Legaalsed mürgid

Ei ole see ju eriti suur saladus, et vaktsiinides leidub elavhõbedat, mis väidetavalt põhjustab autismi, samuti on teada, et paljud toidud sisaldavad näiteks aspartaami ja naatriumglutamaati, mis mõlemad võivad tekitada ajukahjustusi, vähki, väärarengut, Alzheimerit, Parkinsoni jpm. Avalikkuses käib tihti vaidlus selle üle kas ikka ja kui, siis kui palju üks või teine lisaaine inimese tervist mõjutab. Järgneva teksti eesmärk on natukene teine. Muidugi me räägime nende lisaainete kahjulikkusest ning seda kõike materjali põhjal, mille on kokku kogunud ja läbi töötanud sõltumatud oma ala asjatundjad, kuid esmalt uurime millised on nende inimeste seisukohad, kes on maailmas väga kõrgetel juhtpositsioonidel ning kellel on tänu oma sidemetele teatud organisatsioonidega (Bilerberg grupp, Rahvusvaheliste Suhete Nõukogu, Trilateraalne komisjon, Rooma Klubi) väga suur mõjuvõim maailmas toimuva üle.

Järgnevalt siis mõned huvitavamad tsitaadid, mida globaalse eliidi hulka kuuluvad isikud on avalikult välja öelnud.

Obama teadusnõunik John P. Holdren oli 1977. aastal ilmunud raamatu “Ecoscience – rahvastik, ressursid, keskkond“ kaasautoriks. Mõned värvikamad kohad sellest teosest:

John P. Holdren

“Ettepanek lisada steriliseerivat ainet joogivette või toiduainetesse tundub inimesi kohutavat rohkem, kui mistahes teine sunniviisiline viljakuse kontroll.”

“Steriliseerimis programm naistele peale nende teist või kolmandat last, hoolimata selle suhteliselt keerukast operatsioonist, võib osutuda siiski kergemini rakendatavaks kui vasektoomia meestele.”

“Tõepoolest, on jõutud järeldusele, et kohustuslikud rahvastiku piiramise seadused, nende seas õigus nõuda kohustuslikku aborti, võiksid olla osa praegusest põhiseadusest, kui inimkonna kriis muutub piisavalt tõsiseks, et ohustada ühiskonda.”

“Pikaajalise steriliseerimiskapsli väljaarendamine mida saaks paigaldada naha alla ja eemaldada kui soovitakse rasestuda, annab täiendavaid võimalusi sunniviisiliseks viljakuse kontrolliks. Kapsli võib paigaldada teismelisena ning eemaldada ametliku loaga koos piiratud sündide arvu määraga.”

“Planetaarsele režiimile võiks anda vastutuse otsustada optimaalse rahvahulga üle maailma igas piirkonnas ning olema vahekohtunikuks erinevate riikide vahel, jagades neile piirkondadele limiite. Rahvaarvu eest vastutaks endiselt iga valitsus, kuid režiimil oleks mõned volitused, et peale panna kokkulepitud piiranguid.”

Endine Ameerika Ühendriikide diplomaat, poliitik ja riigisekretär Henry Kissinger, kes ühtlasi on ka Trilateraalse komisjoni liige, kirjutas 1970. aastal ajakirjas Uus Aafrika järgmist:

“Kui sa kontrollid naftat, kontrollid sa riike. Kui sa kontrollid toidutootmist, siis kontrollid sa kogu rahvast.”

Mõned aastad hiljem lausus ta järgmised sõnad:

„Depopulatsioon peaks olema välispoliitika kõrgeim prioriteet Kolmanda Maailma suhtes.“

Meediamagnaat Ted Turner pihtis 1996. aastal Audubon Magazineile antud intervjuus: „Maailma kogupopulatsioon 250 – 300 miljoni inimesega, 95% vähenemisega praeguselt tasemelt, oleks ideaalne.“ Ning Charlie Rosele antud intervjuus kõneles ta kõrge populatsiooni suurtest ohtudest. VIDEO

Väga huvitav oli ka suure heategija Bill Gatse’i loeng TED-konverentsil, kus ta rääkis mõnuga, kuidas vaktsiinid aitavad inimkonda vähendada. VIDEO

„Selleks, et stabiliseerida maailma rahvastikku, peame me kõrvaldama 350 000 inimest päevas. Seda on kohutav öelda, kuid samas on seda ka kohutav ütlemata jätta,“ ütles Prantsuse teadlane Jacques-Yves Cousteau intervjuus UNESCO ajakirjale Courier 1. novembril 1991.

