongi ületatud, sest pankrotistuvad ettevõtted on justkui päästetud, kuid tegemist on alles vaikusega enne tõelist tormi. Kui juba praegu on finantssüsteemis rohkem raha, kui on maailmas reaalselt kaubakatet, siis peale järjekordset rahasüsti (vabandust uputust), seekord siis ettevõtetele, hakkab majanduslaev kreeni kiskuma. Kolmandas etapis käivitub hüperinflatsiooniline stsenaarium ja kui inimesed mõistavad, et pangas oleva raha eest saab järgmine kuu poole vähem osta, siis pole kaugel ka paanika. Inimesed hakkavad ostma vajalikke ja mitte vajalikke asju, peaasi et midagi saada väärtusetu värvilise paberilipaka eest. Tootmisettevõtted ei taha enam kaupu müüa, sest kauba hinnast saadavast rahast ei piisa uue tooraine ostmiseks. Igaüks, kes reaalse asja või kauba maha müüb, on kaotaja, sest sama raha eest ei õnnestu uut kaupa soetada. Raha, mis on tekitatud õhust ja kompuutri klaviatuuri näppides, on toonud reaalse kasu selle esmastele kasutajatele ja emiteerijatele, kuid selle kasu peavad kinni maksma laiad massid oma elatustaseme järsu languse arvelt.
Kolmas faas tuleb tormiline ja raske, kuid ega poliitikud ei maga, kindlasti võetakse vastu palju tähtsaid seadusi ja pabereid, piiratakse hindu, normeeritakse palku, külmutatakse eelarveid ja kõike muud, mis agooniat pikendada suudab. Mässud ja võimalikud rahutused surutakse jõuga maha, võimalik on ka kõigi demokraatlike väärtuste kadu. Kuid hüperinflatsiooniline spiraal ja Zimbabwe sündroom on selleks hetkeks juba tagasipöördumatult käivitunud. Juhul, kui demokraatia ei hävi siis astutakse viimasesse neljandasse, faasi mida võib nimetada koidikueelseks pimeduseks, viimseks valuks enne päikesetõusu. See on kogu raha ja majandussüsteemi häving, kõigi elektrooniliste ja finantsväärtuste kadumine, millega kaasneb rahareform üle terve maailma.
Halvimal juhul kaasneb sellega ka ülemaailmse riigi ja juhtimise teke, kuid parimal juhul toimub see protsess igas riigis omaette. Nii nagu 17. sajandi tulbimaania lõpus tunnistati kõik tulevikutehingud, millega müüdi miljonite kuldnate eest tulpe ja mida lepingute omanikud pidasid reaalseks varaks, kehtetuks, nii muutuvad ka kõik elektroonilised varad, lepingud , võlakirjad, futuurid kehtetuks, sest maailmas pole kohut ega täitevõimu, mis suudaks nende miljonite lepingute täitmata jätmisest tekkinud kahjusid sisse nõuda. Sisse nõutakse ainult laenude reaalsed tagatised – maad, majad, korterid. Kaotajad on eraisikud, juriidiline isik koos oma võlgade ja olematute tagatistega kaob virtuaalreaalsusesse, sinna, kus ta tekkis. Alustatakse uuesti valge lehena. Kõik oleme taas võrdses seisus. Kuhugi ei kao raudteed ega lennukid, sillad ega majad. Kõik reaalselt loodud rikkus jääb alles, kadunud on ainult see, mis inimesed arvasid endal olevat, ja see, mille kohta nad arvasid, et keegi teine (loe: valitsus, pangad, pensionifondid jne) nendest paremini suudab säilitada. Sel hetkel on usaldus tõepoolest kadunud ja inimeste elutöö viljad on läbi mitmete metamorfooside muutunud pangandussektori preemiateks ja kasumiteks ning ära kulutatud pintsaklipslaste poolt juba aastaid enne kriisi algust.
Uus majandussüsteem ja kord tuleb praegusest erinev, milline – pole võimalik praegu öelda. Nii nagu orjandusliku korra lõpul polnud võimalik süsteemi sees näha feodaalkorra tekkimist või kapitalismi tekkimist enne tööstusrevolutsiooni 1785 Inglismaal, ei ole võimalik ka praegu ette näha kõiki muutusi. Kuid muutused on paratamatus. Iga protsess peab jõudma oma loomuliku lõpuni.
Kuid, nagu näitab ajalugu, siis hoolimata sellest, kui valus on olnud iga senine üleminek ühest ühiskonnakorraldusest teise, on iga järgnev etapp viinud inimkonda kokkuvõttes edasi ning pakkunud inimväärset elu järjest laiematele ja laiematele rahvahulkadele. Loodetavasti läheb ka seekord samuti. Tuleb ainult vastu pidada.
