Venemaa ja Hiina püüavad interneti ÜRO organisatsiooni kontrolli alla saada

Lauri Laugen
Delfi
22. veebruar 2012

USA föderaalse kommunikatsioonikomisjoni liige Robert M. McDowell kirjutab Wall Street Journalis, et 27. veebruaril algab Genfis diplomaatiline protsess, mille tulemus võib olla uus leping, mis annab ÜRO-le enneolematu võimu interneti üle. Selle eestvedajad on Venemaa ja Hiina.

Venemaa peaminister Vladimir Putin ütles eelmise aasta juunis, et tema ja tema liitlaste eesmärk on kehtestada rahvusvaheline kontroll interneti üle rahvusvahelise telekommunikatsiooniliidu (ITU) ja ÜRO alluvuses oleva lepingulise organisatsiooni kaudu, kirjutab McDowell Wall Street Journalis.

Need uued ettepanekud keeraksid pea peale praegused internetireeglid, mis kehtivad alates 1988. aastast, kui 114 riigi esindajad kogunesid Austraaliasse, et sõlmida kokkulepe, mis sillutas teed rahvusvaheliste telekommunikatsioonide dramaatilisele liberaliseerimisele. See isoleeris interneti majanduslikest ja tehnilistest regulatsioonidest, kirjutab McDowell.

Alates interneti kasutuselevõtust on insenerid, teadlased, huvigrupid ja teised kogunenud valitsusvälistesse organisatsioonidesse, et seda käigus hoida paljude osanikega juhtimismudeli alusel. See konsensusel ja erasektoril põhinev lähenemine on olnud interneti fenomenaalse edu juures võtmetähtsusega.

Nüüd aga tahavad Venemaa, Hiina ja nende liitlased ITU 193 liikmesriigi hulgas 1988. aasta kokkuleppe üle vaadata ja laiendada selle sätteid varem reguleerimata aladele. McDowelli sõnul on hirmuäratav isegi osa ettepanekute lugemine, mis võidakse detsembris Dubais toimuval konverentsil rahvusvaheliseks seaduseks muuta:

– Allutage küberjulgeolek ja andmekaitse rahvusvahelisele kontrollile;

– Lubage välisriikide telefonifirmadel võtta tasu „rahvusvahelise“ internetiliikluse eest, võibolla isegi „klikkide alusel“ teatud veebilehtede puhul, eesmärgiga tekitada tulu riiklikele telefonifirmadele ja riigikassadele;

– Kehtestage enneolematud majanduslikud regulatsioonid praegu reguleerimata internetiliikluse kokkulepete kohta, mida nimetatakse ingliskeelse sõnaga peering;

– Kehtestage esimest korda ITU kontroll vabatahtlike interneti juhtimise organisatsioonide tähtsate funktsioonide üle. Näiteks sellise mittetulundusliku organisatsiooni üle nagu Internet Corporation for Assigned Names and Numbers, mis koordineerib maailma .com ja .org internetiaadresse;

– Allutage rahvusvahelisele kontrollile Internet Engineering Task Force, Internet Society ja teised vabatahtlikud organisatsioonid, mis loovad inseneri- ja tehnilised standardid, mis võimaldavad internetil toimida;

– Reguleerige rahvusvaheliselt mobiiltelefonide rändlusteenused.

McDowelli sõnul intrigeerivad need ideed eriti paljusid riike arenevas maailmas, sealhulgas Indiat ja Brasiiliat. Kuigi internetipõhised tehnoloogiad parandavad igal pool miljardite inimeste elusid, leiavad mõned valitsused, et neid on kõrvale jäetud ja tahavad enese kätte suuremat kontrolli.

Kontrolli alla võetud internet mõjuks hävitavalt ülemaailmsele vabakaubandusele ja rahvuslikule suveräänsusele. See tooks internetile kõige rohkem kahju arenevas maailmas, aga ka ülemaailmselt, sest tehnoloogid oleksid sunnitud küsima innovatsiooniks ja investeerimiseks bürokraatide luba, kirjutab McDowell.

Ülevalt juhitud tsentraliseeritud rahvusvaheline katus on vastandlik interneti arhitektuurile, mis on piirideta võrgustike ülemaailmne võrgustik, kirjutab McDowell. Ükski valitsus, rääkimata valitsustevahelisest organisatsioonist, ei suuda teha tehnilisi ja majanduslikke otsuseid valguse kiirusel liikuvas internetiajas.

Kontrollimeelsed jõud on seni McDowelli sõnul palju energilisemad ja organiseeritumad. Neil on ITU 193 riigi hulgas vaja vaid lihthäälteenamust. Ükski riik ei saa vetot panna. Mõnedel hinnangutel pooldaks valitsustevahelist internetikontrolli umbes 90 riiki. Enamusest on puudu seitse.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.