„Kui ma peaks taassündima, siis tahaks ma tagasi pöörduda surmava viirusena, mis aitaks kaasa ülerahvastatuse probleemi lahendamisel,“ nii rääkis Prints Philip oma unistustest 1995. aasta detsembris.

Samuti on globalistide mõttekojad välja andnud dokumente, millest võib leida nii mõndagi huvitavat.

“Tulemuseks on ideaalne säästlik inimkond, mille suurus on rohkem kui 500 miljonit, aga vähem kui üks miljard.” – Rooma Klubi raport „Eesmärgid Inimkonnale“ (1. Jaanuar 1977)

“Ja bioloogilise sõja arenenumad vormid, millega saab “sihtida” spetsiifilisi genotüüpe võivad muuta hirmu bioloogilise sõja ees hoopis poliitiliselt kasulikuks tööriistaks.” – „Ameerika uue sajandi projekt“ (september 2000)

Lisaks sellele seisab Georgia osariigis püsti Georgia Guidestone’id, mis on ehitatud aastal 1979 ning millel on viies keeles kirjas sõnumid inimkonnale. Esimene neist kõlaks umbes nii:

„Hoida inimkond 500 000 000 inimese piires tasakaalus loodusega.“

Kuidas vaktsiinid töötavad?

Kui inimese keha puutub kokku võõrorganismidega, nagu näiteks bakterite ja viirustega, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi nende vastu. Antikehad aitavad kehal võõrorganisme ära tunda ja hävitada. Antikehad jäävad organismi ja aitavad meid tulevikus kaitsta sama tekitaja poolt põhjustatud nakkuste eest. Sellist protsessi nimetatakse aktiivseks immuunsuseks. Immuunsüsteem toodab erinevaid antikehi iga kohatud võõrorganismi vastu. Antikehadest moodustub võrgustik, mis aitab kaitsta organismi mitmesuguste haiguste eest.

Vaktsiinid sisaldavad haigust põhjustavate bakterite või viiruste mitteaktiivseid rakke või osakesi. Need haigustekitajate muundatud osakesed stimuleerivad immuunsüsteemi tootma antikehi “sissetungijate” vastu, kuid ise ei põhjusta haigust. Toodetud antikehad jäävad organismi teatud ajaks, sageli kogu eluks ja kui keha puutub loomulikul teel kokku haigustekitajatega, tunneb immuunsüsteem need ära ja asub rünnakule, takistades sel moel haiguse teket. Iga bakter või viirus stimuleerib immuunsüsteemi tootma neile vastavat tüüpi antikehi ja selle tõttu on vaja erinevaid vaktsiine, et kaitsta  end erinevate  raskete haiguste vastu.

Vaktsiinide koostis

Peale otseses mõttes vaktsineeriva materjali on igas vaktsiinis ka üks või mitu muud ainet, mis toimivad adjuvandi ehk ainena, mis aitab vaktsiini suhtes immuunreaktsiooni tekitada, säilitusainete ja stabilisaatoritena, neist mõned on aga allergeensed või koguni kantserogeensed (Georget, 2010).

Vaktsiinides sisaldub terve rida potentsiaalselt ohtlikke lisandeid, mida süstitakse kahe, nelja ja kuue kuu vanustele imikutele, kelle immuunsüsteem pole veel täielikult välja arenenud. Mõned eksperdid on seisukohal, et standardvaktsiinides sisalduvad kemikaalid on süüdi paljudes organismi ebasoovitavates reaktsioonides, mis võivad ilmneda kas kohe või ka alles aastate pärast (Rona, 2009).

Lisaained

TIOMERSAAL (ingl.k Thimerosal, C6H9HgNaO9S) on elavhõbedat sisaldav konservant, mida on kasutatud vaktsiinide lisandina alates 1930. aastatest. Kuigi otseselt puuduvad andmed, nagu võiksid tiomersaali kasutamisega tõsised ja eluohtlikud reaktsioonid kaasneda, on see lisand muret tekitanud hiljutiste uurimistulemuste tõttu, mis kinnitavad, et elavhõbe mõjub toksiliselt närvi ja immuunsüsteemile. Nüüd, mil lapsed saavad tosina või rohkemgi elavhõbedat sisaldavat vaktsiinisüsti, on isegi tervisekaitseametid selle lisandi turvalisuse pärast oma kahtlusi ja muret avaldanud (Rona, 2009). Tiomersaal on orgaaniline elavhõbedasool. See on meditsiinilistes preparaatides (silmatilgad, ninatilgad jne) sagedasti kasutatav antiseptik (Georget, 2010).

Tiomersaal võib kaasa tuua tuberkuliinitesti poolt esilekutsutava ülitundlikkusreaktsiooniga võrreldava reaktsiooni (Cox, Forsyth, 1988).

