Martin Helme: koos euroliiduga saame ka Venemaa

Alo Raun
Postimees
23. oktoober 2012

Kui eurovalitsusi hakkab moodustama europarlament, nagu unistab ekspeaminister Mart Laar, siis hakkab neid moodustama tegelikult saksa rahvas, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhatuse liige Martin Helme Postimehe arvamusportaalis.

2003. aastal, kui Eestis toimus rahvahääletus Euroopa Liitu astumiseks, vandusid kõik Eesti poliitilised jõud, et Eesti ei lahustu suures eurokatlas, sest me pooldame ainult tihedat riikidevahelist koostööd, mitte föderaalset superriiki.

See väide oli kahepalgeline algusest saadik, sest juba kümne aasta eest oli üheselt selge, mis suunas Euroopa Liit liigub. Tänaseks on ta kohale jõudnud ja nüüd pole enam ühelgi euromeelsel poliitikul võimalik lihtsalt rääkida suveräänsuse säilitamisest ja riikide liidust – sedavõrd teravas vastuolus reaalsusega on tegelik Euroopa Liit ja meie poliitikute senine euroretoorika.

Siit tulenevalt ka üsna jõuline ümberpositsioneerumine. Asi taandub tegelikult väga lihtsale küsimusele: kas pooldada eestlaste iseotsustamisõigust või pooldada enda andmist kellegi eestkoste alla.

Mida eestkoste all olemine tähendab, peaks igaühele olema selgeks saanud seoses EFSF ja ESMiga. Kogu Eesti võimueliit pooldab reservatsioonideta Eesti allutamist Saksamaa eestkostele. Seda tehakse küünilises teadmises, et sakslased on meid ajaloos korduvalt venelastele maha müünud ja teevad seda kõhklematult jälle.

Piisab kui märkida Nord Streami. Või euroliidu teise tuumikriigi Prantsusmaa Mistrali müüki Venemaale. Piisab kui meenutada, kuidas reageeris Euroopa Venemaa kallaletungile Gruusiale. Või millise surve alla pani Berliin meid «venelastega ära leppimiseks» pärast aprillimässu 2007. aastal.

Samamoodi, nagu meie kohalik võimueliit ei saa enam varjata asjade tõelist olemust ja liikumissuunda, ei saa seda varjata Brüssel. Euroopa Liit on alati koos püsinud hirmutamise ja äraostmise taktikal. Nüüd on raha otsa saanud, mis tähendab, et järgi ongi jäänud ainult hirmutamine.

Iroonilisel ja paradoksaalsel kombel hirmutatakse meid Eestis Venemaaga, mis, kui vaadata eelmist lõiku, peaks iseenesest olema mittetoimiv. Aga meil on 10-15 aasta jooksul avalikkusele tekitatud teatav pavlovi refleks, mis tingib, et täiesti irratsionaalselt usutakse, nagu oleks meie valik Venemaa või Euroopa Liit, andmata endale aru, et nende kahe asja vahel käib hoopis «ja».

Mina (ja muide ka mitte minu erakond) ei poolda mitte mingil juhul mitte ühtegi väljakäidud ideed seoses euroliidu arenguga. Arvestades Eesti rahvaarvu on täiesti selge, et kui eurovalitsusi hakkab moodustama europarlament, siis hakkab neid moodustama saksa rahvas.

Kui europarlamendi liikmeid hakatakse valima mingite hiigelsuurte ringkondade põhjal, siis eestlasi sinna enam ei satu – rootslased ja soomlased lihtsalt hääletavad oma rahvuskaaslased sisse ja kogu lugu.

Minu ettekujutuses peab Euroopa Liit liikuma tagasi oma algupärase idee juurde, milleks oli tihe majandusalane koostöö sõltumatute Euroopa riikide vahel. Kui ta seda ei tee, siis seisab ees väga ebameeldiv lähitulevik sel lihtsal põhjusel, et Euroopa rahvad (eestlased, muide, kaasa arvatud!) ei ole nõus andma ära õigust kehtestada ise oma makse ja otsustada ise oma eelarvekulude üle.

Kuna vabalt ja demokraatlikult seda nõusolekut ei saada – eks pressige Laarilt või Ansipilt välja lubadus korraldada sel teemal referendum – minnakse pettuse, ähvarduse ja jõu teed. See pöörab inimesed veel karmimalt euroliidu vastu kõikjal.

Pankrotis riigid tuleb pankrotti lasta, mitte muuta nende võlgasid kõikide mureks. Pankrotis pangad tuleb samuti pankrotti lasta. Ilma selleta ei ole lootustki, et saaks toimuda majanduses vajalik puhastumine ja restruktureerumine.

Euro tuleb ajaloo prügikasti saata ja taastada rahvuslikud valuutad, et taastada rahvuslike majanduste jaoks eluoluline puhvermehhanism, mis aitab neil taastada oma konkurentsivõime ja hoida väliskaubandus pikas perspektiivis tasakaalus.

Kõike seda ei kavatseta muidugi mitte mingil juhul teha, sest Euroopa poliitiline koorekiht – selle Eesti osa muuhulgas – on kindlalt otsustanud luua Euroopa Ühendriigid ja seda ebademokraatlikku moodustist siis valitsema hakata.

See saab lõppeda ainult vägivalla ja krahhiga – tegelikult vägivald ja kaos ongi juba Euroopa tänavatel. Eesti teeks targalt, kui ta tõmbaks enda jaoks maha selged punased jooned, millest ta üle ei astuks, vaid ütleks kõigile ausalt välja, et ta pigem lahkub liidust, kui nõustub nende uute reeglitega.

keskvalitsuse moodustamine, teiste riikide ja pankade võlgade maksmine, eelarvete ja maksude kooskõlastamine keskuses, samuti ühtne justiitssüsteem ning julgeolekuaparaat on kindlasti taolisteks punasteks joonteks.

Ekspeaminister Mart Laar esitas laupäevases Postimehes enda nägemuse sellest, kuidas tuleks Euroopa Liidu juhtimist reformida, et ühendus taas tugevaks muuta. Ta soovitas luua mitme riigi peale ühised europarlamendi valimisringkonnad, koostada eurokomisjon nende valimiste tulemusena ning nii, et kõigi väikeriikide esindajad ei ole seal iga kord esindatud.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.