Mart Helme: Araabia kevad on tegelikult diktaatorite õpikoda

Mart Helme
Delfi
11. aprill 2012

Araabia kevad, mida läänes tervitati demokraatia võidukäiguna Lähis-Idas, ei toonud tegelikult sinna demokraatiat,vaid lõi hingekella värvilistele revolutsioonidele.

Tekkisid ju pärast sellenimeliste riigipöörete võidukäiku Serbias, Gruusias, Ukrainas ja Kõrgõzstanis ning autoritaarsete režiimide edukat kukutamist Tuneesias ja Egiptuses juba sissetöötatud ja pealtnäha lollikindlates protsessides tõrked.

Jeemenis, Liibüas ja Süürias selgus värviliste revolutsioonide lääne ideoloogide ja importööride pahameeleks, et sugugi mitte kõik diktaatorid pole papist poisid ning et nende kukutamiseks ei piisa lihtsalt kohalike protestimeeleolude ning hõimu- ja usuvastuolude lõkkelepuhumisest ja ebapopulaarseks muutunud valitsejate vastu suunamisest. Diktaatorid näitasid oma kukutajatele hambaid. Ja otsustavalt.

Liibüas viis see pealtnäha rahvusvahelise, tegelikult lääne interventsioonini, Jeemenis loobus senine president visa vastupanu järel küll võimust, kuid tegelikult lääneriigid seal oma eesmärke ei saavutanud, Süürias kestab aga väljast õhutatud kodusõda edasi ja ülekaal selles on endiselt president Bashar al-Assadi ning teda toetavate kristlaste ning teiste vähemuste poolel. Viimased teavad lihtsalt, et võitlevad elu ja surma peale, kuna kaotuse korral ähvardab neid ei miski muu kui täielik mahatapmine võimu haaranud sunniitide poolt.

Kristlastevastane vägivald Egiptuses

Muide: vähetuntud kuid kõnekas fakt on siinkohal see, et nii Iraagis kui Egiptuses kasvas sealsete diktaatorite kukutamise järel kristlastevastane vägivald hüppeliselt, kusjuures ei Iraaki okupeerivad USA ja tema liitlaste väed ega Egiptuse riigipöörde heaks kiitnud lääneriikide valitsused pööranud (ja ei pööra jätkuvalt) sellele erilist tähelepanu.

Vene talv pidi tooma värvilise revolutsiooni ka Moskva tänavatele ning kukutama Vladimir Putini režiimi juba enne, kui ta kolmandat korda presidendi ametisse valitakse. Ent nagu Liibüas ja Süürias, tekkis siingi tõrge. Võim oli varasemate värviliste revolutsioonide poliittehnoloogiaid analüüsinud ning ohu tõrjumiseks valmistunud. Lumerevolutsioon ebaõnnestus. Ning ebaõnnestub ka mistahes muu nime all. Varasemast tuttavat mustrit pole Venemaal lihtsalt võimalik enam kasutada.

See tähendab, et Venemaa puhul liigub vastasseis Putini režiimi ja USA ning tema liitlaste vahel uuele tasandile ja selleks tasandiks saavad jõustruktuurid. Paljudele kõrgematele sõjaväelastele ebamugav armeereform ja ohvitseride juba nõukogude ajast pärit vastumeelsus kagebiitide suhtes loovad siin fooni, mis muude asjaolude kokkulangemise korral võiksid Venemaal osava manipuleerimise korral viia sõjaväelise riigipöördeni.

Et Putin selle võimalusega ka arvestab, näitab vene infoagentuuride vahendusel avalikkuseseni jõudnud teave selle kohta, nagu plaaniks Kreml luua otseselt presidendile alluva sõjaväelise struktuuri, mida nimetatakse Rahvuskaardiks. Selle isikkoosseis komplekteeritakse lõviosas elukutselistest sõjaväelastest, kelle lojaalsus presidendile on vankumatu ja professionaalsus ning võitlusvõime ületavad oluliselt valdavalt kutsealustest koosneva tavaarmee liikmete oma.

Diktaatori edu sõltub armee lojaalsusest

Võime siinkohal tõmmata veel kord paralleeli Süüriaga, kus Assad püsib endiselt võimul just tänu armee ja julgeolekujõudude lojaalsusele. Ning vastupidi: Liibüa diktaator Gaddafi langemisel mängis olulist rolli just paljude sõjaväeüksuste ja ohvitseride ebalojaalsus.