Tuberkuliintest kujutab endast mükobakterite ainevahetusproduktide väikeses koguses naha alla süstimist. Süstekohta vaadatakse ja hinnatakse 72 tunni pärast, kas on tekkinud nahapinnast kõrgem punetav ala ja kui suur see on (OÜ inimene.ee, 2001). Nimetatud kõrvalmõju tõttu eemal­dati tiomersaal Rootsis 1971. aastal kasutusest tuberkuliini konservandina, sest laste testide kordamisel saadi positiivne vastus mitte tuberkuliinile, vaid tiomersaalile (Leynardier, 2000). Orgaanilisel kujul kehasse süsti­tud elavhõbe läbib hematoentsefaalbarjääri, mis muidu närvisüsteemi kaitseb.

Elavhõbedat seostatakse üsna otseselt autismijuhtudega. Mitmed uuringud on tõepoolest näidanud elavhõbedamürgistuse sümptomite ja autismiilmingute murettekitavat kattumist, millega kaasnevad arvukad individuaalsed kõikumised – see on kahtlemata seoses isikute geneetiliste iseärasustega (Georget, 2010).

Vaktsiinid

Autismi sagenemine on murettekitav ning langeb kokku elavhõbedat sisaldavate vaktsiinide üha laialdasema kasutamisega (Bernard, 2000). Nii on Ameerika Ühendriikide autismijuhtude esinemissagedus lastel kasvanud 1/2000-lt enne 1970. aastaid 1/1000-le aastatel 1970 kuni 1990 (aeg, mil kasvas difteeria, teetanuse, läkaköha vastu vaktsineer­imine elavhõbedat sisaldavate preparaatidega), seejärel 1/500-le 1990. aastate algul (aeg, mil turule tulid emakakaelavähijaB-hepatiidi vaktsiin, mis sisaldasid samuti elavhõbedat). 2000. aastal arvati esinemissage­duseks üks juhtum 150 lapse kohta. Raskemetallide toksilisuse spet­sialist professor Boyd Haley seletab mürgisuse põhjuseid selgesti – imikud ei tooda veel sappi, et metalli kehast välja viia, ning nende hematoentsefaalbarjäär on kergesti läbilaskev (Georget, 2010). Ent tiomersaal hävitab ajukoe ja närvikiudude aksonite põhivalgu – tubuliini polümerisatsiooni – nagu on näha ühes Calgary (Kanada) ülikooli videos: VIDEO

22. oktoobril 1998. aastal keelas Ameerika toidu ja ravimiamet tiomersaali kasutamise käsimüügiravimites, kuna selle koostisaine turvalisus ja tõhusus pole kinnitust leidnud. Vaatamata sellele keelule kuulub tiomersaal endiselt nende vaktsiinide koostisosade hulka, mida manustatakse Kanada ja Ühendriikide lastele. 1999. aasta juunis paljastas Ameerika Ühendriikide toidu- ja ravimi­amet tõsiasja, et imikud, kes saavad mitu tiomersaali sisaldavat vaktsiiniannust, saavad niisuguse annuse elavhõbedat, mis ületab riiklike tervisekaitse ametite poolt lubatud koguse. 1999. aasta 7. juulil avaldasid Ameerika Pediaatrite Akadeemia ja Ameerika Ühendriikide tervisekaitseteenistus avalikkuse surve tulemusena ühispöördumise, milles tun­nistati tiomersaaliga kaasnevaid ohte. Vaatamata neile faktidele kasutavad arstid endiselt elavhõbedat sisaldavaid vaktsiine, õigustades seda elavhõbedaga kaasnevate ohtude minimeerimisega (Rona, 2009). 2000. aasta 4.juulil esitas Euroopa Ravimihindamisamet nõudmise, et elavhõbedat sisaldavaid vaktsiine ei tohi enam imikutel ja väikelastel kasutada. Nõue käis peamiselt B-hepatiidi vaktsiinide kohta, mille koostisesse kuulus elavhõbe siiski ka veel vastavalt 2001. ja 2002. aastal (Georget, 2010).

