Ken Macon | Reclaim The Net
Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde väljendas avalikult rahulolematust demokraatlike protsesside suhtes, mis tema sõnul takistavad keskpanga digiraha kasutuselevõttu.
Esinedes Soome Panga 4. rahvusvahelisel rahapoliitikakonverentsil, kirjeldas Lagarde digieuro kasutuselevõtu viibimist mitte tehnilise takistusena, vaid demokraatlike süsteemide aeglase töö tulemusena.
Kuigi Lagarde tunnistas, et eurooplased „uhkustavad demokraatia üle“, nimetas ta seda samas „liigseks piduriks ajal, mil kiirus on äärmiselt oluline“.
Ta tunnistas avalikult, et seadusandliku protsessi ajakava ei võimalda tal digieuro kasutuselevõttu oma ametiajal lõpule viia, öeldes: „Arvestades, kui kaua see kõik aega võtab… olen selleks ajaks juba läinud.“
Digieuro projekt on endiselt ettevalmistus faasis ning peagi tehakse otsus, kas alustada pilootkatsetustega.
Euroopa Keskpank on siiski korduvalt rõhutanud, et täiemahuline digieuro käivitamine ei ole veel kindel.
Asutuse teatel „võetakse otsus digieuro kasutuselevõtu kohta vastu alles siis, kui Euroopa Liidu seadusandlik protsess on lõpule jõudnud.“
Sellest hoolimata rääkis Lagarde digieuro kasutuselevõtust kui paratamatusest, öeldes: „kui digieuro lõpuks päriselt käivitub.“ Tema sõnakasutus viitab sellele, et otsus on sisuliselt juba tehtud – sõltumata sellest, milleni avalikud institutsioonid või seadusandjad tegelikult jõuavad.
See lähenemine on vaid suurendanud muret keskpanga digiraha tegelike eesmärkide ja olemuse pärast.
Erinevalt sularahast, mis võimaldab teha anonüümseid ja jälgimatuid tehinguid, muudaks digieuro kogu finantstegevuse ametivõimudele täielikult nähtavaks.
Iga makset oleks võimalik jälgida, salvestada ja analüüsida. Privaatsuse pooldajad on juba pikka aega hoiatanud, et kui piisavaid kaitsemeetmeid ei rakendata, võivad keskpanga digirahad kujuneda massilise rahalise järelevalve ja kontrolli tööriistaks.
Lisaks on hoiatatud, et digieurod võivad olla programmeeritavad, mis tähendaks, et raha kasutamist saab piirata vaid teatud kaupade või teenuste ostmiseks või kehtestada sellele isegi aegumistähtaeg, mis sunniks inimesi oma vahendeid kindla aja jooksul kulutama.
Lagarde’i kommentaarid on neid hirme üksnes süvendanud. Kirjeldades demokraatlikku järelevalvet kui takistust, andis ta mõista, et avalik arutelu ja seadusandlik kontroll pole poliitikakujunduse vältimatud osad, vaid probleemid, millega tuleb kuidagi toime tulla.
Tema toonist jäi mulje, et suurimaks väljakutseks ei ole mitte see, kuidas kujundada digieurod viisil, mis austaks kodanikuvabadusi, vaid hoopis see, kuidas mööda hiilida esindusdemokraatia aega võtvatest protseduuridest.
Mida rohkem selliseid süsteeme iseenesestmõistetavaks peetakse, seda vähem jääb ruumi sisuliseks aruteluks nende riskide üle. Paljude jaoks kinnitasid Lagarde’i sõnad, et demokraatlikku vastuseisu mitte ainult ei ignoreerita, vaid sellesse suhtutakse koguni pahameele ja trotsiga.
