Jälitades kliimaraha

Paul Driessen | Cfact.com

Kliimakriisi tööstus väidab järjekindlalt, et fossiilkütuste põletamine põhjustab enneolematuid temperatuuri-, kliima- ja ilmamuutusi, mis kujutavad endast eksistentsiaalset ohtu tsivilisatsioonile ja planeedile. Ainus lahendus, mida kliimakriisi tööstus (KKT) nõuab, on kõrvaldada nafta, kivisüsi ja maagaas, mis annavad 80% energiast ja teevad võimalikuks maailma praeguse elatustaseme.

Vastasel juhul nõuab KKT süsinikupõhiste kütuste ja süsinikdioksiidi heitkoguste pidevalt suurenevat maksustamist.

Nagu aga Prantsusmaa helkurvestide protestid ja hiljutine kliimakonverents Poolas näitasid, ei ole maailm valmis seda pimedat rada valima. Paljud maailma riigid hoopis suurendavad fossiilkütuste kasutamist sest inimesed ei soovi langetada oma elukvaliteedi standardeid.

Mis on ka mõistetav, kuna kliimaarvutite mudelite prognoosid on reaalsetest vaatlustest täiesti erinevad. Puuduvad tõendid selle kohta, et väikesed temperatuuri, kliima- ja ilmastikumuutused, mida kogeme, oleksid enneolematud, ohtlikud või üldse inimeste poolt põhjustatud. KKT ignoreerib päikest, ookeane ja teisi loodusjõude, mis on läbi ajaloo põhjustanud sarnaseid või palju tõsisemaid kliimamuutusi.

Veelgi olulisem on see, et KKT „lahendused” põhjustaksid tänapäeva tööstusühiskonnas enneolematu häire – püsivat vaesust ja haigusi arengumaades ning tõsiseid ökoloogilisi kahjustusi kogu maailmas.

Mitte miski, mis vajab tuule- ja päikeseenergiat, et katta tsivilisatsiooni vajadusi ei saa olla puhas, roheline, taastuv, kliimasõbralik või jätkusuutlik. On tarvis kümneid miljardeid tonne kivimeid ja miljardeid tonne maaki, et toota miljoneid tonne metalle, betooni ja muid materjale selleks, et valmistada miljoneid tuuleturbiine ja päikesepaneele. Seejärel on nende paigaldamiseks tarvis miljoneid hektareid eluslooduse asupaiku, et toota kulukat, kuid katkendliku energiat, millest kindlasti ei piisa inimkonna vajaduste rahuldamiseks. Iga selle protsessi samm nõuab fossiilkütuseid ning mõned kaevandamised hõlmavad ka lapstööjõu kasutamist.

Kuidas reageerivad KKT pasunad nendele punktidele? Nad ei teegi seda. Nad keelduvad aruteludel osalemast. Nad väidavad, et “igaüks, kes eitab kliimamuutuse teadust”, on fossiilkütuste tööstuse palgal. Seega on nende sõnul tegemist huvide konfliktiga ja puudub usaldusväärsus ning seetõttu tuleks neid probleeme ignoreerida.

Kuid vaatame kuskohast saab KKT oma raha ja millised summad seal liiguvad.

Miljardär Michael Bloomberg andis Sierra Klubile kuue aasta jooksul 110 miljonit dollarit, et rahastada oma kampaaniat kivisöe elektrienergia vastu. Chesapeake Energy andis samale klubile kolme aasta jooksul 26 miljonit dollarit kivisöe kritiseerimiseks ja maagaasi propageerimiseks. Kümme jõukat liberaalset sihtasutust andsid Sierra Klubile ja teistele keskkonnakaitsegruppidele kaheksa aasta jooksul veel 51 miljonit dollarit, et söega võidelda.

12-aastase perioodi jooksul maksis Keskkonnakaitse Agentuur (EPA) Puhta Õhu Teadusliku Nõuandekomitee (Clean Air Scientific Advisory Committee) 15 liikmele 181 miljonit dollarit ning vastutasuks said nad kiirelt kummitempli erinevatele õhukvaliteedi eeskirjadele. Ameerika Kopsuühingule maksti 20 miljonit dollarit, et nad toetaksid EPA regulatsioone.

Nüüd jõuame tõeliselt suurte rahade juurde: maksumaksja rahastab valitsusasutusi, mis toetavad teadlaseid, kliimamudelite koostajaid ja survegruppe, et propageerida globaalset soojenemist ja külvata hirmu kliimamuutuse ees.

Heritage Foundationi majandusteadlane Stephen Moore märkis hiljuti, viidates teiste hulgas ka valitsuse aruannetele:

* Föderaalne rahastamine kliimamuutuste uurimiseks on suurenenud 2,4 miljardilt dollarilt 1993. aastal 11,6 miljardi dollarini 2014. aastal.
* President Obama esimesel ametiajal kulutasid föderaalvõimud kliimamuutustele ja rohelise energia toetustele hinnanguliselt 150 miljardit dollarit.
* See ei hõlmanud 30% maksusoodustusi ning subsiidiume tuule- ja päikeseenergia eest: 8-10 miljardit dollarit aastas. Lisaks veel miljardid riiklikest programmidest, mis nõuavad kalli rohelise energia ostmist.

ÜRO Valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) ütleb, et maailm peab järgmise 17 aasta jooksul kulutama 2,4 triljonit dollarit, et toetada üleminekut taastuvenergiale.

Pidage meeles, et Climate Change Business Journali kohaselt kulutati juba aastal 2014 “kliimakriisi” uuringute, konsultatsioonide, süsinikdioksiidi kauplemise ja taastuvenergia projektide jaoks 1,5 triljonit dollarit. Arvestades iga-aastase kasvuga 6-8%, on see summa nüüd 2 triljonit aastas.

On hullumeelsus kuidas igal aastal raisatakse kümneid miljoneid dollareid, et rahastada „uuringuid”, mis väidetavalt näitavad „kasvav kasvuhoonegaasi hulk” ja “inimtegevusest tingitud kliimamuutused” loovad ohtlikke hübriidkalu; põhjustavad lõhe ohuaistingu kadumist; muudavad haid paremakäelisteks, mis ei võimalda neil jahti pidada; suurendavad loomade hammustuste arvu ning täidavad linnad rottidega.

Kasutame nende organisatsioonide ja teadlaste vastu seda sama KKT enda väidet. Ilmselgelt ei võimalda nende suur huvide konflikt kliima- ja energiaküsimuste õiglast ja ausat analüüsimist ning diskvalifitseerib neid osalema edasistes aruteludes maailma energia ning majandusliku tuleviku üle.

Institutsioonid, mis on saanud rikkaks ja võimsaks inimtekkelise kliimamuutusest tuleneva katastroofiga hirmutamisega, peaksid ilma jääma igasugusest riiklikest rahadest.


Loe lisaks globaalse soojenemise pettusest.

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.