FORMALDEHÜÜD (ingl.k. Formaldehyde) on tugev allergeen ning võib põhjustada allergilist nohu ja hingamisteede haigusi. Ühendriikide mürgistusteabekeskuse andmete kohaselt ei ole ole­mas aktsepteeritavat turvalist formaldehüüdi kogust, kui seda süstitakse elusorganismi. See on mürgine aine, mida tuleks iga hinna eest vältida.Formaldehüüd on rahvusvahelise vähiuuringute keskuse poolt kan­tud inimese jaoks kantserogeensete ainete hulgas esimesse, st kõige oht­likumasse kategooriasse, ent kuulub praegu paljude vaktsiinide koostisesse (Georget, 2010). Seda peetakse osade antigeensete epitoopide (antikeha seostumise koht) ehituses toimuvate muutuste põhjustajaks, mille tulemusena toodetakse antigeenidega halvasti kohastunud antikehi, nagu on tõestatud inaktiveeritud lastehalvatuse vaktsiinide puhul (Ferguson, 1993). Formaldehüüd võib põhjustada allergilisi reaktsioone nii vahetult pärast vaktsineerimist kui ka hiljem avalduva ülitundlikkusena, mis võib viia krooniliste immuunsüsteemi nõrkusena tuntud haiguste tekkeni (Rona, 2009).

NAATRIUMGLUTAMAAT (ingl.k. Monosodium glutamate; MSG) on stabiliseerija, mis põhjustab mõnedel inimestel negatiivseid reaktsioone. Esineb lausa nn hiina restorani sündroom, mille ilminguteks on iiveldus, oksendamine, peapööritus, peavalu ja kõhulahtisus, need on MSG-d sisaldavate toitude söömise otsene tagajärg (Rona, 2009). MSG-d leidub näiteks kartulikrõpsudes, maitseainesegudes ja erinevates kastmetes (Kokassaar, 2005). MSG-d sisaldab tuberkuloosi- ehk BCG-vaktsiin (OÜ Remedes, 2008).

ALUMIINIUM on vaktsiinides vajalik aja pikendamiseks, mil immuunsüsteem on antigeeniga kokkupuutes, st immuunvastuse võimendamiseks. Suurema osa vaktsiinide koostises on juba kaua kasutatud alumiiniumi. Pikka aega kasutati seda alumiiniumfosfaadi ja maarjajää (alumiiniumkaaliumsulfaat) kujul. 1950. aastatel hakati arvama, et maarjajääd sisaldavad vaktsiinid põhjustavad lastehalvatust. Tänapäeval on alu­miinium mitmete vaktsiinide koostises alumiiniumhüdroksiidi kujul. Alumiiniumi neurotoksilisus dialüüsitavatel neerupuudulikkusega haigetel tõestati juba 1970. aastate keskel (Georget, 2010). Alumiiniumi peetakse üheks teguriks Alzheimeri tõve ilmnemisel, mis tekib närvikudede kärbumise tulemusena (Simon, 2007). Joogivees ei tohi olla rohkem kui 100 mikrogrammi alumiiniumi liitri kohta. Ent B-hepatiidi vastu vak­tsiini saav imik saab 1250 mikrogrammi iga süstiga ning siis, kui vak­tsineerimine on lõpule viidud, on tema kehavedelike alumiiniumikontsentratsioon 20 kuni 40 korda kõrgem selle piir­määrast joogivees (Georget, 2010).

ANTIBIOOTIKUMID on peamiselt hallitusseente ja osa bakterite poolt sünteesitavad ained, mis pärsivad teiste organismide, valdavalt bakterite elutegevust (Viikmaa, Tartes, 2008). Kuigi penitsilliini tihtipeale allergilist reaktsiooni põhjustava toime tõttu enam vaktsiinidesse ei lisata, kasutavad tootjad bakteriaalse nakatumise vältimiseks rutiinselt sellesarnaseid  antibiootikume. Tundlikel inimestel võivad isegi nende ainete minimaalsed doosid tugevat allergiat esile kutsuda (Rona, 2009). Antibiootikume leidub näiteks pandeemilises gripiviiruse vaktsiinis (H1N1) (OÜ GlaxoSmithKline Eesti, 2009).

VÕÕRAS GENEETILINE MATERJAL. Inimesed võivad saada haigusi ahvide ja teiste loomade kudedest, mida vaktsiinide tootmisel kasutatakse. Näiteks leetrite-mumpsi-punetiste ja lastehalvatuse vaktsiini nõrgestatakse ahvide neerurakkude kultuuris ja punetiste osa on aren­datud nende aborteerunud loote rakkudes (Rona, 2009).

Tehnoloogiliselt on võimatu välistada kõiki vaktsiiniga nakatumise riske. Üks selline risk on vaktsiini nakatumine muude viirustega, mis võivad põhjustada surmavaid haigusi ja mille peiteperiood on nii pikk, et pikaajalist seost on peaaegu võimatu avastada. Tavapärase protseduuri käigus toodetud elusvaktsiin võib muutuda tundmatu geneetilise modi­fikatsiooni või mutatsiooni tagajärjel mitmesuguste viiruste kandjaks (Rona, 2009).

