Prantsusmaa «kodustab» mustlasi eksperimentaalkülades

Peggy Hollinger, FT
E24
29. august 2010

Cimona 14-aastane tütar on klassi parim. «Ta tahab arstiks saada,» ütleb ema uhkusega, samal ajal kohvi tassidesse valades.

Tuba on tilluke kuid laitmatult puhas. Pikad madalad sohvad ja värvikirevad kardinad annavad idamaist hõngu. Paokil ukse vahelt paistab õu, millest Cimona naabrid veetleva džungli on kujundanud: aiarada on mattunud viinamarjaväätidesse, terrass lookas potilillede all.

Raske uskuda, kuid külake Pariisi lähistel kuulub illegaalsetele mustlastest immigrantidele. Õigemini ei kuulu, sest õigupoolest oleks ka need pered võidud maalt välja saada – koos sadade teistega, kelle valitsus hiljuti käsile võttis. Ja vallandas protestikisa kodus ja kaugemalgi.

Rumeenia päritolu Cimona õnn on aga olla osaks valitsuse sponsoreeritud integratsiooni-eksperimendist, mistõttu tema illegaalse staatuse suhtes silm kinni pigistati.

Fort de l’Est’i «Village d’Insertion» – vanas sõjaväebaasis valmisdetailidest kokkupandud eluasemete kogumik – pakub varjualust 25 perele. See on üks ajutistest kogukondadest, mille kohalikud omavalitsused Prantsusmaal võimust võtnud mustlaslaagritega võitlemiseks on tekitanud.

Siin pakutakse ka arstiabi, haridust ja – mis kõige tähtsam – abi töö leidmisel, mis on Prantsusmaale jäämise eeltingimuseks. See pole aga lihtne ülesanne, võttes arvesse, et tööandjad peavad seadustest lähtuvalt rumeenlaste ja bulgaarlaste palkamisel lisamaksu maksma.

Kolme kuni viie aastaga peavad «külaelanikud» Prantsuse ühiskonda integreerumiseks valmis olema. Seejärel lammutatakse külad laiali.

Külad tekitavad vastakaid tundeid. Mõned neist pole enamat kui turvataraga piiratud haagissuvilad koos pesuruumide ja tualettidega. Kõrgete betoonmüüridega ümbritsetud külakesi valvatakse ööpäevaringselt, ülejäänud ühiskonnast on elanikud ära lõigatud. Külastused on lubatud kindlaksmääratud aegadel, mõnel puhul aga täielikult keelatud. Sageli kehtestatakse komandanditunde.

Kuna finantsid on piiratud, saab küladesse paigutada vaid murdosa mustlastest. Renti tuleb asunikel tasuda 30-50 eurot kuus, kuigi tööturu uksed on nende ees enamjaolt suletud. Mistõttu tuleb paljudel üüriraha kerjates kokku koguda.

Mustlaste lobigrupp La Voix des Roms on külad kui sellised hukka mõistnud ning nimetab neid väljasaatmislaagriteks. Euroopa Komisjon on andnud korralduse ehitised lammutada, kuna usub, et Euroopa mustlased marginaliseeruvad niiviisi veelgi enam.

«Mõnikord on natuke vangla tunne,» ütleb Sirvana Todorova, kes elab väga kitsastes oludes Pariisi eeslinnas nimega Bagnolet. «Aga ma pean sellega leppima, kuna valikut pole.» Asula sissepääsu ees seisavad kõrged raudväravad. 80 bulgaaria peret jagavad siin ühist kööki, pesuruumi ja tualetti, mis on lihtsad aga puhtad. 12-ruutmeetrised majakesed mahutavad vaevu voodid ära, omaette olla pole praktiliselt kusagil.

Todorova on siiski õnnelik, et on saanud prantsuse keelt õppida, lapsed kooli saata ja isegi tööd leidnud.

Mõlema küla inimesed on turvameetmetega rahul, kuigi vahel harva esineb ka kokkupõrkeid. «Me oleme siin kaitstud. Valve on tõhus,» ütleb 46-aastane majanduskraadiga poissmees Ivan Mihairov, kes tuli siia Bulgaarist viis aastat tagasi tööd otsima – põgenedes ühtlasi diskrimineerimise eest, nagu jutust selgub.

Sotsiaaltöötaja Nabil Bendami, kelle ülesanne on leida mustlastest immigrantide töölevõtmisest huvitatud ettevõtteid, võtab rangeid turvameetmeid realistlikult. «Alguses olid ka mul omad küsimused,» ütleb ta. «Aga elanikud tahavad, et neid valvatakse. Ja ma katsun ka ise endale meelde tuletada, kust nad pärit on.»

Aubervilliersi sotsialistist linnapea Jacques Salvator, kelle linnas 2006. aastal esimene selline küla rajati, tunnistab, et programm ei pruugi pakkuda lõplikku lahendust.

Ta väidab aga, et teatud meetmed, nagu näiteks ööpäevaringne valve, olid algstaadiumis vajalikud. «Kui me neid alasid ei valvaks, tekiks sinna lisaks mustastele ka teisi. Ja peresid ei oleks mitte 20 vaid 200. Ning üsna pea oleks meil uus slumm.»

Tundlikud on külad ka poliitilises mõttes. Kriitikud võiksid seda nimetada eriabi osutamiseks uustulnukatele, sel ajal kui teised aastaid kodu ja tööd ootavad. Võib-olla just seetõttu ei ole valitsus, kes üldiselt üritab väljasaatmisprogrammi ümber lahvatanud tüli summutada, seda väljavalitud mustlaste abistamise momenti suure kella külge pannud. (Kokku on mustlasi ebaseaduslikult Prantsusmaal ligikaudu 15 000.)

Kui valitsus asja vaka all hoida soovis, siis see igatahes ei õnnestunud. Nagu linnapea Salvator nendib, tiris president Nicolas Sarkozy oma aktsiooniga mustlased tahes-tahtmata rambivalgusse. «Nii palju pole mustlastest veel iial räägitud, ega ka meie küladest,» ütles ta. «Paradoks peitub selles, et integratsiooniprogramme tõotab seetõttu veelgi lisaks tulla.»

Cimona ei oska sellisest tähelepanust aga linnapea kombel rõõmu tunda. Ta kardab pigem, et eelarvamused juurduvad ja süvenevad.

«Mulle tulevad pisarad silma,» on ta nõutu. «See on häbiasi, et mõned prantslased peavad mustlasi räpasteks. Aga inimesi on ju häid ja halbu, kõiki ei saa ühte patta panna.»

Copyright The Financial Times Limited 2010.

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.