Eesti seadustab keemilise kastreerimise

Tuuli Jõesaar
Eesti Päevaleht
31. jaanuar 2011

Plaani kohaselt võivad esimesed pedofiilid ja vägistajad saada sugutungi vähendavat ravi juba järgmisel aastal.

Järgmise aasta aprillis vabanevad vanglast Eesti viimaste aastate kõige kurikuulsamad seksuaalkurjategijad: vennad Paalbergid, kes 2000-ndate algul vägistasid korduvalt kahte koolitüdrukut. Üks vendadest oli vaid kolm kuud enne uue kuriteo toimepanemist vabanenud vanglast, kus kandis karistust eelmise vägistamise eest.

Eestis mõistetakse igal aastal seksuaalkuritegudes süüdi 50–60 inimest ja justiitsministeeriumis  seksuaalkurjategijate retsidiivsuse kohta koostatud analüüs viitab Kanada uuringule, et 14–24 protsenti vägistajatest-pedofiilidest kordavad oma tegu.

Seega ründab poolesajast süüdi mõistetud seksuaalkurjategijast 8–14 uuesti. Kui suur on tõenäosus, et vennad Paalbergid on ühed sellised? Seda tõenäosust aitaks võib-olla vähendada praegu justiits- ja sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel olev ravijuhis, mis lubab seksuaalkurjategijaid keemiliselt kastreerida.

Ravi peab olema pidev

Juhis valmib plaani kohaselt juba märtsis, seejärel analüüsitakse seda ning siis tehakse vajalikud täpsustused karistusseadustikku. Kindlat kuupäeva seksuaalkurjategijate keemilise ravi jõustumiseks siiski veel pole. „Õigusaktide ülevaatamine on justiitsministeeriumil plaanis käesoleval aastal,” andis kriminaalpoliitika nõunik Kaire Tamm lootust, et ravi võiks alustada järgmisel aastal.

Keemiline kastreerimine hõlmab mitut erinevat ravi. „Kõige optimaalsem variant ravist näeb välja nii, et patsiendile opereeritakse depoo preparaatidega, mis aegamööda eralduvad. Iga kolme kuu tagant tuleb teha uus „suts”,” kirjeldas keemilist kastreerimist seksuoloog doktor Imre Rammul, kes valmistab seksuaalkurjategijate ravijuhist ette koos teiste spetsialistidega.

„Osa preparaate blokeerivad meessuguhormoonide toime, nii et väheneb üldine agressiivsus ja ka sugutung. Aga on ka sellised preparaadid, mis blokeerivad organismi mõnuretseptorid, ja ka sellised ravimid, mis kuuluvad antidepressantide hulka ning muu hulgas pärsivad ka hälbelisi seksuaalreaktsioone. Mitmelgi juhul on nii, et seksuaalhälbeline käitumine ei ole inimesel ainus psühholoogilise registri häire, nii et kui tegelda tavahaigusega, mõjub see ka seksuaalhälbele,” selgitas Rammul.

Keemiline kastreerimine on pöörduv protsess ja doktor Rammuli sõnul kaob ravi mõju poole aasta jooksul pärast selle katkestamist.

Üksnes süstid tulemust aga ei taga. „See ravi on tõhus siis, kui ta käib käsikäes psühhoteraapiaga. Aga tõsi on see, et kui võrrelda retsidiivsusnäitajaid – mis on meessoost seksuaalkurjategijail muidu u 20% –, siis Soomes oli see näitaja 4,5 protsenti,” rääkis doktor Rammul. Seega võiks keemilise ravi rakendamine vähendada seksuaalkurjategija uue rünnaku tõenäosust pea viis korda.

Kurjategija nõusolek

Ravi saab teha vaid siis, kui kurjategija on sellega nõus. „On üldine meditsiiniprintsiip, et patsient peab olema toimuvast informeeritud ja sellega päri,” ütles Rammul. Ravile allumine võib olla boonus, mis annab võimaluse varem tingimisi vabaneda, kuid seda ei saa kohaldada sunniviisil igale seksuaalkurjategijale.

„Tõenäoline võimalus on see, et inimene saab kinnipidamisasutuses olles mingisuguse perioodi jooksul ravi ja aasta vältel ka intensiivset psühhoteraapiat. Ja kui ta teraapia on läbi teinud, siis võiks jätta selle ravi peale,” vaagis Imre Rammul ühte ravivõimalust.

Mõistagi on küsimus ka ravi kulukuses. Soomes 2009. aastal arvutulpasid kokku löönud töörühma hinnangul oleks ravi keskmine kogukulu koos psühhoteraapiaga kümne inimese kohta kokku 200 000 eurot aastas, millele lisanduks kulud arstlikele läbivaatustele, analüüsidele ja personali koolitamisele. Kuigi Eestis mõistetakse igal aastal süüdi ligi poolsada seksuaalkurjategijat, ei saa ravikulude riiklikku kogusummat teada lihtsalt selle arvu korrutamisel. Keemilise kastreerimise puhul on analüüsides märgitud, et see ei toimi näiteks impulsiivse, alkoholi mõju all toime pandud väärkohtlemise puhul.

„Keemilist kastreerimist kasutataks võib-olla ühe-kahe isiku puhul kahe-kolme aasta tagant,” nentis justiitsministeeriumi eestkõneleja Valdek Laur.

Statistika

•• Seksuaalkuriteod ja nende karistused Eestis praegu

Seksuaalkuritegude osakaal registreeritud kogukuritegevusest jääb alla ühe protsendi, kuid tegu on alaraporteeritud kuriteoliigiga – paljud ohvrid ei pöördu politseisse. 2010. aastal registreeriti 274 seksuaalkuritegu, mida on võrreldes 2009. aastaga 11% vähem.

Aastas mõistetakse seksuaalkuritegudes süüdi keskmiselt 50–60 inimest, neist ligi pooled vägistamise eest. Ligi kolme neljandikku seksuaalkuritegudes süüdimõistetutest karistati lastevastase seksuaalkuriteo eest.

2009. aastal jõustunud kohtuotsuste järgi mõisteti 42 protsendile seksuaalkuritegudes süüdimõistetuist reaalne vanglakaristus ja 46% vabastati tingimisi.

Välismaa

•• Keemiline kastreerimine mujal maailmas

Justiitsministeeriumi analüüs näitas, et välisriikides on seksuaalkurjategijate ravis osutunud kõige efektiivsemaks psühhoteraapia-programmid ja keerulisematel juhtudel ka ravimitega ravi ehk keemiline kastreerimine kombineerituna psühhiaatrilise raviga.

Seksuaalkurjategijate puhul kasutatakse ravimitega ravi, sh keemilist kastreerimist Taanis, Rootsis, Austrias, Saksamaal, Šveitsis, Itaalias, Poolas, USA-s ja Kanadas.

Ravimeid kasutatakse valdavalt kas vangistuse alternatiivina või ennetähtaegse või tingimisi vabastamise eeltingimusena.

Euroopas on ravi vabatahtlik, USA-s on mõnes osariigis tegemist ka kohustusliku raviga.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.