Viirusega nakatunud loomad, kelle rakke kasutatakse vaktsiini valmis­tamiseks, võivad tahtmatult seda viirust edasi kanda. Imikule süstituna võib see viirus püsida aastaid niinimetatud uinuvas olekus ja ilmneda neljakümnendal eluaastal ajukasvajana. Viirus võib nakatada kehas mis tahes raku ja põhjustada mittespetsiifiliste rakkude paljunemist ehk vähki. Teisisõnu: viirus võib muuta terve raku pahaloomuliseks (Rona, 2009).

ŽELATIIN on loomse päritoluga tarretisaine, mida toodetakse põhiliselt loomakontidest (Sikk, 2008). Vaktsiinides kasutatakse seda stabilisaatorina, see põhjustab mõnikord allergiat ning võib koguni tekitada anafülaktilise reaktsiooni (Sakaguchi, 1996). Želatiini leidub tuulerõugete elusvaktsiinis (OÜ Merck Sharp & Dohme, 2009).

Süstlad

Vaktsiinidega kaasnevad võimalikud ohud

Kui otsida, võib vaktsiinidega kaasnevate tõsiste probleemide kohta kül­laldaselt tõendeid leida. Ohud on seotud elusate bakteri- või viirusvaktsiinidega ning neil võib olla mitmeid põhjuseid.

Ebapiisav nõrgestamine

Vaktsiine nõrgestatakse kas keemiliste või füüsikaliste meetodite või hoopis mõne väiksema viruleutsusega muteerunud tüve eraldamisega. Mitmed vaktsiinid on teki­tanud suure hulga tüsistusi (Georget, 2010). Ränkade tagajärgedega tüsistused ilmnesid näiteks 1930. aastal Lübeckis BCG-ga (tuberkuloosivaktsiin),  252-st BCG-d saanud vastsündinust suri 72. Nimetatud nõrgestatud tuberkuloosikepikesest saadi mitmeid eri omadustega tüvesid, samas puudus kindlus nende puhtuse osas (Georget, 2010). Juba Teise maailmasõja lõpus märkisid mitmed autorid, et kätte­saadavate BCG kultuuride tekitatud terviserikked merisigadel olid väga erinevad. Samamoodi teatas 1949. aastal Dubos, et tema laboris uu­ritavad kolm tüve võivad hiirtel põhjustada üksteisest äärmiselt er­inevaid ja mitmesuguse raskusega kopsukahjustusi (Anderson, 1959).  Aastatel 1953 kuni 1955 tõestasid neli Skandinaavia arsti pärast läbiviidud lahkamist, et BCG võib põhjustada surmaga lõppevat tuberkuloosi. Nad juurdlesid selle üle, kas teised teadlased oleksid jõudnud samadele tulemustele, märkides sealjuures, et kõige enam BCG-d kasutavates maades ei kontrollita seda tervelt 38-s. Kümme aastat hiljem avastati BCG taga­järjel tekkinud mädaste näärmepõletikega seoses, et BCG-1 on eri laboratooriumides sõltuvalt aastaajast märkimisväärselt palju variat­sioone. See on tõestamist leidnud mitmeid kordi. Näiteks Kopenhaa­geni BCG partii sisaldas ühe ja sama mahuühiku kohta sõltuvalt olukorrast viis miljonit kuni 45 miljonit elusat mikroorganismi. Samasugust varieerumist võib täheldada kõikide BCG preparaatide puhul. Need on iseeneslikud kõikumised, mis langevad siiski enam­vähem kokku regulaarse tegevusega (Georget, 2010).

Virulentsuse taastumine

Nimetatud oht tekib elusvaktsiinide puhul, kui virulentsust nõrgestatakse mutatsioonidega. Alati jääb alles võimalus, et toimuma hakkavad vastupidised mutatsioonid ning järgneb virulentsuse taastumine (Georget, 2010). Elusvaktsiini turvalisuspiir on suhteliselt habras, sest erinevalt surnud vaktsiinidest ei ole nende tootmises ei inaktiveerimise ega ka puhastamise

protseduuri. Niisugune vaktsiin saadakse, kui koekultuuri toitekeskkonnast korjatakse viirus, mida töötlema ei asuta, ning see määrabki laias plaanis ära põhjustatavad tüsistused. Tüsistused võivad tekkida kas: viiruse replikatsiooniks vajaliku rakusubstraadi vaktsiini valmistamisel kasutatud reaktiivi sisse sattunud saasteainete tõttu või nõrgestatud viiruse reversiooni tõttu algse virulentse fenotüübi juurde (Horaud, 1995).

