Johan Norberg: Euroopat ootab lagunemine, kui kohe midagi ette ei võeta

Tõlkis Eimar Rahumaa
Eesti Ekspress
2. september 2011

Klassikalises filmistseenis kukub Lois Lane pilvelõhkujalt alla üksnes selleks, et Superman saaks ta päästa. “Ära muretse, ma hoian sind kinni,” rahustab lendav superkangelane. “Sa hoiad mind kinni?” hüüatab Lane ja vaatab hirmunult alla sügavikku: “Aga kes sind kinni hoiab?”

Täna tundub see olevat otsekui maailmamajanduse metafoor.

Praeguse finantsärevuse põhjus on asjaolu, et turuosalised on hakanud jõllitama alla sügavikku ja küsivad endalt, kes hoiab kinni Euroopa Liitu.

Me pole kriisist kunagi välja saanud, me lükkasime seda vaid edasi. Ent need võlad, mis 2008. aastal olid lootusetud, ei muutunud sellega rohkem vettpidavateks, et läksid riikide kätte.

 

Suurt majanduskasvu ju pole, millega võlgu maksta. Pole iseäranis Vahemere maadel, kellel euro praegust kurssi arvesse võttes puudub konkurentsi­võime. Euroliitu minnes ei tohtinud ühelgi riigil olla suuremat riigivõlga kui 60 protsenti SKTst. Nüüd on keskmine 88 protsenti, Itaalial 120 protsenti ja Kreekal varsti 160.

Kõik uskusid Supermani. Pangad tegid pead pööritama panevat äri, sest riik võttis kahjumid enda kanda ja euromaad laenasid odavalt, sest kõik rehkendasid, et Saksamaa ostab nad välja. Just seepärast päästetaksegi nüüd Kreeka, Portugal ja Iirimaa.

Kui tõuseb kahtlus mingi riigi võime suhtes võlga tagasi maksta, on see eeldatav tagatis läinud, ja siis ei söanda keegi enam anda laenu ei Itaaliale ega Hispaaniale, vahest isegi mitte Prantsusmaale ega Belgiale. Ja doominokivid langevad kokku.

Euroopa pangad on laenanud Itaaliale, Hispaaniale, Portugalile, Kreekale ja Iirimaale üle 750 miljardi euro. See võib kaasa tuua tohutud kaotused, iseäranis Prantsusmaa pankadele. Et pangad sõltuvad lühiajalisest rahastamisest, on nad ärevil. Euroopa 90 tähtsamat panka peavad uuendama kahe tuleva aasta jooksul oma laene 5,4 triljoni euro ulatuses. See on 45 protsenti Euroopa Liidu SKTst.

Pikemas perspektiivis on päästepaketid viljatud. Suutmatust maksta vanu laene lahendavad need uute laenudega ja tekitavad vajaduse uute tulevaste abipakettide järele.

Koorem rõhub ja murendab ka laenu andvaid riike, sõltumata sellest, kas makstakse sularahas või “euro­võla­kirjades”. Elupäästjatest Hispaaniast ja Itaaliast on juba saanud potentsiaal­sed uppumisohvrid.

Prantsusmaa on peaaegu suurim abiandja päästepaketi EFSM rahastamisel, mis saab turult odavalt laenu, sest selle taga on kõrgeima krediidireitinguga riigid.

Ent Prantsusmaa võib ­reitingu kaotada ja siis langeb kogu ­koorem Saksamaa õlule, kes peab välja panema tagatisi 13 protsendi SKT ulatuses. See pole kaugeltki piisav, et päästa Itaalia, kes lähema aasta kestel peab uuendama laene ­¼ SKT suuruses summas.

Paljud loodavad, et Euroopa Keskpank suudab alati õla alla panna, ent too riskeerib samuti ülisuurte kaotustega kõiges selles, mis ta on juba kriisimaadele – riikidele ja pankadele – välja laenanud. Panga kapitalibaas võib kergesti otsa saada ja siis tuleb euromaadel keskpanka ennast pankrotist päästa.

Olukord pehmenes 2008. aastal, kui intress suruti madalaks ja riigid kulutasid. See laskemoon on aga ära pruugitud. Intress on tühine ja raha on otsas. Me ei saa ka arvestada abiga väljastpoolt, sest USA võlad on samasugused kui Euroopal ja Hiina kasv põhineb ekspordil Läände ja sisemisel ergutamise mullil, mis ähvardab lõhkeda.

Paljudele näib Rootsi riigi rahandus praegu eeskujulik. Ka meie pangad on heal järjel. Need on kenasti kapitaliseeritud. Vankuvate riikide võlad Rootsi pankadele on tühised. Ent pangad sõltuvad haiglaselt raha saamisest kapitaliturgudelt.

