Irve.eu
17. detsember 2011
Tõlgin Rick Falkvinge postituse, sest see on Marslaste Pealetungi mõtteline järg, oluliselt vähem abstraktselt ja oluliselt teistsuguse inimese poolt. Ma pole päris kõigega nõus, aga see on jube tekst, mida oleks imelik mitte lugeda, sest Falkvinge on oma mõttekäigus üsna alasti. Mingit luba ma autorilt ei küsinud, sest tekst on CC0 järgi Vabakasutuses. Ühtlasi võite tõlkega samamoodi käituda.
Autor: Rick Falkvinge
Vaadates Ameerika Ühendriikide värdseadusi nimedega SOPA, PIPA ja NDAA, mis lähtuvad DMCA ja Patriot Acti eeskujust, olen hakanud mõistma, et suurim võimalik oht isikuvabadustele tundubki päriselt realiseeruvat.
Rootsi Piraadipartei sisene arutelu on pikemat aega olnud seisukohal, et meie ülesandeks on hoida ära Euroopa langemine totalitaarsesse fašismi. Ameerika Ühendriigid on kadunud; neid on lootusetu aidata või kuidagi parandada ja nad langevad. Meie ülesanne on hoida Euroopat neile rõõmsasti järgnemast ning ohelik ennetavalt läbi lõigata. Viis aastat tagasi oli see ilmne, täna on see karjuvalt ilmne.
VALUS ARTIKKEL
Kirjutasin seda artiklit üle 24 tunni, olles selle kirjutamisele nädal aega asendustegevusi leidnud. Harilikult, kui tean mida öelda, läheb mul artiklile 30-45 minutit. Seekord ei olnud probleem et ma poleks teadnud mida öelda, aga pigem see, et ma tahtsin öelda liiga palju ja ei teadnud kui kaugele julgen minna. Lõpuks otsustasin, et ei hoia end tagasi ja laon kõik mõtted lauale.
Sel teemal on hea meem, mida paljud tsiteerivad: Vabadust kaitsevad neli kasti: seebikast, valimiskast, vandekohtu boks ja laskemoonakast. Kasutada samas järjekorras.
Kuna mu blogi on globaalne pean Ameeriklaste sõnamängu veidi selgitama. Need neli kasti ei ole ilmsed neile kelle emakeel pole inglise keel ja kes elavad väljaspool Ameerika kultuuri –
Seebikast: Kast millel seisad tänaval kui püüad oma vaateid rahvale selgeks teha. Tinglikult räägime siin avaliku arvamuse kujundamisest.
Valimiskast: Vabad, üldised, ühetaolised demokraatlikud valimised. Kui seadused ei tööta ja rahvaesindajad seda ei mõista, tuleb nad asendada.
Vandekohtu loož: Kui rahvaesindajad probleemi ei näe, ei valitud ega need keda üldse valida on, on viimane kaitsevall kohtusüsteem, mis saab põhiõiguste riive puhul seaduseid tühistada.
Laskemoonakast: Kui süsteem on sellisel määral läbikorrumpeerunud, et kõik võimud tegutsevad ühena, ning seaduste muutmine põhiõiguste kaitseks ei õnnestu, on säilinud ainult üks võimalus.
Me oleme praegu kolmandas kastis ja see hakkab vaikselt lagunema. Ma püüan teist taaskäivitada, surun vastu, vähemasti Euroopas. Samas on see meeletu töö, hoolimata rehkendusest, mis ütleb, et seda saab teha. Mis on hullem: võimulolijad püüavad luua keskkonda, milles faktid ja haridus on mingi lapsik segav faktor.
Valitsemisprotsess on muutunud sallimatuks teaduse suhtes, mõjufaktoritena peamiselt neli huvirühma, kes ükski ei taha näha fakte nende ideoloogiasse-religiooni sekkumas. Valgustusajastu õppetunnid on muutumas takistuseks. Informatsioonist on saanud midagi ohtlikku, ometi levitatakse seda igapäevaselt enneolematus tempos. Võib olla on see ka põhjus, miks seda ohuna nähakse.
“Pelga teda, kes tahab piirata sinu ligipääsu informatsioonile, sest oma südames näeb ta end sinu isandana.” – Volinik Pravin Lal
Toimuvate muutuste taga on neli võtmegruppi. Igaüks panustab omal moel, kuid koos on nad ühiskonna tasalülitamiseks täiuslik seltskond.
Tehniliselt ignorantsed poliitkud: Otsustajad ja seadusandjad kes mitte ainult ei saa aru oma seaduste ja otsuste järelmõjudest tehnoloogiale, vaid kes samal ajal tunnevad ka uhkust ühiskonna infrastruktuuri mittemõistmise üle: justkui oleks selle mõistmine neile kuidagi alandav. Samuti püüavad nad ülejäänud kolme seltskonna silmis kannuseid tenida ja naeruvääristavad oma kolleege, kes laual olevate ettepanekute tehnoloogilisi tagajärgi mõistavad.