Näiteid probleemidest

Neist 145st lapsest, kes Los Angelesi maakonnas vahemikus 1979 kuni 1980 vastsündinu äkksurma sündroomi diagnoosiga surid, oli üks kol­mandik vähem kui kuu aega varem saanud difteeria-teetanus-läkakoha vaktsiini. Niisugune hällisurmade arv on märgatavalt suurem, kui oleks võinud eeldada vaktsiini puhul, mis on väidetavalt „ turvaline ja efektiivne“ (Rona, 2009).

1988. aastal Suurbritannias läbi viidud ajukahjustuste põhjuste riikliku uuringu tulemuste alusel jõuti järeldusele, et kolme kuu kuni kolme aasta vanustel lastel esineb seos närvisüsteemi haiguste ja difteeria-läkaköha-teetanuse vastase vaktsineerimise vahel. Leiti, et lastel, kelle organism nimetatud vaktsiinile ägedalt reageeris, oli hiljem suurem risk kroonilisi närvisüsteemi haigusi põdema jääda (Rona, 2009).

Ohio terviseamet on kirjutanud oma aruandes, et 1989. aastal haiges­tus 2720 last leetritesse vaatamata sellele, et ligemale kolme neljandiku haigestumisjuhtumite puhul olid lapsed eelnevalt vaktsineeritud. Ameerika Ühendriikide tervisekaitse ametnikud on avaldanud and­meid leetripuhangute kohta isegi sajaprotsendiliselt vaktsineeritud elanikkonna hulgas. Selle kohaselt on kooliealiste laste puhul esinenud leetripuhanguid koolides, kus vaktsineerimistase on ületanud 98 prot­senti. Niisuguseid puhanguid on olnud kõigis Ameerika Ühendriikide osades, kaasa arvatud nendes piirkondades, kus leetreid polnud juba aastaid ette tulnud. Pooled läkaköha juhtumitest Ohio osariigis ajava­hemikul 1987 kuni 1991 esinesid lastel, kes olid eelnevalt vaktsinee­ritud (Rona, 2009).

Hollandis läbi viidud NVKP (Nederlandse Vereniging Kritisch Prikken – Hollandi Kriitilise Vaktsineerimise Assotsiatsioon) uuringud võrdlevad, kuidas on arenenud vaktsineeritud ja vaktsineerimata laste tervis ning uuringust lähtuvalt on näha, et vaktsineeritud lastel esineb haiguseid ja muid probleeme märksa rohkem kui vaktsineerimata lastel. NVKP on sõltumatu terapeutide, arstide ja lapsevanemate assotsiatsioon. NVKP eesmärk on, et lapsevanemad omaksid vaktsineerimisotsust tehes laialdast, põhjalikku ja ausat informatsiooni. NVKP vaatab hetkel toimivale “kõigile ühe mõõduga” vaktsineerimispoliitikale suure murelikkusega (NVKP, 2004).

NVKP uuring viidi läbi Hollandis 2004. aasta II poolel koostöös 635 lapsevanemaga. Uuringus osalesid nii NVKP liikemed kui ka mitteliikmed. Uuring toimus geograafiliselt üle terve riigi. Vanematel paluti täita nende laste tervist puudutavad küsimustikud. Kõigil vanematel oli juurdepääs täiendavale informatsioonile ja kõikide käest küsiti kontrollküsimusi. Kõikide küsitluses osalenud lapsevanemate ja nende laste personaalsed andmed on teada. Määruste järgi mittetäidetud või ainult osaliselt täidetud küsimustikke ei lisatud tulemustesse. Tulemustesse ei lisatud ka nende lapsevanemate täidetud küsitluslehti, kes ei olnud oma lapsi vaktsineerinud vastavalt Hollandi vaktsineerimiskavale või kelle lapsed olid ainult osaliselt vaktsineeritud (NVKP, 2004). Uuringus võrreldakse, kuidas on arenenud vaktsineeritud ja vaktsineerimata laste tervis viie eluaasta jooksul (vt. joonised 1-5 ja tabelid 6-7).

 

Keskmine juhtumite arv esimese viie eluaasta jooksul

 

Keskmine juhtumite arv esimese viie eluaasta jooksul

 

Keskmine juhtumite arv esimese viie eluaasta jooksul

Keskmine juhtumite arv esimese viie eluaasta jooksul

Mittevaktsineerinute suhe vaktsineeritutesse

 

 

KOKKUVÕTE

Inimesed ei ole piisavalt informeeritud sellest, mis kahju võib vaktsineerimine enda kasu kõrvalt tuua. Ometi peaksid nad teadma, mida võivad vaktsiinid sisaldada lisaks otseses mõttes vaktsineeritava aine ning kaaluma hoolikalt, kumb variant toob endaga rohkem kahju, kas vaktsineerimise võimalikud tüsistused või haigus ise, mille vastu vaktsineeritakse. Vaktsineerimisotsus on sügavalt individuaalne ja ideaalis peaks iga inimene otsustama ise, kas ta peab vajalikuks ennast vaktsineerida või mitte. Otsustada saab aga ainult siis, kui on olemas nii poolt- kui vastuargumendid. Paraku kuuleme tõsielus oma arstidelt vaid ühepoolset informatsiooni.

