Kanadas otsustatakse väga sageli lõpetada nende laste elu, kellel avastatakse enne sündi Downi sündroom või mõni muu raske puue — enamik neist aborditakse. Aastaid on selline karm suhtumine puudega inimestesse piirdunud vaid nendega, kes pole veel sündinud.
2027. aastal peaks jõustuma seadusemuudatus, mis laiendab eutanaasia õigust ka neile, kes kannatavad üksnes puude või vaimse tervise probleemide tõttu. See muudab olukorda oluliselt. Erivajadustega inimeste organisatsioonid on sellele plaanile peaaegu ühehäälselt vastu seisnud. Kuigi liberaalne valitsus on selle rakendamist avaliku survestamise tõttu juba kaks korda edasi lükanud, pole seadusest siiski lõplikult loobutud.
Isegi ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee, kes hindas tänavu Kanada vastavust puuetega inimeste õiguste konventsioonile, jõudis järeldusele, et Kanada liigub „riiklikult toetatud eugeenika“ suunas. Komitee kutsus valitsust üles need plaanid täielikult tühistama ja eutanaasia laiendamise tagasi pöörama. Oma muret on väljendanud muu hulgas ka puuetega inimeste õiguste eest seisev ühendus Inclusion Canada ning mitmed teised organisatsioonid.
Kanada puudega inimesed on aastaid püüdnud valitsusele märku anda, et paljud otsivad eutanaasiat mitte seepärast, et nad tahaksid surra, vaid kuna neil puudub juurdepääs vajalikele teenustele ja abile. Need lood jõuavad aeg-ajalt ka rahvusvahelisse meediasse ja tekitavad laialdast vastukaja. Üks kuulus karikatuur võtab selle valusa olukorra hästi kokku: trepp viib arsti juurde, aga ainus ratastooliga ligipääsetav tee viib otse „eutanaasiani“. Kahjuks ei ole valitsus seni neile appikarjetele tähelepanu pööranud.
Ühendkuningriigi seksuaalse väärkohtlemise ohvrite eest seisja ja ellujäänu Samantha Smith jagas hiljuti sotsiaalmeedias Kanada olukorra kohta hoiatavat lugu, mis toob hästi esile, kui ohtlikuks see tee võib muutuda:
Üks mu pereliikmetest töötab Kanadas meditsiiniõena. Ta oli sunnitud hooldekodus, kus ta töötas, läbi viima mitmeid abistatud surmaprotseduure, kuni otsustas, et ei suuda seda enam teha. Ühes juhtumis otsustas vaimse puudega mehe perekond, et tahavad tema elu lõpetada — kuigi mees ise ei soovinud surra. Selle asemel kurtis mees hoopis nälga ja janu. Ometi oli mu sugulane seaduse järgi kohustatud seda tegema.
Vaene mees ei saanud aru, mis temaga toimub, kui tema kehasse hakati süstima surmavat ravimit. Mu pereliige nuttis, nähes, kuidas üks elu lõpeb täiesti mõttetult. Mees ei olnud suremas. Ta ei olnud eriti vana ega raskelt haige. Ta ei tahtnud surra. Aga tal ei olnud valikut, sest tema elu peeti üleliigseks ja perekonnale anti õigus see lõpetada, hoolimata tema enda soovidest ja vajadustest.
Kui mu pereliige ütles oma tööandjale, et ei saa enam selliseid protseduure läbi viia, sest südametunnistus ei luba, vastati talle, et see on tema „seaduslik kohustus“ õena. Ta keeldus siiski jätkamast. Kuid mitte igaüks ei leia endas sellist moraalset tugevust ega julgust nagu tema.
Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega – just seda teeb ka abistatud surma seadus. Kõik algab sõnadest nagu „valik“ ja „väärikus“. Kuid enesetapp ei toimu alati siis, kui inimene seda ise soovib. Riigid, kus eutanaasia on juba legaliseeritud, näitavad meile selle sünget tegelikkust. Hollandis toimub 40 protsenti eutanaasiasurmadest ilma patsiendi nõusolekuta. Kanadas on seda pakutud isegi paraolümpiasportlastele, kes küsisid vaid liikumisabivahendit. Kui see saab toimuda seal, võib see juhtuda ka siin. Inimesi hakatakse tapma nende tahtest sõltumata.
Kui Samantha Smithilt küsiti, kas ta saab oma lugu avalikult kinnitada, vastas ta: „Ei, mu pereliige ei tule avalikkuse ette. Jah, ma usaldan teda. Ei, ta ei ole halb ega hoolimatu inimene. Jah, see kõik juhtub päriselt.“ Ta lisas, et seaduse ametlik tekst ja tegelik elu on kaks eri asja. Kuigi seadus peaks justkui kaitsma inimesi sunduse ja nõusolekuta surmaprotseduuride eest, ei pruugi see tegelikkuses nii toimida.
Smithi sõnu kinnitavad juhtumid nagu Alan Nicholsiga toimunu, kelle pere viis pärast vaimse tervise kriisi haiglasse ja vaid mõni päev hiljem tehti talle surmav süst. Lekkinud dokumendid näitavad, et Ontario eutanaasia teenusepakkujad on registreerinud 428 võimalikku seaduserikkumist, kuid mitte ükski neist pole jõudnud õiguskaitseorganiteni. Tundub, et Kanada meditsiinisüsteem on juba leppinud mõttega, et puudega elud võivad olla vähem väärtuslikud.
Kanada tapab juba praegu inimesi, kellel on puue või vaimse tervise häire. Seni on eutanaasia läbiviijad pidanud selleks leidma mõne muu ametliku põhjuse (näiteks märgiti Alan Nicholsi surmapõhjuseks „kuulmislangus“). Kuid kui 2027. aastal laiendatakse eutanaasia tingimusi ametlikult ka nendele juhtumitele, avanevad tõeliselt uksed massiliseks kuritarvitamiseks.
Lajata tehnoloogiahiidude tsensuurile ja jaga seda artiklit!
Kindlasti liitu ka Vanglaplaneedi uudiskirjaga, sest siis jõuab oluline info otse Sinu e-postkasti.
Vanglaplaneedi tegevuse toetamiseks on mitmeid erinevaid viise, vali endale sobivaim:
