Peeter Proos | Vanglaplaneet
Rootsi juhtivad teadlased hoiatavad, et poliitikute soov kiirustada tuule- ja päikeseenergia arendamisega võib lõppeda süsteemi ebastabiilsuse, kõrgete hindade ja sagedaste katkestustega, nagu see juhtus hiljuti Pürenee poolsaarel.
Uues raportis “Elekter iga hinna eest?” heidavad kolm Rootsi majanduse ja energiaeksperti – Per Fahlén, Magnus Henrekson ja Mats Nilsson – valgust taastuvenergia tegelikele kuludele ja ohtudele. Kuigi fookuses on Rootsi, on järeldused aktuaalsed kogu Euroopas, sealhulgas ka Eestis.
Professorite sõnul arvatakse ekslikult, et tuuleparkide lisamine elektrivõrku ei mõjuta süsteemi toimimist. Tegelikkuses võib suur osakaal ilmast sõltuvatel energialahendustel viia tõsiste häireteni. Rootsi teadlaste hinnangul aitas aprilli lõpus Hispaaniat ja Portugali tabanud ulatuslikule elektrikatkestusele kaasa asjaolu, et neis riikides pärineb 43% elektrist tuulest ja päikesest.
Rootsis kasvas taastuvenergia osakaal kümne aastaga seitsmelt protsendilt ligi kolmandikuni. Samal ajal on süsteemi stabiilsuse tagamine muutunud järjest keerulisemaks. Svenska kraftnät on juba aastaid hoiatanud, et kiire üleminek tuuleenergiale võib kaasa tuua võimsuspuudujäägi. Ainuüksi 2025.–2026. aastaks nähakse vajadust viie tuumajaama jagu lisavõimsuse järele.
“Elektrit ei toodeta enam vastavalt vajadusele – nüüd peab vajadus kohanduma ettearvamatu ja katkendliku pakkumisega.”
Oluliseks probleemiks on asjaolu, et tuulepargid asuvad hajusalt ja tarbijatest kaugel, mistõttu nõuavad need kulukat võrgu arendamist. Ka päikese- ja tuuleenergia ebastabiilsus sunnib ehitama paralleelseid süsteeme, mis suudaksid vajadusel tootmise üle võtta. See kõik on lisakulu, mille lõpuks maksab kinni tarbija.
Teadlased rõhutavad, et taastuvenergia suur osakaal tähendab, et reservvõimsus peab olema alati valmis. Näiteks söe- ja gaasijaamad, mida kasutatakse küll harvemini, peavad olema pidevas valmisolekus. See kas toob kaasa kõrgemad hinnad või nõuab toetusi, et jaamad ellu jääksid. Seda kinnitab Saksamaa näide: kuigi seal on taastuvvõimsusi kaks korda rohkem kui tegelik vajadus, tuleb suur osa elektrist endiselt fossiilkütustest.
“Elektrisüsteemist on saanud keeruline plaastritega lapitekk toetustest ja hädalahendustest.”
Veel üks aspekt, millest harva räägitakse, on tuuleparkide eluiga. Raportis tuuakse välja, et kuigi ametlikult räägitakse 25–30 aastast, töötavad maismaatuulepargid tihti vaid 15 ja meretuulepargid umbes 12 aastat. Samas nõuavad need pikaajaliselt suuri investeeringuid ja põhjustavad ka kinnisvara väärtuse langust.
Rootsis on hinnatud, et tuuleparkide rajamine on kinnisvaraomanikele põhjustanud kokku ligikaudu 100 miljardi Rootsi krooni suuruse kahju, mis teeb üle 8,9 miljardi euro. See summa peegeldab eelkõige kinnisvara väärtuse langust piirkondades, kuhu on püstitatud tuulegeneraatorid. Tuuleparkide visuaalne mõju, pidev müra, infraheli ja võimalikud tervisemõjud muudavad sellised piirkonnad vähem atraktiivseks elamiseks, mistõttu langeb seal ka kinnisvara turuväärtus. Tegemist on peidetud kuluga, mida taastuvenergia pooldajad sageli tähelepanuta jätavad, kuid mille reaalset mõju tunnevad tuuleparkide läheduses elavad inimesed oma vara hinnas väga otseselt.
“Väide, et tuul ja päike pakuvad odavat elektrit, on eksitav – tarbijad maksavad tasakaalustusteenuste, toetuste ja võrguarenduse eest.”
Alternatiivina nähakse raportis tuumaenergiat, mis suudab toota stabiilselt, paikneb tarbijatele lähemal ja ei nõua nii suurt koormust võrgu arendusele. Veelgi enam, teadlased kritiseerivad ideed, et suured akupangad võiksid olla lahendus energiasalvestuseks. Rootsil oleks sel juhul vaja akuparki, mis moodustaks kolmandiku kogu maailma 2024. aasta tootmismahust, ning selle maksumus ületaks 7% riigi SKTst.
“Selleks, et Rootsis tagada varustuskindlus akudega, oleks vaja kolmandikku kogu maailma salvestusmahust.”
Raporti autorid juhivad tähelepanu, et senised hinnangud tuuleenergia odavusest on eksitavad. Need arvestavad vaid börsihinnaga ega sisalda süsteemi stabiilsuse tagamisega seotud kulusid. Samuti tõdevad nad, et suur osa Rootsis toodetud tuuleenergiast müüakse fikseeritud hinnaga välismaale, mistõttu ei saa kohalik tarbija sellest kasu.
“Tuulegeneraatoritele makstakse järjest enam selle eest, et nad ei toodaks elektrit.”
Kokkuvõttes on Rootsi teadlaste seisukoht selge: ilmastikust sõltuvate energialiikide liigne osakaal nõuab suurt tehnilist ja rahalist pingutust, tekitab süsteemseid riske ning toob kaasa kulusid, mis sageli jäävad poliitilise retoorika varju. Lahendusena soovitavad nad suunata investeeringud töökindlatesse ja kontrollitavatesse tootmisviisidesse – eelkõige tuumaenergiasse.