 

Lehe koostamisel on kasutatud Helen Loidi uurimistööd.

Eestikeelset lugemismaterjali leidub veelgi, siinkohal tooks välja neist parimad.

 

 

Vaktsineerimise alternatiivid –
Zoltan Rona

 

Vaktsineerimine. Varjatud tõde – Michel Georget

 

 

 

Kõik, kes on lähemalt uurinud mõnda nätsupakki või näiteks „Coca Cola Light“ sildiga plastikpudelit, on kindlasti märganud tähist E951 või aspartaam. Aga kui palju on inimesi, kes teavad mida see aine endast täpsemalt kujutab?

 

Ajalugu

Aspartaam avastati kogemata 1965.a. kui Searle Company heaks töötav keemik James Schlatter tegi katseid mädapaisete ravimiga, ta limpsis juhuslikult oma sõrme ning tundis magusat maitset.

Esimesed katsed aspartaami toidus suhkru asemal kasutama hakata, tehti juba 1974. aastal, kuid FDA (Food and Drug Administation) ei andnud oma heakskiitu, sest mitmed loomkatsed näitasid, et aspartaamis leiduv aspartaat tekitab raskeid ajukahjustusi ja ajukasvajaid. Näiteks Dr John W. Olney tõestas, et see põhjustab hiirtel aukude tekkimist ajus.

Hoolimata hirmuäratavatest testitulemustest hakati Aspartaami kuivtoidule lisama 1981 ning karboniseeritud jookidesse 1983. aastal. 1996 kaotati kõik piirangud aspartaami kasutamisele.

Aastatel 1977 kuni 1985 oli Searle kompanii juhatuse esimeheks ja presidendiks Donald Rumsfeld, kes oli kuni 1977. aastani USA kaitseminister (samuti 2001-2006). Rumsfeld kasutas oma tugevat poliitilist tausta, aspartaami läbi surumiseks FDA-s.

1985. aastal omastas Searle kompanii aga keemiatööstuse gigant Monsanto, kes tänapäeval tegeleb kunstväetiste, pestitsiidide, herbitsiidide ja muude mürkide ning geenimutatsioonidega ja nende massilise promomisega. Rumsfeld teenis väidetavalt Searle müümise tehingult 12 miljonit dollarit. Praegu on aga Searle Pfizeri omanduses, mis on maailma suurim ravimitootja.

Huvitavad seosed eksole, kaitseminister teeb korporatiivset lobitööd promomaks mürki, mida massiliselt inimestele sisse söödetakse ja selle mürgi esimene tootja on nüüd maailma suurima ravimitootja omanduses.

Koostis ja toime

 

Kõige hullemini kahjustab aspartaam neid inimesi, kellel ei teki aine suhtes kohest vastureaktsiooni, mis annaks neile põhjuse sellest loobumiseks. Aga ega sellepärast jäta aspartaam oma „tööd“ tegemata. Selleks võib kuluda mitukümmend aastat, kuid oma jälje jätab see kindlasti ja tekitab organismis nii pöörduvaid kui ka pöördumatuid kahjustusi.

10% aspartaamist moodustab metanool. Jah, seesama metanool, mis 2001. aasta septembris Pärnu maakonnas kümneid inimesi teise ilma saatis.

Soovituslik metanooli päevane annus on 7,8 mg, üks liiter aspartaamiga magustatud karastusjooki sisaldab aga kuni 56 mg vaba metanooli. Metanooli nimetatakse kumulatiivseks mürgiks, kuna enamus sellest jääb organismi.

Aspartaami kaitstakse väitega, et näiteks puuviljamahlades ja ka alkohoolis sisaldub metanooli, kuid jäetakse mainimata, et looduslikes toodetes esineb metanool harva üksinda. Tavaliselt sisaldavad need tooted ka looduslikku vastumürki metanoolile, ehk siis etanooli ja seda on nendes viis kuni viissada tuhat korda rohkem, kui metanooli. Etanool pärsib metanooli seedimist ja annab kehale aega see mürk kopsude ja neerude kaudu kehast välja viia. Lisaks on aspartaamis sisalduva metanooli hulk meeletu, puuviljamahlades  sisalduv metanoolihulk ei ole aspartaami omaga võrreldav.

