Mikk Salu
Postimees
23. juuli 2012
Üha suurenev regulatsioonide hulk õpetab abitust, muudab meid lasteks, võtab iseseisva mõtlemise võime, takistab arengut ja lõhub ka vanu traditsioone.
Võrumaa ja Põlvamaa piiril metsade vahel, suurtest teedest kaugel asub Jaaniraotu-nimeline talu, selle juures ka väike eraloomaaed. Erinevalt suurtest loomaaedadest on siin lähedust, lihtsust ja kodusust. Võid ise minilambale heina anda, oravaid toita, emule mõne rohulible noka vahele ulatada. Vaatad faasaneid, jaanalindu, toidad muntjak-hirve. Kõik on hästi lähedal ja käegakatsutav. Pererahvas näitab ja seletab.
See pole mingi äri. Perenaine ütleb, et hoopiski abikaasa kiiks. Hobi, millele tuleb peale maksta. Kokkuvõttes aga hästi äge koht väga ilusas kohas. Ainuke probleem on ülesleidmine. Asfaldilt ära keerates tuleb sõita mööda kruusa- ja metsateid, mitu korda pöörata, enne kui kohale jõuad.
Kohalikud ütlevad ka ise, et pärapõrgu. Suunasilte pole. Pererahvas küll tahaks panna, aga maanteeamet ei luba. Keelatud, ei tohi, ei vasta standardile, regulatsioon ei võimalda. «Kuna ma teengi asju, mis tavalise inimese jaoks tunduvad hullumeelsed, siis olen ma regulatsioonide ja ametnikega harjunud,» võtab Jaaniraotu peremees Valeri Kostin kogu asja filosoofiliselt.
Pühapäevane müügikeeld
Eelmisel nädalal kirjutas poliitik Aimar Altosaar oma Facebooki lehel: «Suurte kaupluste lahtiolekuaeg vajab täiendavat riiklikku reguleerimist: pühapäevad olgu puhkepäevad ja muudel õhtutel kella 8st kinni. Laseme müüjannadel olla oma perede juures ja leidkem ise suhtlemisrõõmu väljaspool äri ja kaubandust.»
Paljud reageerisid, enamik kiitvalt. Kirjanik ja muusik Aapo Ilves aga vastas: «Paneme lasteaiad kinni, et lapsed saaks oma vanemate juures olla. Paneme Facebooki kinni, et inimesed jälle näost näkku saaks suhelda. Paneme ennast luku taha ja sööme võtme ära, et ei saaks pühapäeval poodi minna. Paneme oma lolli suu kinni mõnikord.»
Hiljem omavahelises vestluses räägib Ilves juba veidi rahunenult, miks talle see hoiak – näen midagi, mis ei meeldi, järelikult tuleb reguleerida – ei meeldi. «Südametunnistuse järgi elamine ja oma peaga mõtlemine kaotatakse ära,» ütleb Ilves: «Meid kasvatatakse nagu suurteks lasteks. Tundub, et ideaaliks oleks biorobot.»
Võib-olla oma tausta ja huvide tõttu toob Aapo Ilves näiteid, kuidas regulatsioonidega hävitatakse traditsioonilist elulaadi, harjumusi ja väikest ettevõtlust. Talumees peab toetuse saamiseks hekseldajaga tapma konni, linnu- ja loomapoegi, sest muidu ta sureb ise välja, aga niitmise ajavahemik on jäigalt reeglitega paika pandud.
Rannamees on tuhandete aastate jooksul välja kujunenud püügitraditsioone ja -aegu järgides pere tarbeks mõrda heites seaduse silmis tihti kurjategija. Väike nišikäsitööline peab töötama mustalt, sest muidu reguleeritakse ta surnuks.
Üheks selliseks näiteks võib tuua liha suitsutamise suitsusaunas – traditsiooni, mille täpset algust ei teatagi. «Ma ei saa teile öelda nimesid ja asukohti, aga eks ma ikka väikest viisi mõnele restoranile suitsuliha müün,» räägib näiteks Haanjamaal Mooska talu perenaine Eda Veeroja.
Reegel on selline, et sellist suitsuliha võid küll teha, aga poodi, restorani või kasvõi kõrval asuvasse turismitallu müüa ei tohi. Mis siis, et tegu on igivana pärandiga, mis siis, et huvi on olemas nii tegijate kui tarbijate poolt. Aga lihtsalt ei tohi.
Paindumatud reeglid
Veeroja ise on otsustanud asjaga lõpuni minna ja taotleda endale erandit. Selleks tuleb tal kõvasti investeerida, mitmeid asju muuta ja ümber ehitada. Kuid see oleks ainult ühekordne erand. Kui tahaks asja seaduse tasandil erandiks teha, siis võtaks see veel kauem aega ja oleks veel kallim.
