Veiko Rämmel, üksikkandidaat 889: quo vadis ehk kuhu kõnnid Eesti?

Veiko Rämmel
Koguja kroonikad
21. veebruar 2011

Hakkasin täna selle hommikul selle küsimuse üle juurdlema. Teema on aktuaalne, sest valimisteni on jäänud mõni päev vähem, kui kaks nädalat.

HETKEOLUKORD

Reastame õige fakte hetkeolukorrast. Usaldus erakondade, seega senise demokraatliku süsteemi vastu läheneb numbrile null. Miks peaks küsima? Vastus on samuti lihtne, meie erakonnad ei ole enam ammu ideede ega maailmavaate kandjad vaid oma juhtkondade rahamasinad ja nende liikmete karjääritegemise vahendid. Omaette küsimus on, kuidas pagan me niikaugele jõudsime? Miks me ei saa usaldada enam erakondi ja nende juhte, miks me ei saa usaldada parteisid? Ma arvan, et vaid nõukogude okupatsiooni selles süüdistada ei ole õige, kuigi ka sellel on oma “tänuväärne” osa. Kuid hoopis hullem on sealt lääne poolt pealetungiv moraalirelativism, mis väljendub multikulturismis ja värdkooseluvormide (homondus) tolereerimises ja kilbile tõstmises. Nimetasin meelega vaid hullemaid ja silmapaistvamaid asju, eks ole neid teisigi. Kõik see aga hävitab meie juuri ning kultuuri. Me põlastame juba oma kristlikku päritolu ja eetikat ja samas otsime vahendeid tõkestamaks islami pealetungi. Milleks? See on sellesama oma kultuuri ja religiooni ning juurte eitamise tagajärg. Ei loodus ega ka Jumal ei salli tühja kohta. Kui me jätame ruumi tühjaks, siis islam, kui noorem ja kahjuks tugevam religioon, ei jäta seda kasutamata. Täna me juba näeme seda Lääne-Euroopas ja näiteks Rootsis.

MORAALIRELATIVISM JA DEMOKRAATIA MÕISTE PEAPEALE KEERAMINE

Omaette huvitav on, kui see nii kurb vaid ei oleks, kuidas pööratakse selle relativismi varjus peapeale selline põline mõiste nagu demokraatia. Hiljuti süüdistas mind keegi Aino Sieberti nimeline “inimõiguslane” Saksamaalt, et olen antidemokraat. Tule taevas appi, seda seetõttu, et kaitsesin Eesti inimeste enamuse seisukohta, mis on homoabielude vastane ja normaalsust pooldav. Ehk siis “demokraadi ja inimõiguslase” arvates peab enamus käima vähemuse soovide järgi, homosid on teatavasti vaid 1% ühiskonnast. Vaene Perikles, keda peetakse õigusega kaasaegse demokraatia isaks, pööras nüüd vist küll hauas ringi?

RAHVAST EI OLENE MIDAGI

Teine ja samuti sellega seotud probleem on, et rahvas tunneb, temast ei olene midagi. Kõik otsused tehakse kõrgel ja kaugel “mäel”, rahvast ei olene midagi. Juba on tekkinud kõnepruuk nemad(valitsejad) ja meie (rahvas). Vabandust, kui see ei ole klassiühiskond, siis mis veel on? Olukorda on aidanud kujundada eeskätt kehtiv PS vastane ja antidemokraatlik valimisseadus. PS küll ütleb, et kõigil on õigus kandideerida ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Üks pisike näide, ometi nõutakse valimiskaautsjoni, mida tagatippu ei tagastata, kui te ei osutu valituks. Vaatame veel, seega kui raha ei ole kandideerida ei saa. Mis see siis on, kui mitte otsene diskrimineerimine rahalise (varandusliku) tsensuse alusel? Põhjendus on muide naljakas, siis hakkab igaüks kandideerima elik eeldatakse, et rahvas on loll.

KAS ON VÄLJAPÄÄSU?

Usun siiski, et on. Eeskätt on vaja taastada tõeline demokraatia ja lõpetada erakondade ja nende tagatubade dikdatuur, tagastades võimu selle omanikule – rahvale. Alustuseks tuleks teha ümber kogu tänane valimissüsteem. Isiklikult pooldan majoritaarset süsteemi või Šveitsi varianti, mis kah sinna kanti kisub. Igastahes valimiskautsjon kui diskrimineeriv, tuleb kindlasti kaotada. Hästi nõme on ka erakondade finantseerimine riigieelarvest ja seda enam valimistel saadud häälte arvu järgi. See on järgmisteks valimisteks otsese konkurentsieelise andmine, sest kui raha ei ole, siis ennast ikka nähtavaks ei tee. Erakonnad finantseerigu ennast vaid liikmemaksudest ja annetustest. Ideekohaselt peaksid nad olema mõttekaaslaste ühendused, miks mõttekaaslased oma ühendusi ise ei finantseeri? Usun, et sellisel juhul jääksid edgargated olematta.

Eesti riigis on palju asju, mis vajavad kibekiiresti korda tegemist. Näiteks rahvuslik majandus, iibe tõstmine, et me välja ei sureks, haridus jms. Kuid enne, kui me ei ole taastanud oma eetikat , moraali ja demokraatiat elik rajanud vundamenti, enne ei saa suurt muust rääkida. Vundamendita maja ei ehita.

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.