Aspartaami sisaldavates toodetes on vähe või üldse mitte toitaineid, mis kaitseksid organismi kroonilise metanoolimürgituse eest, ning neid tarvitatakse sageli söögiaegade vahel. Aspartaami sisaldavaid tooteid tarvitavad inimesed on sageli dieedil ning nende toidusedel on sageli puudulikum kui kasvõi neil, kes valmistavad endale värsket puuviljamahla.

Aspartaamis sisalduv metanool pääseb välja peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Vaba metanool tekib vedelates aspartaami sisaldavates toodetes üle 30 kraadi juures (sealhulgas ka inimkehas).

Seejärel muutub metanool formaldehüüdiks, samaks aineks mida sisaldavad ka eelpool mainitud vaktsiinid ning mis on rahvusvahelise vähiuuringute keskuse poolt kantud inimese jaoks kõige ohtlikumate kantserogeensete ainete hulka.

Samuti  kahjustab see DNA-d ja silmapõhja. Formaldehüüd muutub omakorda sipelghappeks. Sipelghapet kasutatakse aktiivainena liimaine ja uretaankihi eemaldamiseks. Kujutage siis ette, mida see teie kudedele teeb!

Fenüülalaniin ja asparagiinhappega, mis moodustavad 90 % aspartaamist, on aminohapped, mida tavaliselt kasutatakse protoplasma sünteesimiseks ja mis sisaldub meie poolt söödavates toitudes. Aga kui nendega ei kaasne teisi aminohappeid (neid on 20), siis on need ained neurotoksilised, kahjustades aju ja tekitades sünnidefekte. Fenüülalaniin lõhustub DKP-ks, ajukasvajat põhjustavaks aineks.

Teisisõnu, aspartaam muutub ohtlikuks kõrvaltoodeteks, millel puudub looduslik vastumürk. Tühi kõht võimendab tekitatavat kahju. Aspartaami koostisosad jõuavad otseselt ajju, põhjustades peavalu, segadust, krampe ja tasakaaluhäireid. Laborirotid ja muud katseloomad on aspartaami manustamise tagajärjel ajukasvaja tagajärjel surnud.

Kus leidub ja mida põhjustab

Aspartaami, seda suhkrust umbes 200 korda magusamat mürki leidub väga paljudest toitudes, jookides, ravimites ja paljudes muudes kohtades, kokku vähemalt 6000-s tootes. Ning päris mitut neist on inimesed harjunud igapäevaselt tarbima. Näiteks suhkruvaba närimiskumm, dieetkarastusjook või mahl, dieetjäätis, suhkruasendaja jne.

Mõelge ise kui suure koguse aspartaami inimene endale päeva jooksul sisse kühveldab ja kas ta ületab päevast metanooli kogust – 7,8 mg (nagu eelpool märgitud, sisaldab üks liiter aspartaamiga karastusjooki kuni 56 mg vaba metanooli)!?!

Siis pole ka midagi imestada kui tekivad erinevad tervisehädad alates iiveldusest, tasakaaluhäiretest pea- ja kõhuvalust, ning lõpetades impotentsuse, liigeste-põletike, sclerosis multiplexi, alzheimeri tõve, parkinsoni tõve, lümfihaiguste, epilepsiaga ja ajukasvajaga. Nendele lisaks veel nägemis-, tasakaalu- ja tähelepanuhäired.

Kokku on registreeritud on 92 erinevat haigusjuhtumit ja reaktsiooni, mis võivad kaasneda aspartaami tarbimisega.

Kokkuvõtteks

Kindlasti tundub kogu see jutt uskumatuna ning tekib küsimus kuidas ja miks lubatakse sellist mürki lisada meie igapäevaselt kasutatavatesse toitudesse ja jookidesse. Samas, kui Te nüüd pöördute korraks tagasi selle lehe ülaossa ja loete sealt globalistide eneste poolt välja öeldud mõtteavaldusi, siis ei tundu see lugu enam vähimalgi määral absurdne – hoopis vastupidi. Oleks ju imelik kui inimesed kelle käes on põhimõtteliselt kogu maailma võim, räägivad sellest kuidas on vaja maailmas rahvaarvu massiliselt vähendada, kuid samas ei tee oma soovide elluviimiseks midagi. Teevad küll ja kuidas veel! Ning aspartaam ei ole ainuke mürk, mida nad oma plaanide elluviimiseks kasutavad.

 

Kasutatud materjal:

“Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus” – Angelika Erin
Aspartaam on mürk. Ettevaatust!
Ettevaatust aspartaam!
Kas aspartaam on ohtlik?

 

LEHT TÄIENEB!

One thought on “Legaalsed mürgid

  1. Pingback: Video: Ülerahvastatus on müüt | Henri Parkja blogi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>