Kopeerimisõiguste tööstus: Tööstus, mida tänaste inimõiguste ja infotehnoloogia koosmõju väljasuremisega ohustab. Kuna tehnika arengut kuidagi tagasikerida ei kannata, tuleb sihtida seda teist asja.
Turvahangeldajad: Väga vähesed valitud inimesed, kes teenivad ükshaaval inimõigusi rünnates suuri summasid. Mõelge näiteks lennujaama alastiskänneritele. Sama tüüpi rahvas algatab kasumi nimel sõdu: “Meid ei koti kui tuhandeid sureb”. Miks mitte nimepidi “Halliburton” ja “Blackwater Security”? (Tõlkija märkus: skandaalne Blackwater vahetas hiljuti teistkordselt nime ja ei ole enam Xe vaid Academi.)
Valitud antiliberaalised fundamentalistid: Meil ei tule puudust inimestest kes teenivad ütlemisest kuidas keegi elama peaks. Tahavad nad sinu õigusi rikkuda säilitamaks kristluse, islami või sotsialismi väärtusi või mõne muu väljastpoolt laekuva kõigi vastuste teadmist teesklemist käsiraamatu väärtusi; on nad kõik sisuliselt sarnased. Kõige hullemad neist on need, mis teesklevad et teevad seda “laste nimel” nagu ECPAT.
Kui nad kõik kokku saavad tekib täiuslik kooslus loomaks poliitikat, mis pole suunatud inimestele vaid pigem nende vastu, väga kitsaste erihuvide edendamiseks. Nii kehtestatud seadustel ei ole meie inimõiguste äravõtt probleemiks, alustades õigusest privaatsusele ja sõna- ja väljendusvabadusele (autorikaitsetööstus) kuni meie õigustele vabalt tänaval ringi jalutada kuni õiguseni elada (turvahangedajad). Selleks on tarvis luua keskkond, mis oleks faktide ja sõltumatute uuringute suhtes võimalikult vaenulik. See on juba ära korraldatud (taas: autorikaitsetööstus, “terrorism”).
Toome näiteks poolpoliitilise kriminoloogia teaduse. See on tõenditel põhinev teadus sellest mis uurib seda, mis juhtub kui korraldad oma seadused, korrakaitse ja kohtusüsteemi mingil kindlal moel. See sisaldab terminit ennetuslävi (Põlve otsas tõlkija märkus: marginal deterrence originaalis; kui keegi paremaga lagedale tuleb, andke teada) mis lühidalt ütleb et kui keegi kuriteo sooritab, soovid et ta ei läheks vägivaldseks ning alati peab olema karmim karistus mida vältida.
Näiteks kui sul oleksid röövi ja mõrva eest samad karistused, oleks röövlil loogiline iga ohver tappa, sest kinnipüüdmisel ei ole ju vahet. Pigem vastupidi — sul on kinninabimisel üks tunnistaja vähem. Seetõttu tahad et karistus mõrva eest oleks oluliselt kõrgem kui röövi eest. See on näide ennetuslävest.
Eile öösel ignoreeris Ameerika Ühendriikide Senat kõike selle teaduse poolt öeldut ja hääletas 86 poolt- ja 13 vastuhäälega, et igaüht võib kohtusüüdistuste ja kohtumõistmiseta igavesti vangistada või hukata. 86 poolt ja 13 vastu! See on see, mida mõtlen öeldes, et Ameerika Ühendriigid on juba kaotatud. Mis juhtub kui ei ole vahet kuitahes palju sa seadustest kinni võid pidada, kui sind igal hetkel kongi või seina äärde võib panna? Kui isegi puudub ettekääne kohtuprotsessi etendada? Säutsusin sellest eile. Viitasin isegi neljandale kastile.
Lisaks on alanud ka mõtteväänamine tavaliste protestijate suhtes. Inimeste vastu kes ei nõustu Mehega. Lõputu kinnipidamine ja hukkamine on midagi, mida Ameerika Ühendriigid kasutavad ainult “terroristide” puhul, kuid samal ajal on tavalised piketil protesteerijad “madalatasemelised terroristid”. Ei ole raketiteadus mõista kuhu see viib, isegi kui enamust inimesi mõjutab normaalsuskalle — soovimatus näha sündmusi mis nende silme all lahti rulluvad. Nagu öeldud saab Ühendriikides olema paar väga tumedat aastakümmet.