Seega võime tõdeda, et taas kord on Putin oma vastastest sammu võrra ees ning kindlustanud oma positsioonid võimaliku ofensiivi vastu juba enne, kui need rünnaku alla on sattunud.
Tegelikult tabab Putin isiklikke relvajõude luues mitu kärbest korraga. Esiteks saab ta üksused, mis on mugavalt kasutatavad tänavarahutuste maha surumiseks.

Teiseks saab ta kõrgekvaliteedilise erasõjaväe, mille eiramine rahulolematute kindralite poolt tähendab igasuguse riigipöördekatse puhul kodusõda, mille võitmiseks puuduvad kindralitel šansid.

Ühtlasi saab Putin endale aga ka sõjaväe, mille kasutamine ootamatute löökide andmiseks lähivälismaal (ka Eesti vastu) on palju mugavam, paindlikum, bürokraatiavabam ja ka militaarsest seisukohast operatiivsem kui Kaitseministeeriumi masinavärgi käivitamine. Selle tagab lihtsalt otse Kremlist lähtuv ja sisuliselt ainuisikuline käsuliin.

Siinkohal väärib tähelepanu info, et loodava Rahvuskaardi käsutusse antakse transpordilennukid ning üksuste hulka lülitatakse ka dessantväelased. Ehk siis: väed peavad olema mobiilsed. Ning seda kindlasti mitte üksnes siseriiklikult.

Venemaa remilitariseerimine

Tegelikult liigub Kreml Rahvuskaarti luues pika sammu edasi Venemaa remilitariseerimisel ning valmistumisel jõuliseks tegutsemiseks suurema rahvusvahelise konflikti (näiteks Iraani ründamine) tingimustes. Me ei pruugi, kuid võime sel juhul osutuda Kremli üheks sihtmärgiks.

Resümeerides tuleb meil seepärast tõdeda, et paradoksaalsel kombel ei kujunenud liberaalide poolt rõõmuhõisetega tervitatud Araabia kevad mitte demokraatia kooliks, vaid hoopis diktaatorite ja autokraatiate võimul püsimise õpikojaks. Mis aga kõige kahjulikum: see kiskus veelgi madalamaks rahvusvahelise õiguse poolt püstitatud barjäärid suurriikide sekkumisele teiste riikide siseasjadesse, diskrediteeris lääneriike ning tõukas ennast ohustatutena tundvad Venemaa ja Hiina senisest veel agressiivsema välis- ja kaitsepoliitika rajale.

Venemaal aitasid Araabia kevad ja Vene talv aga kaasa mitte üksnes Putini valimisele Kremlisse, vaid ka tema pikaajalisele püsimisele seal. Putin ise tõestas ja tõestab paraku jätkuvalt, et on tänapäeva suurriikide juhtidest üks kõige paindlikumaid, kavalamaid ja teovõimelisemaid, jättes lääne liidrid nende omaduste poolest kaugele selja taha.

NB! Putin on väga ohtlik mees ja hetkel pole talle üha dekadentlikumaks muutuvas läänes võrdset vastast. Naeruväärne intsident kirikus huligaanitsenud punkbändi kilbile tõstmisega üksnes kinnitab tasemete erinevust. Kui vaja, valib Putin kasvõi Süüria variandi, kuid ta ei lase mõnel lääne marionetil Kremlis endale jalajälge selja peale lüüa. Selle lihtsa ja vaieldamatu tõsiasjaga oleks aeg juba arvestada.

Ja mida teeb siis USA, mida teeb NATO? Sekkub nagu Liibüas? Come on… On õigupoolest vaid üks viis Putini kukutamiseks ja tõelise rahvarevolutsiooni esilekutsumiseks Venemaal. Selleks on nafta- ja gaasitarnete lõpetamine Euroopasse. Aga seda ei juhtu. Ja kuni seda ei juhtu, on mõttetu rääkida ka Putini režiimi langemisest.

Ajaviiteks, Pussy Rioti toetuskontserdil dekadentlikult õlut rüübates, võib selle üle muidugi ju targutada.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.