Euroopa peab selle joonde ajama

Die Zeit/Claas Tatje
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Eesti Päevaleht
5. mai 2010

Vaid paar kuud on soomlane Olli Rehn olnud Brüsselis majandus- ja rahandusvolinik ning juba esitab ta suure väljakutse Euroopa rahandusministritele.

Olid ju rahandusministrid tegelikult täitsa rõõmsad, et sellele kohale valiti just endine Helsingi politoloogiaprofessor. Paljut temalt ei oodatud. Mida nõrgem on Brüssel, seda edukamad on rahvuslikud egostrateegiad, kalkuleeriti liikmesmaade pealinnades. Või veel!

Just Rehn on nüüd see, kes ei lepi majanduspoliitika pisiasjade modereerimisega, vaid kes on hakanud nõudma suurt sammu, euroala riikide eelarvepoliitikasse tungimist. Et välistada tulevikus Kreeka-suguseid ekstsesse, tahab ta koordineerida kõigi euroala maade riigieelarvete planeerimist. Seega vajaksid liikmesmaade riigieelarved Brüsseli õnnistust. Voliniku sõnul näitas Kreeka kriis „tungivat vajadust Euroopa majanduspoliitika tihedamaks koordineerimiseks”.

Siinkohal on tal õigus – ja just seetõttu, et tema nõudmine tundub ennekuulmatu. Majandus- ja rahandusvolinikuna vastutab Rehn euro tuleviku eest. See, kes tahab tugevat eurot, ei saa leppida üksnes väikeste reformikestega, vaid peab Brüsselit tugevdama. Isegi juhul, kui see Berliini ja Pariisi, Rooma või Madridi jaoks valus on.

Aga kas valitsused üldse lasevad sel juhtuda? Vastus Rehni ideele tuli kiirelt, näiteks Saksa aserahandusministrilt Jörg Asmussenilt. Tema ütles juba aprillikuisel mitteametlikul rahandusministrite kohtumisel: „On enesestmõistetav, et riigieelarvete tegemist ei puudutata.”

Luba maksumuudatusteks

Loogiline refleks. On ju eelarvepoliitika üks viimaseid pädevusvaldkondi, mis Euroopa Liidu liikmesriikidele veel alles jäänud on. Enam kui kaks kolmandikku liikmesmaades rakendatavatest seadustest tulevad juba praegu Brüsselist. Siemensi, E.ON-i ja Lufthansa osaluste ostud peab heaks kiitma Euroopa Komisjoni konkurentsiametkond. Brüssel jälgib iga panga päästeaktsiooni ning ka maainimeste toetusraha tuleb juba aastaid sealt. Isegi välis- ja julgeolekupoliitikat ei arutata enam rahvusriikide pealinnades, vaid eeskätt EL-i komisjonides. Nii ei saa poliitikud kodus hiilata mitte kaugeleulatuvate seadusalgatustega, vaid maksulubadustega – mis enamasti koormavad riigieelarvet. Rehn tahaks seda meelsasti muuta ning summutada uued võlakriisid juba eos.

 

Muidugi hoidub volinik oma ettepaneku tagajärgede täpsest kirjeldusest. Aga kes mõtleb Rehni idee lõpuni, saab aimu, milline jõud nendel ettepanekutel on. Maksualandused pole siis enam pealinna poliitilise tahte küsimus, vaid neid hakatakse vaagima Brüsseli kahtleva pilgu all lähtuvalt põhimõttelistest kaalutlustest. Milline võimalus! Lõpuks järgneks rahaliidule poliitiline liit. Kui rahanduspoliitikud teevad Rehniga koostööd, siis oleks lõpuks ometi võimalik eelarvepoliitika, mis teenib tuleva põlve huve. Sellega kaasnevad järgmised arutelud: kui suured peavad olema sotsiaalkulutused? Mis kuulub heaoluriigi juurde? Millal peavad eurooplased pensionile minema ning kui palju tervisepoliitika maksab? Need küsimused on sama suured, kui oli euro kehtestamine.

Aeg selleks kõigeks on tulnud, võimalused soodsad. Lõp-peks töötavad valitsusjuhid koos Euroopa Komisjoni ja parlamendiga uue majandusstrateegia kallal, silme ees Euroopa aastal 2020. Ja miks mitte riskeerida suure plaaniga?

Rohkem võimu Brüsselile, see tähendaks kahtlemata vähem võimetust võlaekstsesside puhul nagu Iirimaa, Itaalia või Kreeka näide. Aga ka pilk Saksamaale näitab, kui suurt rolli mängib euro tugevuse juures mõjukas Euroopa Komisjon.

Saksamaa rikkus aastatel 2002 kuni 2005 stabiilsuse ja kasvu pakti. Toonane Saksa rahandusminister Hans Eichel soovitas pakti rakendada paindlikkust ning arvestada inflatsiooni, struktuurireforme või erikohustusi, tema puhul ennekõike Saksamaa taasühinemist. Lõpuks painutati reeglid nii kõveraks, et kedagi karistada ei saanudki.

Saksamaa on seejuures vaid üks näide. Ühtekokku on euro palju usaldust maha mänginud.

Juba 20 aastat tagasi

Sellele, mis praegu kõlab revolutsiooniliselt, on tegelikult juba ammu mõeldud. Kui 20 aasta eest vaieldi euro kasutuselevõtu üle, tahtis tollane Euroopa Komisjoni president Jacques Delors majanduspoliitika üsna tihedat koordineerimist. Euroopa siseturule üleminekuga vabastas Brüssel Euroopa Liidu liikmesmaad „euroskleroosi” faasist. Selliselt oli majandusteadlane Herbert Giersch aastal 1982 nimetanud Euroopa olukorda – kritiseerides seejuures EL-i liikmesmaade subventsioonimajandust ja regulatsioonide paljusust. Konkurentsis Jaapani või USA-ga ei peaks Euroopa vastu, kõlas trööstitu prognoos. Siseturu ellurakendumine muutis seda. Vähemalt osaliselt.

Ka praegu näitab Kreeka kriis, kui tähtis on nii Euroopa kui ka euro jaoks ühine majandusstrateegia. Niipea kui üks liige ei pea reeglitest kinni, satub kõigis euroala riikides kasutatav rahaühik surve alla. Seda ei saa põhjendada vaid statistika võltsimisega. Juba aastate eest oli selge, et Kreeka elab üle oma võimete. Juba siis pidanuks Brüsselil olema võim sekkuda. Aga selle asemel vaatasid Euroopa Liidu liikmesmaade rahandusministrid asja lihtsalt pealt, seejärel aga pehmendasid nad stabiilsuse ja kasvu pakti veelgi.

Nüüd on Olli Rehnil aeg tegutseda. Järgmise nädala kolmapäeval, 12. mail teeb ta oma ideed detailselt teatavaks. Ta ei tohiks Euroopa Liidu liikmesmaade rahandusministritel end hirmutada lasta. Sel poleks lasknud juhtuda ka Delors.

Artikkel ilmus esimest korda 22.04 ajalehes Die Zeit.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.