Tahaksin olukorra tõsidust illustreerida. Kui selliseid seadusi on jõustatud ning mõned inimesed on kadunud, kui sa näed paari politseiametnikku enda poole tulemas, on üsna loogiline nad kaugelt tappa. Midagi hullemat sinuga nagunii juhtuda ei saa ning see suurendab su võimalikku isikuvabaduse määra. Inimesed kogunevadki kokku ja hakkavad just seda tegema — imekiiresti. Sel hetkel ei ole seadused enam olulised (isegi kui kohtuprotsesse etendatakse); tänavatarkus otsustab kas elad või sured, sõna otseses mõttes.
Rootsis oli paari aasta eest sarnane normaalsuskalde juhtum, kui privaatsust kaotati üldise pealtkuulamise kehtestamisel. Igaüht sai ja tohtis hulgi ilma kohtu loa, teatise ja kuriteokahtluse või millegi taoliseta pealt kuulata. Protestidemonstratsioone organiseerides ja seadust sõna-sõnalt möödujatele ette lugedes ei suutnud nad meid uskuda. Lihtsalt ei uskunud, et see toimub, nad arvasid, et me mõtlesime selle välja ja see oli liiga ebaloogiline et seda üldse kontrollima minna. See oli kõige frustreerivam aeg minu poliitikukarjääris. Kirjutan sellest mõni teine kord.
Samas illustreerib see üht teist mõtet. Iroonilisel moel ei suuna siinsed põhirelvad suurel kiirusel liikuvat tina, vaske ega terast vaid tegemist on mobiiltelefonidega. Kui jälgida nooremat põlvkonda — nooremat poolt kogu elanikkonnast — kui nähakse kuritegu haaratakse mobiiltelefoni järele, aga politseid ei kutsuta. Nad võtavad telefonid, hakkavad salvestama, eelistatavalt nii, et salvestamine toimub kuskil mujal kui telefonis, (millel on oht sündmuste käigus kannatada saada).
Slim Amamou, kes on Tuneesia Piraadipartei aktivist kes teenis riigisekretärina Tuneesia valitsust juhtis tähelepanu, et kõigil Araabia Kevade aktivistide fotodel on näha teisi inimesi sama stseeni telefonidega salvestamas. Seega ei sisaldanud revolutsiooni küttematerjal mitte ainult kütet ennast — igas osas oli salvestatud ka nähtav juhend kuidas ülekohut dokumenteerida.
On põhjus, miks ülikkond võrku kontrollida soovib. Põhjus on sama, miks meie sellele vastu peame seisma.
Usun, et peame tingimusteta valima demokraatia; seni kuni vabaduseni läbi demokraatia pääseb. Paraku on see tee sulgumas — seda sulgevad meie poolt valitud ametnikud teatud huvirühmade huvides. Kasum ning fundamentalism. See ei ole veel sulgunud aga paljud tegutsevad selle nimel palavikuliselt.
Olen keskealine Euroopa mees. Kõrgelt haritud ettevõtja. Mind on koguni tunnustatud kui üht maailma parimat mõtlejat. Olen surunud presidentide, valitsusliikmete ja riigisekretäride käsi. Mul ei ole valitsuselt omi asjatoimetusi tehes absoluutselt midagi karta. Loogiliselt võetuna peaksin olema üks viimaseid inimesi kes taipab, et asjad nii võivad minna.
See mõte ei ole nii kõhedusttekitav kui ma eksin, kui siis kui mul on õigus: ma võin eksida. Võib-olla on paljud teised seda mõelnud, aga pole öelnud. Kui nii, siis väga suur osa elanikkonnast on Araabia Kevadet vaadanud ja vaimselt mõelnud, et neil on vaja oma eluajal sama teha.
Paljud arvavad, et Euroopa (ja eriti Põhjamaad) on särav lootusemajakas. Illustreerin jätkuartiklites et on poliitikud kes tahavad teha kõik, et Ameerika Ühendriikidele pimedusse järgneda. Aga — rõhutan — Euroopa on veel päästetav. Siin saab aktivist asju muuta, nagu ka töö poliitikuna, raske töö tänaval. Me suudame seda pöörata. Suudame Suudame ja peame.
Ma ei taha jõuda artiklis kirjeldatud olukorda. Ei taha. Ma tahan kiruda maapõhja kõik need inimesed kes seda loovad ja mind sel teemal mõtlema sunnivad. Aga kui pärast aastatepikkust protestimist ja tööd mujale minekuks mind sellesse lohistatakse, luban adapteeruda, võitlen vabaduse eest nagu suudan ja oskan, aitan ka teistel organiseeruda. Ma olen ületanud punkti kus mu ettevalmistused on vaid mentaalne mäng ja olen tegudes arvestamas hirmutava armistava võimalusega et asjad lähevad väga väga jubedaks.
Relv ja märklaud artiklipeas oleval fotol ei pärine pildipangast nagu 99% fotodest mu blogis. Pildistasin selle oma kirjutuslaual pool meetrit kohast kus istun.