Näiteks oleks vaja teha uuring. «Aga väikeettevõtjal pole selleks võimalusi ja nii lüüakse kas käega või tehakse mustalt,» ütleb Veeroja.
Asi pole mitte selles, et reguleerijad oleksid iseenesest halvad inimesed. Nende motivatsioonid on tavaliselt õilsad: hoolivus, turvalisus, kartus, et inimesed käituvad valesti, teevad endale viga või ei saa hakkama.
Paari päti või lolli pärast aga reguleeritakse ja kehtestatakse kõike ja kõigi jaoks. Lõpuks hävitavad regulatsioonid nii traditsioone kui piiravad ka innovatsiooni. Regulaator elab olevikus. Minevik on tume, kole ja räpane. Tulevik jälle tundmatu ja ohtlik.
Metsade vahele peidetud eraloomaaia näitel, millest loo alguses juttu oli, võib vabalt ette kujutada, miks ei lubata teeäärtesse juhatavaid silte panna. Need võiksid segada liiklust. Seal metsade ja rabade vahel peale paari koera ja üksiku jalgratturi küll liiklejaid eriti ei näe, mis tähendab, et liiklusohutus iseenesest pole konkreetsel juhul argument, kuid eks üks regulatsioonide negatiivne külg olegi see, et nad on paindumatud ega arvesta oludega.
Aga jah, ise üles pandud sildid võivad eksitada. Need võivad olla ka lihtsalt koledad ja ebaesteetilised, ja kes meist tahaks ilusat Eesti maastikku reostada. Igal juhul võib uus olukord kaasa tuua ju midagi halba, ootamatut või ebasoovitavat.
Ometi tähendab see samal ajal paratamatult ka seda, et keelates koleda ja valesti tegemise, keelame ka uue ja huvitava.
Liiklusreegliteta linn
Paypali asutajast internetimagnaat Peter Thiel on põhjendanud interneti kiiret kasvu just sellega, et võrreldes teiste tööstusharudega on see olnud tunduvalt vähem reguleeritud. Selle aasta alguses Barcelonas toimunud maailma suurimal mobiilsidemessil kõnet pidanud Google’i tegevjuht Eric Schmidt hoiatas samuti, et internetiäri liigne reguleerimine tapab tehnoloogilist innovatsiooni.
Mastaabid võivad olla erinevad. Google internetiregulatsioonidega ja Eesti taluperenaine suitsusingiga seisavad aga mõlemad põhimõtteliselt ühesuguste takistuste ees. Suurim kahju, mis võib sündida, ei tule isegi mitte sellest, et tegijad peavad kulutama aega ja raha erandite kättevõitlemiseks või regulatsioonidega kohanemiseks, vaid see, et asjad jäävad tegemata.
Täpselt nagu Eda Veeroja eespool ütles: «Lüüakse käega.» Ja midagi uut jääb seetõttu sündimata.
Tegelikult saaks inimesed hakkama ka esmapilgul uskumatutes olukordades.
Paari aasta eest surnud Hollandi liiklusinsener Hans Monderman propageeris ja arendas kogu oma elu nn jagatud ruumi kontseptsiooni liikluses. Selle lähenemise üheks osaks on liiklusmärkide ja valgusfooride kaotamine, et jalakäijad ja autojuhid saaksid ise omavahel sobiva liikluskultuuri välja kujundada.
Kümmekond aastat tagasi õnnestuski Mondermanil lõpuks veenda Drachteni (Pärnust natuke suurem linnake) võime oma teooriat katsetama. Drachtenis kaotati liiklusmärgid, võeti maha foorid, kustutati teejooned. Tulemus oli kardetule vastupidine: liiklusõnnetused on Drachtenist peaaegu kadunud.
Aavo Kokk kirjutas mõni aasta tagasi Päevalehes juhtimise teemal sellelesamale Drachteni eksperimendile viidates, et senini autopiloodil tegutsenud liiklejad hakkasid hoopiski rohkem ringi vaatama, mõtlema ja tähele panema.
«Väike ebamäärasuse tekitamine sunnib selles keskkonnas tegutsejaid teistega rohkem arvestama ning koostöös saavutatud tulemus on ilusam. Täitsa mõtlemisaine kõigile seadusloojatele,» kirjutas Kokk.
Nüüd on samasuguseid katseid tehtud ka teistes Hollandi ja Saksa linnakestes ning tulemused on olnud samasugused. Inimesed saavad hakkama.
