Lastekaitse: saame hädasolevate laste kohta teavet iga nädal

Martin Smutov
Postimees
7. november 2011

MTÜ Lastekaitse Liidu programmijuhi Merit Lage sõnul saavad nad iga nädal telefonikõnesid ja e-kirju, kus palutakse abi ja teavet hädasolevast lapsest teatamiseks.

Lade sõnul on teatajateks olnud näiteks vanemad vennad või õed, kes näevad ja mõistavad, et nooremat last väärkoheldakse. Kuid teateid on tulnud ka lasteaiast, kus mõni ema või isa märkab enda lapse sõbra hirmu kojumineku ees.

Lisaks on tulnud infot naabritelt, kes on kõrvalkorterist korduvalt kuulnud kahtluseid helisid.

«Abi on palunud ka laps ise,» lisas Lage.

Tema sõnul on liidu võimuses soovitada teatanud kodanikul abivajavast lapsest teatada kohaliku omavalitsuse lastekaitse spetsialistile või politseile.

«Kui teatajaks on laps ise, siis oleme soovitanud leida mõni usaldusväärne täiskasvanu: õpetaja, koolipsühholoogi või sugulase ja rääkida oma murest talle ning pöörduda siis koos,» sõnas Lage.

Lage kinnitusel võib laps ka otse lastekaitsespetsialisti või politsei poole pöörduda. Võimalus on pöörduda ka 116111 lasteabi  telefonile, ka sealt saadetakse info edasi kohaliku omavalitsuse spetsialistile.

Lage tõstis esile, et MTÜ lastekaitse Liit on organsatsioon, mis aitab kaasa lapsesõbralikuma ühiskonna kujunemisele, kuid MTÜna saavad nad vaid mõjutada inimeste hoiakuid ja arusaamu füüsilise karistamise ja karistamise kasutamise suhtes  kasvatusmeetodina.

Lage sõnul annavad nad välja ajakirja «Märka Last» (ajakiri.lastekaitseliit.ee), peagi ilmuvas sügisnumbris on pikalt juttu sellest, kuidas teatada abivajavast lapsest.

Samuti pakutakse koolitusi, mida lasteaiad ja koolid saavad tellida nii oma kollektiivile kui ka lapsevanematele.

Allikas

Politsei: räägi ja ära peksa

Katkend George Orwell’i (Eric Arthur Blair) romaanist “1984”, mis kirjeldab totalitaarsest tulevikuühiskonda, millele ka meie sammhaaval läheneme. Järgnevad read on siia lisatud selleks, et illustreerida antud uudise sügavamat olemust.

… Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi raamas. See nägi välja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin äsja kőik segi trampinud. Pőrandal vedelesid sporditarbed: hokikepid, poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pööratud määrdunud spordipükse, ja laual oli kuhi musti toidunőusid ning kortsunud vihikuid. Seintel oli Noorsooühingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat. Kogu majale ühisest keedetud kapsa lőhnast tungis siin läbi vänge higilehk, mis kuulus – see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada, – isikule, keda parajasti kohal polnud. Teises toas püüdis keegi kammi ja tualettpaberi abil kaasa mängida marsimuusikat, mida tuli ikka veel teleekraanist.

“Need on lapsed,” ütles proua Parsons, heites areldi pilgu ukse poole. “Nad pole täna välja saanud. Ja muidugi – -” …

… Parsons oli Winstoni kaasametnik Tőeministeeriumist. Ta oli tüse, kuid toimekas ja rabavalt rumal mees, täis nürimeelset vaimustust, – üks neid täiesti kőhklematuid ustavaid rügajaid, kellest Partei stabiilsus sőltus rohkemgi kui Mőttepolitseist. Äsja, kolmekümne viieselt, oli ta peaaegu vägisi Noorsooühingust välja arvatud, aga enne Noorsooühingusse astumist oli tal őnnestunud Luurajate ridades aasta üle määratud aja olla. Ministeeriumis oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei läinud mőistust vaja, aga samal ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kőigis teistes komiteedes, mis organiseerisid ühismatku, spontaanseid meeleavaldusi, säästukampaaniaid ja muid vabatahtlikke üritusi. Piipu imedes vőis ta vaikse uhkusega teatada, et ta on viimase nelja aasta jooksul igal őhtul Ühiskondlikust Keskusest läbi astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tőendus, saatis teda igal pool, kus ta liikus, ja jäi temast maha ka pärast tema lahkumist. …

… Jalgu trampides ja kammipilli joristades tormasid lapsed elutuppa. …

“Käed üles!” röögatas üks metsik hääl.

Üheksa-aastane kena välimusega sitke poiss oli laua varjust püsti karanud ja sihtis Winstonit mänguautomaatpüstoliga, temast paar aastat noorem őde matkis venna liigutust puutükiga. Mőlemal oli seljas Luurajate vorm: lühikesed sinised püksid, hall särk ja punane kaelarätt. Winston tőstis käed pea kohale, aga tal oli väga ebameeldiv tunne, poisi käitumine oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mängu.

“Sa oled reetur!” röökis poiss. “Sa oled mőtteroimar! Sa oled Euraasia spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind soolakaevandusse!”

Ja äkki pistsid nad tema ümber karglema, karjudes “reetur” ja “mőtteroimar”, ja väike tüdruk jäljendas venda igal sammul. See oli kuidagi kőhedust tekitav nagu tiigripoegade mäng, kellest kasvavad peagi inimsööjad. Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, üsna ilmne soov Winstonit lüüa vői peksta ja teadmine, et ta on peagi küllalt suur, et seda teha. Hea veel, et tal ei ole tőelist püstolit, mőtles Winston.

Proua Parsonsi silmad vilasid närviliselt Winstonilt lastele ja tagasi. Elutoa valguses märkas Winston üllatusega, et kortsudes naise näol [oligi] tolm.

“Nad on täna nii lärmakad,” ütles ta. “Nad on pettunud, et nad ei saanud poomist vaatama minna, see’p see on. Minul pole aega neid viia, ja Tom ei ole veel töölt tulnud.”

“Miks me ei lähe poomist vaatama?” möirgas poiss täiest kőrist.

“Poomist vaatama! Poomist vaatama!” lällutas väike tüdruk ringi keksides.

Winstonile meenus, et mőnedes sőjaroimades süüdistatud euraaslastest vangid pidi sel őhtul Pargis üles poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli populaarne vaatemäng. Lapsed nőudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston jättis proua Parsonsiga hüvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud mööda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse. Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pööras ümber ja nägi proua Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat taskusse.

“Goldstein!” karjus poiss, kui uks ta järel sulgus. Aga kőige enam rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal näol.

Tagasi oma korteris, möödus ta kiiresti teleekraanist ja istus uuesti laua taha, ikka veel kukalt hőőrudes. Muusika teleekraanist oli lőppenud. Selle asemel kirjeldas sőjaväelase järsk hääl julma naudinguga Islandi ja Fääri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust.

Selliste lastega, mőtles ta, on selle vaese naise elu küll hirmus. Veel aasta vői kaks, ja nad hakkavad teda ööl kui päeval jälgima, otsides ketserluse märke. Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mőttessegi Partei distsipliini vastu mässu tősta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kőike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine – laste jaoks oli see nagu imetore mäng. Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mőtteroimarite vastu. Üsna tavaliseks oli muutunud üle kolmekümneaastaste inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka pőhjust, sest peaaegu iga nädal kirjutati “Timesis” väikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt “laps-kangelane”), kes, kuulnud mőnd kompromiteerivat märkust, olid vanemate peale Mőttepolitseis kaevanud.

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.