VALUSAD KAADRID: meesõpetaja langes ise koolikiusamise ohvriks

Sander Silm
Karoliina Vasli
Õhtuleht
29. jaanuar 2013

Internetis levis YouTube’i postitatud video, kus teismelised koolipoisid keskealist meessoost õpetajat mõnitasid. Õpetajat kisti riietest ja talt võeti nahaalselt ära pastakas.

Allikas

Niikaugele oleme siis jõudnud oma vitsakeeluga! On ju igati loogiline, et kui sa hundikoera kutsikale selgeks ei tee, kes on peremees, sööb ta su suureks saades elusalt ära.

Üle suure lombi antakse sellistele ka juba relvad kätte, et “terrorismiga” võidelda.

Ning taaskord lisan ma siia eelneva illustreerimiseks katkendi George Orwell’i (Eric Arthur Blair) romaanist “1984″, mis kirjeldab totalitaarsest tulevikuühiskonda, millele ka meie sammhaaval läheneme:

… Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi raamas. See nägi välja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin äsja kőik segi trampinud. Pőrandal vedelesid sporditarbed: hokikepid, poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pööratud määrdunud spordipükse, ja laual oli kuhi musti toidunőusid ning kortsunud vihikuid. Seintel oli Noorsooühingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat. Kogu majale ühisest keedetud kapsa lőhnast tungis siin läbi vänge higilehk, mis kuulus – see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada, – isikule, keda parajasti kohal polnud. Teises toas püüdis keegi kammi ja tualettpaberi abil kaasa mängida marsimuusikat, mida tuli ikka veel teleekraanist.

“Need on lapsed,” ütles proua Parsons, heites areldi pilgu ukse poole. “Nad pole täna välja saanud. Ja muidugi – -” …

… Parsons oli Winstoni kaasametnik Tőeministeeriumist. Ta oli tüse, kuid toimekas ja rabavalt rumal mees, täis nürimeelset vaimustust, – üks neid täiesti kőhklematuid ustavaid rügajaid, kellest Partei stabiilsus sőltus rohkemgi kui Mőttepolitseist. Äsja, kolmekümne viieselt, oli ta peaaegu vägisi Noorsooühingust välja arvatud, aga enne Noorsooühingusse astumist oli tal őnnestunud Luurajate ridades aasta üle määratud aja olla. Ministeeriumis oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei läinud mőistust vaja, aga samal ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kőigis teistes komiteedes, mis organiseerisid ühismatku, spontaanseid meeleavaldusi, säästukampaaniaid ja muid vabatahtlikke üritusi. Piipu imedes vőis ta vaikse uhkusega teatada, et ta on viimase nelja aasta jooksul igal őhtul Ühiskondlikust Keskusest läbi astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tőendus, saatis teda igal pool, kus ta liikus, ja jäi temast maha ka pärast tema lahkumist. …

… Jalgu trampides ja kammipilli joristades tormasid lapsed elutuppa. …

“Käed üles!” röögatas üks metsik hääl.

Üheksa-aastane kena välimusega sitke poiss oli laua varjust püsti karanud ja sihtis Winstonit mänguautomaatpüstoliga, temast paar aastat noorem őde matkis venna liigutust puutükiga. Mőlemal oli seljas Luurajate vorm: lühikesed sinised püksid, hall särk ja punane kaelarätt. Winston tőstis käed pea kohale, aga tal oli väga ebameeldiv tunne, poisi käitumine oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mängu.

“Sa oled reetur!” röökis poiss. “Sa oled mőtteroimar! Sa oled Euraasia spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind soolakaevandusse!”

Ja äkki pistsid nad tema ümber karglema, karjudes “reetur” ja “mőtteroimar”, ja väike tüdruk jäljendas venda igal sammul. See oli kuidagi kőhedust tekitav nagu tiigripoegade mäng, kellest kasvavad peagi inimsööjad. Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, üsna ilmne soov Winstonit lüüa vői peksta ja teadmine, et ta on peagi küllalt suur, et seda teha. Hea veel, et tal ei ole tőelist püstolit, mőtles Winston.

Proua Parsonsi silmad vilasid närviliselt Winstonilt lastele ja tagasi. Elutoa valguses märkas Winston üllatusega, et kortsudes naise näol [oligi] tolm.

“Nad on täna nii lärmakad,” ütles ta. “Nad on pettunud, et nad ei saanud poomist vaatama minna, see’p see on. Minul pole aega neid viia, ja Tom ei ole veel töölt tulnud.”

“Miks me ei lähe poomist vaatama?” möirgas poiss täiest kőrist.

“Poomist vaatama! Poomist vaatama!” lällutas väike tüdruk ringi keksides.

Winstonile meenus, et mőnedes sőjaroimades süüdistatud euraaslastest vangid pidi sel őhtul Pargis üles poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli populaarne vaatemäng. Lapsed nőudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston jättis proua Parsonsiga hüvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud mööda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse. Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pööras ümber ja nägi proua Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat taskusse.

“Goldstein!” karjus poiss, kui uks ta järel sulgus. Aga kőige enam rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal näol.

Tagasi oma korteris, möödus ta kiiresti teleekraanist ja istus uuesti laua taha, ikka veel kukalt hőőrudes. Muusika teleekraanist oli lőppenud. Selle asemel kirjeldas sőjaväelase järsk hääl julma naudinguga Islandi ja Fääri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust.

Selliste lastega, mőtles ta, on selle vaese naise elu küll hirmus. Veel aasta vői kaks, ja nad hakkavad teda ööl kui päeval jälgima, otsides ketserluse märke. Lapsed olid tänapäeval peaaegu eranditult kohutavad. Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud mőttessegi Partei distsipliini vastu mässu tősta. Vastupidi, nad jumaldasid Parteid ja kőike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkäigud, lipud, matkad, drill mängupüssidega, hüüdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine – laste jaoks oli see nagu imetore mäng. Kogu nende julmus oli suunatud väljapoole: Riigi vaenlaste vastu, välismaalaste, reeturite, sabotööride ja mőtteroimarite vastu. Üsna tavaliseks oli muutunud üle kolmekümneaastaste inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka pőhjust, sest peaaegu iga nädal kirjutati “Timesis” väikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt “laps-kangelane”), kes, kuulnud mőnd kompromiteerivat märkust, olid vanemate peale Mőttepolitseis kaevanud.

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.