Üllar Õun, üksikandidaat 880: pärandkultuurist

Üllar Õun
Koguja kroonikad
20. veebruar 2011

Mina küsiksin, mis on puhta looduse hind?Toolse fosforiidisõjaga alanud võitlus puhtama Eesti eest tuleks lõpuni viia,” võib muuhulgas lugeda Eestimaa Looduse Fondi kodulehelt.

Väga head teesid. Ainult üht asja tahaks küsida: teil on õilsad eesmärgid ja te olete kõik targad inimesed, miks te tahate kogu aeg võidelda, aga mitte teha koostööd, kokkuleppeid, leida lahendusi probleemsetele asjadele, tulevikus ühise rahuliku kooseksisteerimise nimel? Kahjuks on aga nii, et kui teie loote kuvandi võitlusest, siis loote ka kuvandi vastasest, vaenlasest.

Aga kes on see teie vaenlane, kas osa Eesti rahvast, kes teiega nõus ei ole või maaomanikud, kes võitlevad oma põhiseaduslike õiguste eest?
Näide jälle tänapäevast: olen kahe käega Tuhala nõiakaevu säilimise poolt, ainult seda ei saa teha samade meetoditega kui Toolse puhul, sest unustatakse ära üks tähtis asi: maa kuulus fosforiidisõja ajal 100% riigile, täna kahjuks minu teada Tuhala nõiakaevu mõjutavad maad ei kuulu enam 100% riigile. Järelikult tuleb maa välja osta või muud kokkulepped saavutada.

Sama asi unustati ka ära, kui moodustati Natura alasid. Kellel on vaja, see maksku, on Euroopa Liidul vaja, leidku ka EL kinnistute ostuks finantsvahendid.
Täna on jälle tekkimas uued probleemid. Sest see on loomulik, et kodanik/omanik võitleb oma põhiseaduslike õiguste eest ja kaitseb talle kuuluvat vara. Igasugused jõuga pealesurutud käsud, keelud, piirangud tekitavad ainult trotsi. Mõelge natuke, pange ennast “vastase/vaenlase” olukorda.

Omalt poolt oskan lisada veel niipalju – juhul kui minule midagi meeldib või midagi vaja on, ei lähe ma ju kohe seda varastama või jõuga ära võtma, seadus nagu ei luba seda. Selleks, et mingit minule vajalikku asja saada, pean ma leidma seadusliku tee – ostma, vahetama või eelnevalt omanikuga kokku leppima selle kasutamises, rendis vms.
Ei ole ju mõeldav, et kõigepealt võtan asja ära ja siis hakkan omanikuga läbi rääkima, kas üldse ja kui palju kompenseerin. Või kui ta minule seda ei anna, teen selle kasutamise äärmiselt keerukaks ja raskeks. Absurd! Kuid kahjuks on see tänase Eesti reaalsus.

Ja veel. Uus moodne teema – pärandkultuur. Pärandkultuur ei ole ainult pärandina saadud kultuur, mis tähistab teatud väärtusi ja mis on loodud eelnevate põlvede poolt, vaid kindlasti ka see, mismoodi asjadest aru saame ja millise kultuuri pärandame lastele.

Hea näide pärandkultuuri vallast Armeenias. Mõned väikesed kirikud mägedes on aastasadu vanad ja elanud üle igasugused sõjad, need püsivad seni purustamata püsti. Tundub lausa uskumatu. Aga ei ole. Õnneks olid kunagi inimesed, kes said asjadest aru, ja et kirik püsiks, tehti iga sein kooseksisteerimisele ja erinevale usule mõeldes: kristlus, budism, judaism, hinduism. Kõik olid rahul ja ka iga uus vallutaja/valitseja leidis sellest oma ega hakanud midagi lõhkuma.

Minul ja enamikul meist ei ole midagi looduskaitse ega ka pärandkultuuri piirangute vastu, kui seda tehakse vastavalt seadusele ja arvestades kõikide huve, ka maaomanike omi.
Et Eesti riiki arendada ja hoida, tuleb teha koostööd kõigiga ja leida kõiki rahuldavaid lahendusi, aga mitte nagu täna – vähemuse jõuga allutamine “enamusele”, valitsejatele.
Kõigile mõistmist ja koostöötahet!

Allikas

Loe lisaks

Be the first to comment

Leave a Reply

Your email address will not be published.