Riigipank on suurpanku likviidsusriskide eest hoiatanud. Stressistsenaariumi kohaselt, kus nad saavad rahastada oma laene vaid 50 protsendi ulatuses ja kliendid hakkavad raha välja võtma, on keskmise Rootsi panga eluiga pisut üle 50 päeva. Kerge on ette kujutada halvemaid arengukavasid. Sellisel juhul peab riik appi tulema ja seda olukorras, kus Rootsi eksport sukeldub pea ees.

Lõppude lõpuks võidab aritmeetika alati soovmõtlemise. Riikide pankrotid on tulekul. Me saame üksnes mõjutada, et see protsess kulgeks korralikult.

Meil tuleb kiiresti lahku lüüa pankrotis riikidest need, kel on pelgalt ajutised rahastamisraskused. Viimased peavad vastu võtma sügavutiminevad ja pikaajalised säästuprogrammid. Need ei pruugi otsekohe mõjuda, ent oluline on, et need tasalülitavad suured alafinantseeritud süsteemid, näiteks pensionid. Samal ajal peavad need mõjuma liberaliseerivalt, et majanduskasv taastuks.

Maksujõuetud maad, nagu ­Kreeka, Portugal ja Iirimaa, tuleb kuulutada pankrotis olevaiks. Nad peaksid oma võlad korstnasse kirjutama või pikendama oma laenude tasumise tähtaegu – ja kiiresti lahti saama eelarve puudujäägist. Arvatavasti tuleb neil lahti öelda eurost, et taas eksportima hakata.

Riski, et see lööb nende pangasüsteemi rivist välja, saab vähendada koostöös IMFi ja välismaa institutsioonidega. Selmet jätkata vahendite pumpamist pankrotipesadesse, saaksid Saksamaa ja teised tugevad maad kasutada neid võlgade korstnasse kirjutamisest tabatud pankade kapitaliseerimiseks või nende kombekaks sulgemiseks.

See on valuline, ent alternatiiv on avasilmi vastu minna kaootilisele lagunemisele. Siis tammutaks reformidega paigal ja jätkataks eelarveraha saatmist laokil majandustesse, kuni ka tugevad riigid ja Euroopa Keskpank mureneksid.

Varem või hiljem päästmine lõpeb – kas kuivab kokku raha või juhtub see valijate kannatlikkusega. Siis saame korratu maksete seiskumise ja pankade kriisi terves Euroopas.

See viiks tõenäoliselt selleni, et keskpangad trükiksid massiliselt raha juurde ja võlad kustutataks koos rahva säästude ja pensionide haihtumisega inflatsioonis. Me oleme praegu teel sinna, sest juhtpoliitikud suurendavad kindlusetust oma krampliku improviseerimisega.

Hämmastunud maailm on näinud, kuidas Euroopa juhid kehtestasid konvergentsikriteeriumid, mida nad eiravad; räägivad, et euro näeb ette finantspoliitilise liidu, mida aga ei ole olemas; kehtestavad Euroopa Keskpangale reeglid, ja kehutavad siis teda neid rikkuma. Ühel päeval välistavad võlgade kustutamise ja järgmisel

päeval pakuvad selle välja. Kui pensionifondid ja teised tegijad ei saa selget vastust selle kohta, mis kehtib, siis nad lõpetavad investeerimise ja valmistuvad halvimaks.

Euroopa olukord on kriitiline ja tagajärgi on raske ette näha. Me võime kaotada kümmekond aastat nii majanduses kui sotsiaalses plaanis. Koostöö Euroopas võidakse lammutada ja teatud riigid võivad kokku kukkuda moel, mis ohustab demokraatiat.

Me peame kohe tegutsema ja ei tohi eales enam lasta end ahvatleda elama üleolevalt ja vaid oma nina ette vaadates – usus, et alati leidub superjõuga poliitikuid, kes suudavad meid päästa.

Artikkel ilmus 23.augus­til Rootsi ajalehe Dagens Nyheter arvamuste leheküljel (DN Debatt). Autor on liberaalsete põhimõtetega väitleja. Ta oli varem seotud Timbro mõttekojaga Rootsis, praegu Cato Instituudiga Washingtonis. Norberg on kirjutanud kimbu raamatuid liberalismi ja selle ajaloo kohta. Mullu tegi filmi “Üledoos: film järgmisest finantskriisist”. Temalt on ilmunud raamat “Maailmakapitalismi kaitseks”. Ta on ka arvamusel, et Rootsi pangad pääsesid tänu Balti riikide kokkuhoiupoliitikale.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.